Avaleht » Filmiliigid

Võõras omade seas (2009)

Dokumentaalfilm Kestus: 29:00

Huviinfo

Filmi autorite visioon

„Võõras omade seas...” on muusikaline dokumentaal AveNue-st – kõige tuntumast eesti rokkbändist venekeelse publiku hulgas nii Eestis, Venemaal kui USA-s. Laiemalt on see film aga hetkeolukorrast Eestis venelaste pilgu läbi. Koos bändiga liigub film suurtel rokilavadel ja mitteametlikel köögipidudel, ringkondades, kus oma ainsaks kodumaaks peetakse Eestit, kuid mingil juhul ei olda nõus loobuma oma kultuurilisest identiteedist.

Reklaamlause: „Kui ma siia sündisin... ju mind oli vaja!” (vene kõnekäänd).

Allikas: EFSA andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Meelis Oidsalu: Sellest, mis „karjamaa” idaserval toimub, annab ülevaate Aleksander Kheyfetsi ja Karin Reinbergi film „Võõras omade seas”, portreefilm karismaatilisest Narva bändi AveNue lauljast Vladimir Tšerdakovist. Filmi läbiv motiiv on piiriäärsus: räägitakse nii bändi kodulinna geograafilisest kui sotsiaalsest perifeersusest (Tallinnaga  võrreldes), võimalustest tulla toime poliitilise ja kultuurilise lojaalsuse konfliktiga, eestivene identiteedi, mis on „sündinud TallinnaLeningradi vahel / kosunud rock’n’roll’i ja Vana Tallinna toel / haritud nõukaaegse literatuuriga / valatud üle euroliidu pahnaga”, positiivse olemuse võimalikkusest. Narvas toimuval vabariigi aastapäeva paraadil unistab energiast pakatav Tšerdakov Eestist, kus „oleks nagu Ameerikas, kus pole  tähtis, kuidas sa inglise keelt räägid, sind kaitstakse ikka, sind aidatakse”, jutlustab lojaalsust Eesti riigile ja vene kultuurile ega taha tüli eri rahvusgruppide vahel. Järgmises kaadris näeme Tšerdakovi Vene populaarse bändi DD T Narva külastuse ajal venemaalaste ja eestivenelaste ühtekuuluvust ülistamas. Vastuoluline?

Jah, aga ainult senikaua, kuni kultuurilist ja poliitilist identiteeti ühes pajas hoitakse. Tšerdakov on Eesti riigile lojaalse venelase  näide: temale on rahvuslikkus kultuurilise, mitte poliitilise lojaalsuse allikas ja ta oskab neil kahel lojaalsusel vahet teha. Seepärast ajavadki AveNue liikmed Narvas 9. mail võidupüha kontserdil nende juurde lavale trügiva ja Vene lippu lehvitava kiilaka noormehe tagasi publiku sekka. Kirill Smirnov, Tšerdakovi bändikaaslane, võtab n-ö positiivse eestiveneluse kokku järgmiselt: „Minule on see [9. mai] rahu püha. Sõjale vastupidine seisund. Ausalt öeldes jälgin ma õudusega, kuidas paljud venemeelsed aktivistid tänases Eestis võitlevad liiga aktiivselt venekeelsete õiguste eest, üritavad reaalselt õhutada revolutsiooni, konfrontatsiooni. See ei ole see, mida peaks tegema. On vaja läbi kultuuri edasi anda, et me ei ole lihtsalt keegi, kes tulid siia oma õigusi nõudma, vaid et me oleme inimesed, oma kultuuriga”. Nii et kui eestlane ja venelane soovivad ühte paati ära mahtuda, peab eestlane esmalt üle saama valehirmust, et venelase toekale bajaanile on meil vastu panna vaid pisike parmupill, venelane aga peaks loobuma kultuurilise identiteedi tähistamisest poliitilise sümboolikaga ning hea tahte märgiks tšastuškasid lauldes hoopis Eesti trikoloori lehvitama. Kheyfets ja Reinberg esitavad eestivenelust pigem ühiskondliku arenguvõimaluse kui probleemina, filmi alapealkiri võiks olla „Eestivenelane kui postrahvusliku Eesti proovikivi”. Dokumentaalfilm on rahvusgruppide kultuurilise teineteisemõistmise edendamiseks sobilik filmiliik, kohalikest venelastest jutustatud „Eesti lugusid” sooviks sagedamini näha.     

Oidsalu, M. (2010). Kolm meest paadis [filmidest "Nagu kärbeste sumin", "Võõras omade seas", "Isa, poeg ja teatri vaim"]. Sirp, 26. märts, lk 20.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm