Kummikaru (2009)

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu:„Lugu olgu enneolematu või vähemalt erakordne, muidu pole mõtet hakata seda jutustamagi. Miks Kain tappis Aabeli? Sellepärast, et vend rääkis vanu anekdoote. Maailmaparandajad on üllas ja loodame, et mitte väljasurev sugu. /---/ Maiko heitlus ei ole võitlus tuuleveskitega, vaid mees  on mõõga ristanud hüdraga, kellel iga mahalöödud pea asemele mitu uut kaela otsa sigineb. Maiko on alternatiiviks meil valitsevale omakasupüüule, tema ei taha aega ja raha kulutava töö eest muud kui puhast õhku. Ma arvan, et Maiko on režissöör Indrek Simmi hea leid, kindlasti väärib nii probleem kui portreteeritav filmi. Karjääriorus vedeleva risu ja räga (visuaali) kontrastiks on ehe linnulaul (audiaal). Maiko on vastandatud kogu külale, kes on reostamise ees lihtsalt käed üles tõstnud. Abikaasagi pole Maikoga ühte meelt, mõtleb nagu teised: milleks tühja-tähja peale aega ja energiat raisata?

Vastandatud on roheline ja perekondlik mõtteviis. Ja viimast toetatakse tegude, mitte sõnadega: 80 külaelanikust ilmub koosolekule 10, neist mõned magavad sealgi. Nõukogude periood hävitas suuresti kodupaigatunnetuse, kõik oli üks kolhoos, mis ei kuulunud mitte kellelegi. Aga näe, üks iseäralik Maiko ei hooli oma ajast, tema ei veereta peopesal kopikaid, tema veidrustegi esiletõstmine vaid lisab filmile tõesust ja usaldusväärsust. Režissööril peab olema õnnegi, õieti tuleb kannatlikult oodata, kuniks õnn viivuks ise vilksatab. „Kummikarus” on hea tabamus, episood, kuidas sinise auto juht püüab salaja mahajäetud karjääri jäätmeid sokutada. Ja see on üles võetud nii mobiiltelefoni kui kaameraga. Vedas, puhtusevaras ehk reostaja on tabatud! Edasine käik ehk Maiko pöördumine politseisse avab mehe olemuse, politseiniku suhtumine aga ühiskonna ükskõiksuse. Maikot on iseloomustatud tegevuse käigus, kuid ta iseloomustab ennast ka ise monoloogis. Maiko on olukorrast teadlik: ta küsib, kas ta rühmab asjatult ja mõttetult, teiste naeruks. Ma žanreeriksin töö hoiatusfilmiks, mis pole tehtud publitsistliku kirglikkusega. Sealt leiab lõbusamaidki noote Maiko altruismi kujutamisel, kuid kahtlemata kuulub autori poolehoid maailmaparandajale, tänase päeva Katku Villule; loodame, et ta ei lõpeta Villu kombel. Maiko on kodanikutundega kodanik, teema ühiskonnale hädavajalik, omamoodi vastukaja üle-eestilisele üritusele „Teeme ära!”. Õiged asjad helisevad kaua.“
Remsu, O. (2010). Naistekas, maailmaparandaja ja jumala selgusetus. Sirp, 5. märts, lk 15.