Moskva režissööri Aljona Polunina dokumentaalfilm vaatleb Venemaa 2008. aasta presidendivalimisele eelnenud kirglikku aastat läbi poliitilise opositsiooni võitluse. Sündmused algavad 2007. aasta hakul, endised marurahvuslikud radikaalid (limonovlased) muutuvad Putini ja Medvedevi võimule vastanduva liikumisena arvestatavaks jõuks. Ühinenud opositsiooni Teine Venemaa katse võimule tõusta kukub aga läbi, presidendiks valitakse presidendiks Medvedev. Kaks peategelast, Anatoli ja Andrei, võiksid olla mässajate ja revolutsionääridena juba veterani staatuses. Nende kompromissitus võib neid viia kas barrikaadidele või kloostrisse, kuid mitte iialgi koostööle võimuga.
Moskva režissööri Aljona Polunina dokumentaalfilm vaatleb Venemaa presidendivalimisele eelnenud kirglikku aastat läbi poliitilise opositsiooni võitluse, mille taustal on hargnemas ka isiklik draama.
Sündmused algavad 2007.aasta alguses, kui endistest marurahvuslikest radikaalidest saab keskne jõud Putini-Medvedevi võimule vastanduvas opositsiooniblokis Teine Venemaa. Natsionaalbolševike liit demokraatlike organisatsioonidega ei ole esmapilgul loogiline, aga ongi võimalik ainult Venemaal. Kaks peategelast, Anatoli ja Andrei, võiksid olla mässajatena juba veterani staatuses. Alates aastast 1997 on nad kuulunud Venemaal tänaseks keelatud natsionaalbolševistliku partei ridadesse. Anatoli on toonud ideede altarile ohvriks 10 aastat enda elust ja lihase poja vabaduse. Anatoli kandis parteijuhi Eduard Limonovi vangistuse ajal parteis liidrirolli, kuid hiljem süüdistatuna reeturlikkuses ja Limonovi vastu astumises, taandati ta lihtliikmeks. Nüüd loobub ta igasugusest maisest tegevu...
Produtsent Jaak Kilmi: "2007. aasta septembris tutvustas Moskva dokumentalist Aljona Polunina mulle oma projekti, mida poliitiliste olude tõttu polnud võimalik Venemaal toota. Nähes kaadreid ülesvõetud filmimaterjalist, oli mulle kohe selge, et Aljona projekti puhul on tegemist vägeva teema ja veel vägevamate peategelastega. Sellest hetkest algas meie koostöö, mille tulemuseks ongi sel nädalal maailmaesilinastuse saav dokumentaalfilm "Revolutsioon, mida ei tulnud"."
See on lugu sellest, kuidas üks vene revolutsionäär sööstis poliitilisse võitlusse, haaras parteiliidri vanglasse sattumise ajal ise liidrirolli ja elas üle oma elu tähetunni; hiljem kaotas usalduse ja degradeeriti opositsioonipartei lihtliikmeks. Ta taandub ja läheb ära kloostrisse.
Filmi sündmused algavad 2007. aasta alguses ja lõppevad aasta hiljem, peale Venemaa presidendivalimisi 2008. aasta märtsis. Mis kõige olulisem - filmi režissöör Aljona Polunina väldib oma eepilises dokumentaalfilmis otseste hinnangute andmist. Need kujunevad vaataja peas.
Kuukulguri uus film räägib revolutsioonist, mida ei tulnud (2008). Eesti Ekspress: Areen 22. sept.
Andres Keil: „Visuaalse esteetika poolest on „Revolutsioon, mida ei tulnud” fake-dokumentaali ja mängufilmi vahepeal, kuid on samal ajal siiski vist vähe manipuleeritud ja autentne dokument. Niipalju, kui üks film seda olla saab. Huvitav on se...
2008
Kuukulguri uus film räägib revolutsioonist, mida ei tulnud (2008). Eesti Ekspress: Areen, 22. sept.
2009
The Revolution That Wasn’t (2009). Rmt: Estonian Films / Eesti film 2008-2009. Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 85.
Keil, A. (2009). Revolutsioon, mida ei tulnud, on tegelikult kohal. On kogu aeg olnud. Eesti Päevaleht, 26. jaan.
Jõerand, R. (2009). Eesti dokumentalistikast kahe kandi pealt. Sirp, 27. veebr.
Sulbi, R. (2009). Eesti filmid tõid Anapast auhindu. Postimees: Kultuur, 21. sept.
Tõnson, M. (2009). Mis loom on Eesti dokumentaalfilm? Eesti Ekspress, 15. nov.
2010
Jõerand, R. (2010). Eesti dokumentaalfilmi tervisest ja elujõust (Anno Domini 2009). Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 98-109.