Kiri Ruhnust (2009)

Filmi saamisloost

Filmitud aastatel 2007-2009 Ruhnu saarel.
Tekst filmilindilt

„Sattusime Ruhnu saarele oma väikese võttemeeskonnaga ühe teise filmi pärast,“ rääkis Heilika Pikkov “Eesti lugude“ filmi saamisloost.

“Läksime sinna otsima tegelasi ühele teisele dokumentaalfilmile, aga esimene inimene, kellega tuttavaks saime, oli Kadri,“ lisas ta. Kaks Kadri väikest õpilast on tema kõrval samuti ühed selle filmi tegelased. Film toob vaatajateni ka stseene saare igapäevaelust.

“Seal on lõike kirikust ja kirikuõpetajast, vallavolikogu koosolekust,“ ütles Pikkov, kelle sõnul on Kadri ja kooli lugu läbi põimitud saare sündmustega. Kool on saare võtmekoht. Pikkovi sõnul on selle filmi tegemise eesmärk näidata publikule, et ka nii väikeses ja pisikese kogukonnaga kohas on võimalik ja vajalik kooli pidada. /---/
Puutsa, M. (2009). "Eesti lugu" portreteerib Ruhnu kooliõpetajat. Meie Maa, 12. nov, lk 3.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „“Kiri Ruhnust” on Heilika Pikkovi jutustus saarele õpetajaks läinud noorest naisest. Seegi lugu on täis idülli. Leitud head ainest pärsib aga tegijate luterlik vaatenurk. Filmis ei julgeta ruumi anda armastusteemale, millega on iga inimene seotud isegi siis, kui armastust parajasti polegi. Asi ei ole isegi sõnades ja väljaütlemistes, paljut annaks jutustada pildis.“
Laasik, A. (2010). Eesti lugude kangelased on kunstnikud ja teised loojad. Eesti Päevaleht, 26. jaan, lk 12.

Olev Remsu: „Kas dokumentaali annab liigitada žanrimääratluse „naistekas” alla? Ma usun, et juba see mõiste ise paneb kellegi kulmu kortsuma, täpselt samuti nagu mustanahalised ja saamid ei soovi, et ühtesid neegriteks ning teisi laplasteks kutsutakse. Põhjusel, et viimaseid sõnu on ajaloos pruugitud halvustavas toonis, ja tähendab ju naistekaski nii mängufilmide kui proosa puhul midagi kergekaalulist, pealispindset südamepuistamist, mida tehakse justkui möödaminnes.  Ma ei arva, et iga teos peaks kaevuma sügavale inimhinge või paljastama sotsiaalset ülekohut. Mõned filmid võivad olla lahedad ja mõnusad, pärit otsekui naistelehe kaanelt. Publikut nende jaoks jätkuks vist ohtralt, ja miks mitte soovidele vastu tulla? Niikuinii finantseerib vaataja ise oma maksudega sarja „Eesti lood”. Dokumentaalfilmis „Kiri Ruhnust” pole saare koletult põnevat ajalugu käsitletud isegi  paarilauselise taustana, küllap on see jäetud populaarteaduslikumate teoste jutustada. Aga portreteeritavaks on ju õpetaja!

Olgu pealegi, naistekas oma maneeri vastu ei hakka, faktoloogia valgustamine siin oleks samasugune stiiliaps kui anda Anu Saagimi kätte entsüklopeedia. Naised on emotsionaalsemad olendid, nõnda on tegemist meeleolufilmiga, mis ei pretendeeri tõe tabamisele. Vaataja näeb ja kuuleb Ruhnu pisikooli ainsa pedagoogi Kadri  tegemisi ja monoloogi, see on üles võetudsalvestud sõbrannilikult-lahedalt. Teravusi on välditud, kogukonnasisestele vastuoludele ja väikeühiskonna intriigidele on vihjatud, kuid neist on kergelt üle libisetud. Ega seal polegi kena urgitseda. Isegi vallavolikogu koosolek, kus justkui sõnasõda puhkeb, sujub ikkagi kuidagi muhedalt. Kultuuriminister Laine Jänest on karikeeritud üksnes leebelt, naljakas ju, et tema avab  teiste tööd (digitelevisiooni), lõikab võõraid loorbereid. Aga nii teevad kõik poliitikud. Õpetaja Kadri, 27aastane vallaline ja lastetu naine, tahab luua perekonda, ja see soov on ausalt ning loomupuhtalt ekraanile saadud. Kadri portree kõrvalt on autor Heilika Pikkov teinud miniportreed teistestki saareelanikest: poemüüjast ja kirikuõpetajast – ja ikka heatahtlikult. Mulle tundub, et alusstruktuuriks oleks nagu soovitud võtta tees-antitees-süntees; sellele  triaadile, olgu siis kas teadlikult või vaistlikult, on tahetud teos ehitada. Tees on kenasti olemas – saarel on hea elada. Antitees – tegelikult on siin ka muresid, on juba nõrgem. Süntees puudub sootuks.

Kokkuvõtteks: ilusad kaadrid, film on siiras ja südamlik, sellest nagu õhkuks positiivsust. Kindlasti on see kõik Ruhnu saarele kena reklaam.“
Remsu, O. (2010). Naistekas, maailmaparandaja ja jumala selgusetus ["Eesti lood": "Kiri Ruhnust", "Kummikaru", "Püha Jüri"].  Sirp, 5. märts, lk 15.

Tiit Tuumalu: „“Kirjas Ruhnust“ oli filmi juba kaugelt rohkem kui mõnel kehvemal aastal vaat et poolte «Eesti lugude» peale kokku – seal avanes mäletatavasti ühe väikese saare elu sinna kooliõpetajaks läinud Kadri pilgu läbi kogu oma värvikas komplitseerituses. Taas ilmutas autor head tegelaste leidmise vaistu ja nende avamise oskust, ka kujundlikku filmikeelt. Ja taas: ennast, elus oma kohta otsivad naised, teatav üksindus või eraldatus, ka kannapööre elus.“
Tuumalu, T. (2013). Enne täielikku vaikust [Heilika Pikkovi dokfilmist „Õlimäe õied“, veidi ka dokfilmidest „Keerubite mäss“ ja "Kiri Ruhnust"]. Postimees: AK, 11. mai, lk 10.