Töölise portree (2010)

Režissööri nägemus kavandatavast filmist

Esialgne mõte oli teha 28 minutiline dokumentaalkomöödia. Aga pärast esimest võttepäeva näen seda pigem kui filosoofilist lugu inimestest, kes teevad rasket ja keerulist tööd. Tehase süda on inimesed, kes panevad kõik masinad tööle. Suur raudne objekt hakkab elama, kui tuleb inimene. Samal ajal on raud, keevitamistööd, mehhaanika, suured masinad loodusest päris kaugel. Kontrapunktiks võiks olla looduslikud objektid ja üleelusuurused töötajate portreed – inimene kui looduse osa. Kui tekib naljakaid momente, siis lähevad need kindlasti filmi sisse; kui ei teki, siis ehitan filmi üles rohkem inimeste erinevuste ja sarnasuste vaatlemise peale. Masin ja loodus, Aasia ja Euroopa, rikas ja vaene. Tegemist on filmi, mitte telesaate ega ajakirjandusliku lõiguga, kuna me jutustame lugu PILDIKEELE KAUDU. Olemas on ka täpne struktuur ja autori nägemus.
Allikas: EFI andmekogu

Katkeid Margit Tõnsoni intervjuust filmi režissööri Aljona Suržikovaga

Aljona Suržikova teeb tänuväärset tööd Eesti dokumentalistikas. Tema filmid avavad uksi maailma, mis on põnev ja millest me teame nii vähe. /---/ Eestivenelased ja nende suhe Eestiga on teema, mille vastu on suur huvi, aga mille käsitlemisega eesti tegijad väga hästi hakkama ei saa. Aljona läheneb neile lugudele ideoloogiavabalt, leides konkreetsest loost üles kõigile mõistetava humanistliku sisu, mida on huvitav vaadata nii eestlasel, venelasel, eestivenelasel kui ka välismaade festivalipublikul.
/---/

Aljona Suržikova: Ma olen venelane, aga Eestimaa on minu kodumaa. See on minu probleem ja minu õnn. Sellepärast eestivenelaste teemad on mulle lähedased ja arusaadavad. Proovin olla hästi objektiivne ja inimlik, kui teen filmi, aga film on ikkagi režissööri subjektiivne nägemine. Elutõde ja filmitõde ei pea olema üks ja seesama. Ma võtan endale julguse rääkida inimeste lugusid, rääkida neid nii, et film ei sega nende elusid pärast filmi. Eetika on väga tähtis.

Siiamaani on mul hästi läinud, aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõtlen vene dokumentalisti Viktor Kossakovski sõnadest: “Hea dokumentalist ei saa olla hea inimene.”

Kust sa need inimesed ja teemad leiad?

Teemad on kõikjal. Ma leian neid väga kiiresti. Ainuke mure on see, et minu esialgne idee ja valmis film ekraanil on kaks eri asja.  Dokumentalistikas kirjutab stsenaariumi elu ise. /---/ “Töölise portree” esialgne nimi oli “Kopli hiinlased”. BLTR gruppi tuli 60 hiinlast. Tahtsin jälgida nende suhteid venelastega, avada huvitavaid momente. Aga juhtus nii, et proffide keevitajate asemel tulid lihtsad hiina töölised ja nemad saadeti tagasi Hiina, sest lihtsaid töölisi on meil Eestis palju.”

Tõnson, M. (2011). Vaatleb eestivenelasi ideoloogiavabalt [intervjuu tele- ja filmirežissöör Aljona Suržikovaga]. Eesti Ekspress: Areeni tulevikutähed 2011, 6. jaan, lk 31.

Filmist meedias

Tootmaa, R. (2011). Äraunustatu meeldetuletamine [sarja "Eesti lood" neljast dokumentaalfilmist: "Normaalne inimene", "Töölise portree", "Keelatud vili" ja "Helene elukool"]. Sirp, 29. apr, lk 20-21,  Äraunustatu meeldetuletamine - Sirp