Avaleht » Filmiliigid

3,2,1 - ilus hüpe (2010)

Dokumentaalfilmid Kestus: 27:00

Huviinfo

Autorid kavandatavast filmist

Režissöör Mihkel Soe: "Filmi eesmärgiks ei ole kartmatu hüppaja heroiseeriv portreteerimine, vaid soov jutustada lugu sellest, kuidas surmaohtliku alaga tegelev mees ei häbene tunnistada oma hirmu. Loo jutustamist ei kajastata klassikaliste intervjuude näol, vaid kogu info edastatakse tegevuse toimumise käigus. Sooviks näidata võimalikult palju ruumi, ilma et moonutaks kaadris inimest. Avar ruum peategelase ümber mängib suurt rolli, kujutades piiritu silmapiiri või rohke õhuga vabadust ja füüsiliste takistuste puudumist."  

Produtsent Kaspar Kaljas: "Vastutava produtsendina püüan eelkõige seista selle eest, et valmiks sisuliselt tihe ja visuaalselt kaasahaarav film, mis pakuks kaasamõtlemisainet nii inimestele, kellel pole esmapilgul huviga ekstreemspordi vastu midagi pistmist, kui ka paadunud adrenaliinisõltlastele. Kõnealuse dokumentaali peamiseks võtmeks saab tema visuaalne keel. Oleme autoriga püstitanud eesmärgi pakkuda vaatajale võimalust näha ja seeläbi ehk ka tunda elamusi, mida pakuvad kõrgused ja hüpped. Selleks soovime kasutada "kehakaameraid", võtet helikopterilt, aegvõtet ja võimalikult palju olla kaameraga nn sündmuste keskel. Ehk võimaldab saadav närvikõdi ka vaatajal enam mõista neid, kellele säärane esmapilgul eluohtlik elamisviis on ainuvõimalik.“
Allikas: EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Kaarel Kressa: "Mihkel Soe „Ilus hüpe” oli tõesti ilus dokfilm ja täitis ühe põhilise eesmärgi, mida tõsielufilm võiks endale seada – nimelt muutis tegelased südamelähedaseks. Fookusesse võetud ekstreemsportlane Toomas Talts ja suurem osa muid inimesi, keda filmis näha võib, sealhulgas Taltsi elukaaslane, on samasugused sümpaatsed hullud ja peab ütlema, et see hullus on nakkav. Mitte et film sunniks vaatajat tingimata langevarju haarama, aga pealehakkamise ja tegutsemisjulguse laengu saab siit minu meelest küll, ja väga tugeva."
Kressa, K. (2010). Langevarjurid ja Pekingi part. Eesti Päevaleht, 18. dets, lk 13.

Vaapo Vaher: "Marani [„Üheksavägised”] ja Merega [„Tantsud Linnuteele. Pildistusi Lennart Meri filmirännakutele”] haakub ootamatult Mihkel Soe lühifilm „3,2,1 – ilus hüpe”. See töö seostub nii Marani alternatiivse reaalsuse otsingute kui Mere mehisuse kooliga. Filmi peategelane soovib end lahti rebida „sellest kuradi olmest”, rikastest-vaestest, lõppematust sotsiaalsest survest, ja ronib tornitippudele, hiidsildadele, mäeharjadele, et sealt  lenneldes alla hüpata. See ei ole risk kuulsuse, vaid enesetunde pärast. Mõttetu on vegeteerida igapäevarutiinis, polaarmehed Amundsen või Peary pürgisid poolustele ka ikka selleks, et panna proovile oma vastupidavus ja visadus – seesugune on mehe romantiline kreedo. Emotsionaalselt mõistan ta vaprusevajadust, aga mulle tundub, et tema ekstremaalsustesse tormamistes on ka iseäralisi ökognoosi otsinguid, sotsiaalse kodutuse väljendust. Meil on  küll riik ja justkui vaba ühiskond, kuid ometi ei taju sootsium fundamentaalset kodutunnet. Hüppamisfilm pole ainus dokk, kust seesugust aimata annab, kus spetsiifilistes harrastustes leitakse isiklik autonoomia."
Vaher, V. (2011). Nagu kass käiks mööda sametit [ülevaade 2010. aasta eesti tõsielufilmist]. Sirp, 25. märts, lk 22-23.

Rein Tootmaa: "Kui eelmine „Eesti lugude” filmivalik („Normaalne inimene”, „Töölise portree”, „Keelatud vili” ja „Helene elukool”) sisaldas lugusid Eesti inimeste töistest ja majanduslikest muredest ning materiaalsest toimetulekust, siis seekordses filminelikus [["3, 2, 1 - ilus hüpe", "Laulev linn", "Üleriigiline õnn" ja "Vanad kalad"] siirdutakse baasist pealisehitusse ehk siis tegeldakse peamiselt sellega, mis materiaalselt kindlustatud Eesti inimeste kupli all toimub ning milliseid tegevuslikke vorme see reaalses elus on võtnud.   
/---/

Toomas ütleb filmis, et kui elada sellise mõttega, et iga järgmine päev on sama mis eelmine, võiks küsida, et mis elu see siis oleks, mis mõttega. Ja kindlasti on Toomasel õiguski: maailm on nii segi omadega, s.t juurutatud elumudelid ja käibivad olemisskeemid ei paku ei vaimule ega hingele enam miskit kosutust ega võimalda ka enam loomingulist lähenemist. Seega tuleb rahuldust otsida mujalt. Ja see ca 1,5 minutit vaba langemist teeb ta iga kord vabaks ja õnnelikuks ning ta teeb seda ainult puhtalt meeldimise pärast.
Siit kerast hargneb palju niite, aga neid kõiki lahti harutada ja lõpuni kerida pole õnnestunud ei filmitegijatel ega ole mõtet siingi seda teha, liiga palju jääks lahtisi otsi. Tähtis on, et Toomase mõtlemine ja tegutsemine on üsna adekvaatne väljundiline tulem omadega p...s ühiskondlikust olemisviisist. 
On näha, et „Ilus hüpe” on kokku monteeritud varem võetud (vanadest, eri aegadest) kaadritest, millele on üht-teist siis filmi tarbeks (kui see mõte tekkis) juurde filmitud (ilmselt kaadrid hüppamistest Tallinna teletornist). Tulemus fikseerib  küll tegelikkust kenasti, kuid kogu film mõjub kuidagi kontseptsioonituna ja on oma eksleva kompositsiooniga kunstiliselt nõrgavõitu, hing oleks nagu sisse puhumata jäänud. Ja kuigi filmi režissööriks/operaatoriks/monteerijaks on ainuisikuliselt märgitud Mihkel Soe, selgub tiitrites, et õhukaadreid on kasutatud kolmest kaamerast ja oli ka kolm teise kaamera meest.
Filmide muusikaline taust on ühtlaselt hea, kinnitab ja võimendab pildilis-kõnelist sõnumit. Nii on „Ilusas hüppes” lisaks Rein Fuksi tagasihoidlikele meeleolulistele helitöödele omal kohal Gustavo Santaolalla „La Pastida” kui ka Airi „Radian”, lennu-igatsuslik Birds’N’Brassi „Sort of Soul” ja The Doorsi taevaliku-puudutuseigatsuslik „Touch me”.“
Artikli täisversioon:
„Eesti lugudes” ainest jätkub
Tootmaa, R. (2011). "Eesti lugudes" ainest jätkub ["Eesti lood": "3, 2, 1 - ilus hüpe" (rež. Mihkel Soe), "Laulev linn" (rež. Mikk Rand), "Üleriigiline õnn" (rež. Anne-Mari Neider), "Vanad kalad" (rež. Katrin Maimik ja Triinu Ojalo). Sirp, 6. mai, lk. 22-23.

BASE

BASE tähendab mitte lennukist, vaid fikseeritud objektidelt langevarjuga hüppamist. Lühend BASE koosneb järgnevatest sõnadest: B – building (ehitis), A – antenna (antenn), S – span (sild), E – earth (maa). Viimase alla kuuluvad kaljud, kuristikud, sügavikud. BASE eripäraks võrreldes tavalise langevarjuspordiga on see, et hüpped toimuvad reeglina madalalt. Kui lennukist hüpatakse 4000 meetri kõrguselt, siis BASE puhul määrab kõrguse kalju või maja või antenni kõrgus, mis jääb tavaliselt alla 1000 meetri. Lihtne loogika – mida madalam hüpe, seda ohtlikum ta on, sest maa on väga lähedal ja iga eksimus võib saada saatuslikuks.
BASE on tõenäoliselt maailma kõige ohtlikum spordiala.
BASE-hüppajaid peetakse hullumeelseteks. Kuid need inimesed käivad eksistentsiaalsetele piiridele lähemal, kui enamik meist ja nad armastavad seda ala.
BASE-hüppajate seltskond on üle maailma väga sõbralik ja ühtne. BASE-hüppajad jagavad alati omavahel infot ja kogemusi. Vahetult enne hüpet loevad BASE-hüppajad tavaliselt count downi hüppeni ja sinna lõppu „c ya” – „näeme.” Sest me tahame alati, et kõikidel hüppekaaslastel läheks kõik hästi ja et me näeksime all.
BASE-hüppajate seltskond annab välja BASE-numbrit. BASE-number väljastatakse vaid neile, kes on hüpanud kõigilt neljalt erinevat tüüpi objektilt ja saavad seega sõna „BASE” kokku. Maailmas on selliseid inimesi tänase seisuga alla tuhande, Eestis on üks BASE-numbri omanik. Seda numbrit respekteeritakse kui teatavat BASE-hüppaja staatust.
Toomas Talts, BASE #910

Täpsemalt:
BASE / Eesti Langevarjuklubi, http://skydive.ee/info/langevarjusport/base  (12.10.2013).

Träkkimise eesmärgiks on läbida minimaalse kõrgusekaotuse juures suurim võimalik horisontaalne distants. Trackimist kasutatakse peamiselt grupihüpetel üksteisest eemale liikumiseks, aga tehakse ka spetsiaalseid hüppeid (track-dive).
SLK - Areng, http://www.slk.ee/121.html (12.10.2013).

Eestlase osavõtul tehti Norras uus B.A.S.E. maailmarekord

Eesti Langevarjuklubi langevarjur Toomas „ekstremist” Talts osales möödunud nädalavahetusel Norras tehtud B.A.S.E. hüppamise maailmarekordis, hüpates koos 53 langevarjuriga  alla 1200 meetri kõrguselt Katthammareni kaljult. „Ettevalmistus võttis tegelikult aega umbes ühe tunni. Istusime seal kalju otsas, nokkisime veidi nina, siis jagati inimesed gruppidesse, siis istusime veel veidi ja arutasime maailmaasju. Lõpuks sättisime varbad kaljuäärele ja hüppasimegi, ” seletab Toomas muheledes hüppele eelnenud protsessi. „Tegelikult oli ikka väga raju tunne, seier oli põhjas kogu aeg!”
Sel aastal oli osalejaid 13 eri riigist, sealhulgas Austraaliast, USA-st, Šotimaalt, Venemaalt, Lõuna-Aafrikast, Norrast ja Eestist.

BASE maailmarekordi video: Verdensrekord i basehopp - Sport, http://www.nrk.no/sport/verdensrekord-i-basehopp-1.7240532 (12.10.2013).
Eesti Langevarjuklubi, http://skydive.ee/2010/08/09/baserekord (12.10.2013).

Basejump.ee
Interview with Tony Vilko (Finland) / Basejump.ee, http://www.basejump.ee/new/interview-with-tony-vilko-finland/
Interview with Toomas Talts (Estonia) / Basejump.ee, http://www.basejump.ee/new/interview-with-toomas-talts-estonia/ (12.10.2013).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm