Kalevite kanged pojad (2010)

Filmist kriitiku pilguga

Margit Tõnson: „Läinud nädalal Sõpruse kinos esilinastunud “Kalevite kange rahvas” katsub tõusta ühe mehe kinnisideest kõrgemale, avada võimu ja vaimu, valitsejate ja rahva kokkupuutepunktiks saanud skulptuuride ja ausammaste lugusid igavikulises valguses. Režissöör Valentin Kuik on Tauno Kangro “Kalevipoja” saagat jälginud juba 13 aastat. Sama autori 2000. aastal valminud dokfilm “Kuju” salvestas Kangrole 1997. aastal pähe karanud suure idee esimesi, avalikkust kahte lehte löönud samme. Soov püstitada Lauluväljaku lähedale merre ilma otsast koju jõudev Kalevipoeg, kellel Lennuk kätel, takerdus toona selle taha, et ei suudetud “bürokraatiast ja kunstipoliitikute lauskaitsest läbi murda”.

Filmile annab palju, et Kuiki on poliitikud-linnaametnikud, ärimehed ja Kangro ise totaalselt usaldanud. Nende kulmukergitavaid avaldusi on lust ja rõõm kuulata. Parbus on suisa filosoof! Olga Sõtnik kultuuriteoreetik! Kuik on materjali montaažiruumis kokku pannud nii, et võrdselt on võimalik vaatajal nii võimu üle trumbata üritanute üle muiata kui allajäänutele kaasa tunda. Tänapäeval harvaesinev tasakaalustatud publitsistika.

Film jätkab jälgimist 2007. aastal, kui Kangro “Kalevipoeg jõuab koju” võidab linnavalitsuse Kalevipoja monumentaalskulptuuri ideekonkursi. Linna peaarhitekt Endrik Mänd ei leia midagi kummalist selles, et konkursi tingimustele vastas vaid üks töö – toosama “Kalevipoeg”.

Veel 2004 tunnistab Kangro Parbuse raamatus, et ta ei pea vajalikuks Tallinna panoraami igaveseks muutva eesmärgi saavutamiseks ilmtingimata mõne erakonnaga ühte heita. Kaks aastat hiljem sööb ta oma sõnu ja liitub Keskerakonnaga, kelle ainuvalitsus Tallinnas paistab nüüd juba igavene. 2007. aastaks on Kangro linna kuldsponsorite nimekirjas. Kangro ei kuluta Kunstihoone ust, vaid marsib otse Linnavalitsusse. 2010 saab ta 1,3 miljoni krooniga linnalt ära osta vanalinna ateljee. Säilitada, nagu ta ise ütleb, oma kodu ja elustiili. /---/

Ometi on selge, et õukonnakunstniku õnn on üürike. Vahetub võim ja sinu higised tööviljad kuhjatakse mõnda võsastunud tagahoovi või heidetakse sulatusahju. Näiteid ei tule kaugelt otsida. /---/ Kuidas lobi teha ja oma ideed poliit-eliidile maha müüa, seda näeb Kuigi filmis ka. Hinnangut Kuik ei anna – pigem paistab ta nentivat, et kord on Vestmann all ja Piibeleht peal, kord vastupidi. Praegu lihtsalt juhtus nii, et üks seltskond võimuladvikus olijaid jõudis Kangrost ja tema toetajatest ette ja pani vaatamata suurele vastuseisule püsti ühe hirmkalli ristisamba. Nüüd ei riski Savisaar rahvast taas lõhestama hakata ja lükkab “Kalevipoja” kuju saatuse üle otsustamist ebamäärasesse tulevikku. /---/

Kangrol endal ei jää aga muud üle kui tõdeda, et nende aastate jooksul, mis ta tuuleveskitega on võidelnud, on ta õppinud rännakut sama kõrgelt hindama kui päralejõudmist.“
Lühendatult:
Tõnson, M. (2010). Elada igavesti. Kes ei tahaks? Eesti Ekspress, 7. okt, lk 36.

Kaarel Kressa: „Tauno Kangro töö Kalevipoja kuju kallal on võtnud juba aastakümne, ent lõpplahendus on pidevalt horisondi poole nihkunud. Valentin Kuigi film jätab vaatajale võimaluse otsustada, kas Kangro heitlused meenutavad pigem Augeiase talle puhastavat Heraklest või Kaval-Antsu mahitusel sõelaga vett kandvat Vanapaganat. Et kõigis kolmes loos on tähtsal kohal vesi ja kavalpeade küüsis rabelev lihtsakoeline vägimees, näitab, et arhetüübi mõiste pole asjata välja mõeldud. /---/

Viimase kolme aasta jooksul jälgis Kuigi kaamera Tallinna lahte kavandatava kuju ümber toimuvat trianglit ja tulemus on aplausi väärt. Režissööri kommentaar on minimaalne ja kokkulõigatud kaadrid kõnelevad enda eest – vaatamata sellele, et „Kalevipoeg” on aus dokumentaalfilm, mõjub see kohati nagu Mika Kaurismäe komöödia, millele on stsenaariumi kirjutanud Nikolai Gogol. /---/

Filmi üks naljakamaid stseene on Kangro ja Savisaare kohtumine, kus Kangro käitub kuju asukohast rääkides täpselt „siili käest” saadud õpetussõnade järgi ja kõik laabubki nagu võluväel. Ühtlasi seletab Kangro Liidrile ära, millisest eepose osast laeva kandev Kalevipoeg pärit on. Rännakute järel kodumaale naasev hiid peaks olema hingelähedane nii välis- kui ka kodueestlastele. Juht noogutab ja uurib asjalikult, ega kuju 24-meetrisest pikkusest liiga väheks jää. /---/

Väga sarmika etteaste teeb abilinnapea nõunik Ivo Parbus, keda mängufilmide tegijad võiksid kaaluda karakternäitlejana elunäinud nutimeeste rolle kehastama. Kalevipoeg tegi Soomes palju pahandust, aga on endiselt lugupeetav kangelane, leiab pühaduse mõistet austav nõunik. Parbus silub kujuri tee „kõrgemale poole”, hangib talle ateljeepinna ja kaitseb teda kriitikute eest, ent paraku Parbus vahistatakse ja Kangro jääb ulgumerele triivima, põlevsilmne kaaslane Indrek Saul viimaseks ustavaks toeks.

Siitpeale muutub Kangro roll üha traagilisemaks. Nimetud hääled ähvardavad: „Astu erakonda või muidu paned endal kõik teed kinni!”. Projekti planeerimise etappi lükatakse aga aina uutel põhjustel edasi. Alati optimistlik Kangro leiab, et teekond on vahel tähtsamgi kui lõppeesmärk. Kuidas võtta, Sisyphose jaoks küll, Odysseuse jaoks jällegi mitte. Järjest selgemaks saab, et lambanahka riietatud kujur jääb ülikondades „ristiisadele” nende mängus alla, ning seda sümpaatsemaks Kangro filmi arenedes muutub.“
Lühendatult:
Kressa, K. (2010). Tauno Kangro ja Augeiase tallide needus. Eesti Päevaleht, 2. okt, lk 16.

Olev Remsu: „Küsimus, kas Kangro „Kalevipoeg” on hea või halb, on Kuigi filmi dramaturgia aluseks. Hooti on vaatajal sama põnev nagu pingpongimatšil: kord servib üks, siis keerab teine vastu hiina vindi. Dramaturgia pingestamiseks on kontrastiprintsiipi veel kasutatud, vastandatud Kangro (mulle projekti järgi tunduvalt!) lihtsameelsemat  ja ülearu jutustavat Kalevipoega moodsate skulptuuridega Kirke Kangro kureeritud näituselt „Skulptuur räägib: võim ja vabadus”. Must anarhialipp, sovetiaegne raadioaparaat, videoskulptuur (!) blondiinitariga, kes imeb näppe või midagi veel magusamat, ja oksendab selle peale. Selge, Tauno Kangro ei provotseeri, tema teostel on niigi kontakt publikuga: rahvas armastab leierdatud narratiive, eriti siis, kui  need on kuulsustega seotud. Ja kas Kalevipoeg ei ole siis kuulsus?! On ikka, vähemalt pealiskaudselt, mis sest, et temast keegi suurt ei tea. Rahvale meeldibki pealiskaudsus, mida Kangro usinalt pakub. Tekkis veel harmooniline vastandus Kangro contra Kangro. Mina ju tean, et Kirke Kangro ei ole Tauno Kangro tütar ega nooruke abikaasa, kuid mingi põlvkondade konflikt oleks justkui nimede kokkulangevuses sees küll. Niisiis,  moodne skulptuur on kas üsna sõnumita või vähemalt jääb selle sõnum lihtsameelsele ja harimata rahvale tabamata, Tauno Kangro taiesed, vastupidi, jutustavad meile teada-tuntud lugusid primitiivses vormis ning seetõttu meeldivadki kangesti rahvale. Mina žanreeriksin „Kalevite kanged pojad” psühholoogiliseks portreeks. Valentin Kuik on esitanud oma versiooni Kangro olemusest, on veennud selle usutavuses vähemalt mind ja  mulle tundub, et teisigi vaatajaid. Kuik tegeleb minu arvates võimu ja vaimu küsimusega, näitab, kuidas võim vaimu väänab ja kuidas vaim selle all lõpuks murdub. Aga mis asja on kunstnikul linnavalitsusse? Tauno Kangro läheb sinna oma kostümeeritul moel meelsasti, isiklik projektijuht Indrek Saul rõõmsalt kõrval.

Näib, et võimul, vaimul ja rahal polekski nagu mingit erinevust. Kangro tundub olevat rohkem müügimees kui kunstnik,  kogu tema ülalpidamine tundub olevat operetlik või siis PR-ilik. Kangro on nagu kunstnik, kes mängib kunstnikku. Aga vähe sellest, režissöör Kuigi mäng on peenem. Muide, märkasin alles hiljem, et filmi pealkiri on mitmuses. Tähendab, portreteeritud ei ole ainult Kangrot. Ka üks Kangro peamisi oponente Jüri Kuuskemaa on ju samuti operetlik, nõnda et lillevaas kritiseerib lillevaasi. Priima! Just nii peab!  Peaks olema päris kodanikupositsioonita autor, kui ei käsitleks antud teema juures korruptsioonikahtlustusi. Valentin Kuik pole sellest mööda läinud. Kangro pihib filmis oma Keskerakonda astumisest ja ateljee saamise kohta midagi säärast, mis peaks huvitama kaitsepolitsei ametnikke.

Austatud uurijad, palun vaadake seda filmi ja öelge seejärel oma arvamus. Mind huvitaks see väga! Mitmekordne võti on filmis linnaametnik  Ivo Parbus, kes kaitseb igati Kangro hiidprojekti. Seejärel toimub narratiivile nii vajalik pöörak: Parbusele esitatakse korruptsioonisüüdistus, meedia mõistabki inimese süüdi. Võime küsida, kes see ütleb midagi Kangro ja tema „Kalevipoja” kohta? Printsiibil „ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sina”. Uus pöörak! Meedia on Parbusele justkui ülekohtuselt piitsahoope jaganud. Kas see  tähendab, et Kangro „Kalevipoeg” on igati väärt taies? Või pole Parbuse hinnangutel ja Kangrol midagi ühist? Igatahes on Parbusest tehtud miniportree, ja tema pole ainus. Põgusalt on portreteeritud veel Edgar Savisaart ja seda minu meelest päris õnnestunult. Linnapea käib oma kuuleka saatjaskonnaga Tauno Kangro ateljees ning esitab seal kunstlikule äärmiselt kavala küsimuse: „Ega Kalevipoja kõrgus 24 meetrit liiga väheks jää?”. Selge, Savisaar viskab õnge, kuid Kangro ei neela sööta alla. Ta ei taha kõrgemat kuju, kaitseb oma pakutud kõrgust. Pisikese episoodiga on portreteeritud Savisaar, samuti täiendatud Kangro portreed – näe, linnapeaga võrdselt läbinägev, oskab loovida karide vahel. Poliitika on vastik, eks ole. Ent lubatagu küsida, kas kunstnik tohib olla kaval. Kas kunstnik tohib olla ahne? Minul tekkisid filmi vaadates just need küsimused ning ma arvan, et  need olid autori tekitatud. Ja kui ilus pilt, kui hea heli!“
Lühendatult:
Remsu, O. (2010). Keegi ei tea, mis on ilus. Sirp, 8. okt, lk 28.

Tõnu Virve: „Tauno Kangro loos on tunda, et Valentin Kuik on filmistsenaariumide kirjutaja ja mängufilmide lavastaja. Minimalistlik ja vaimukas tegelaste olemuse üldistav rõhuasetus ning täpne dramaturgiline suhestatus annab filmile elumahla. Täpselt ja elegantselt on välja joonistatud filmi pea- ja kõrvaltegelased. Põhjatu loojaenergiaga skulptor, kes näeb kogu elu eksistentsi vaid kivvi raiutud kujudena; professionaalne tipp-poliitik, kes mõjub ühe veenva lausega; keskaega kiindunud elav kunstileksikon ja ilmselt näitlejakarjäärist unistav ajaloolane — milline galerii!

Eriti meeldejääv on idanaabri kultuuriruumist pärit naispeategelase portree, kes esitab meile teksti, mis oma olemuselt tundub ilmselt ka talle endale naljakas — neil ju keeles mees-, nais- ja kesksugu, mis meitel täitsa puudu.“
Virve, T. (2011). Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Teater, Muusika, Kino, nr 8-9, lk 159.