Avaleht » Filmiliigid

Normaalne inimene (2010)

Dokumentaalfilmid Kestus: 28:00

Huviinfo

Autori nägemus

„Normaalne inimene” vaatleb Lilleoru kogukonda läbi minategelase Kaie Kotovi pilgu ja teeb poole aasta jooksul kaasa tema teekonna uurimaks, milline on inimene joogalikus perspektiivis ja kas see pakub tuge filmi peategelasele tema eneseotsingutes. Film on samm-sammu haaval vastuse otsimine küsimusele: „Mida siis ikkagi tähendab olla normaalne inimene?” Filmi teema on üldinimlik – kuidas elada õnnelikku, täisväärtuslikku elu.

Laias laastus jaotub filmis toimuv peategelase sees ja ja tema ümber toimuvaks. Sisemine areng, mis toimub joogas läbi oma sisemaailma vaatlemise, vajadusel muutmise ja oma mina tundmaõppimise, on edasi antud peamiselt Kaie voiceoverina. Peategelase mõtted, küsimused ja vahetud emotsionid salvestatakse järk-järgult pooleaastase teekonna jooksul. Pilt, mis seda sisemaailma avamist toetab, on poeetilisemat laadi. Samuti on siin kasutatud loodusvaateid, sest loodus teeb poole aasta jooksul paralleelselt läbi oma arengu ja see annab edasi aja kulgu, muutumist.

Peategelase ümber toimuv on filmitud nö jälgiva dokumentaalfilmi stiilis. Lilleoru kogukond, sealsed inimesed, suhted, elustiil ja rituaalid. Siin eristub tegelasena õpetaja Ingvar Villido. Ingvari suu läbi saab vaataja ettekujutuse joogalikust maailmanägemisest ja ta toetab peategelast tema teekonnal. Justkui arhetüüpne „old wise man”, kes aegajalt ilmub ja suunab peategelast mõne olulise tabava lausega. Sealjuures avaneb Ingvar Villido ka isiksusena (siit on ehk tulemas humoorikad hetked, mis ei lase filmil liialt tõsiseks muutuda). /---/

Minategelase Kaie lugu on valdavalt kronoloogiline. Lilleoru kogukonna ja õpetaja lugu ei ole rangelt kronoloogilised, film peaks suutma edasi anda Lilleoru elulaadi, selle rütmi ning muutumist aastaaegade vaheldudes. Filmis ei kasutata formaalseid intervjuusid, pigem toimuvad Kaie, Ingvari ja teiste asjaosaliste vahelised vestlused – nende korraldamine ja jäädvustamine oleks ainuke koht, kus filmitegijad sündmuste käiku otseselt sekkuvad.

Filmitegijad on endale teadvustanud ohtu, et Lilleoru kekusest võib hõlpsasti teha filmi, mis mõjuks justkui selle koha või jooga promofilm. Meie eesmärk on säilitada kõrvaltvaataja pilk ja keskenduda rohkem elus vastuseid otsivale inimesele kui vastuste pakkumisele või teatud maailmakäsitluse eelistamisele.

Filmis areneb paralleelselt kolm lugu:

Mina-tegelane ehk Kaie Kotov. Tema lugu on sisemise otsingu lugu, sisemine areng poole aasta vältel, väljakutsed ja katsumused, kogemused ja pettumused. Põhilugu on just siin: inimlik soov olla õnnelik, kontrollida oma elu, püüd inimesena areneda, kogemused, sageli ka takistused, millesse enesesse süvenemine viib. Kaie elu ja küsimustega saab vaataja samastuda. Kes ma olen? Kes on inimene? See on pihtimuslik avastuste ja äratundmiste lugu, „normaalse inimese” – või selleks saamise lugu, mille üks suuri eesmärke on ka vaatajas tõstatada küsimus, et mis see normaalne siis ikkagi on. Minategelast Kaiet näeb nii oma argises ruumis Tallinnas kui Lilleorus tegutsemas ja mõtisklemas.

Teine lugu, mille taustal esimene lahti rullub, keskendub Eesti kontekstis ainulaadsele kogukonnale ja sealsele õpetajale. Miks Lilleoru kogukond eksisteerib? Milline on elu Lilleorus, mida seal tehakse? Mis toob inimesi siia ja mis neid siin hoiab? Kas see on kultus? Ajupesu? Pildis on kogukonna tööd ja tegemised, aga ka veedalikud tseremooniad, kursused jmt, mis Lilleorus kevadest sügiseni aset leiavad.

Kolmas, kõrvallugu, avab joogaliku maailmavaate sisu. Mis on krija ehk teadlikkuse jooga? Kuidas selline eksootiline traditsioon Eestisse on jõudnud? Milline koht võiks sellel olla 21. sajandi maailmas? Kas jooga on vahendiks, mis aitab „normaalseks inimeseks” saada, endani jõuda?

Allikas: EFSA andmekogu

Filmist meedias

Rein Tootmaa: „Filmi peategelaseks on semiootik Kaie, kellel diagnoositi 2005. aasta kevadel vähk. Filmis näemegi tema lugu: kuidas ta haiguse tõttu oma senise ja üsna tavapärase elamise hoo peatab, seab sammud Lilleoru tervendamiskeskuse poole, seal terveks saab ja seejärel oma eluga edasi minna üritab, s.t juba uuel tasandil elurattasse naaseb. Tema lugu ei kuulu ainult talle, nii on meie kultuurisfääris juhtunud ilmselt paljudega: tukkuvast olekust üleminek aktiivsele kapitalistlik-ameerikalikule edukasolemislikule elustiilile on põhjustanud tervise ja psüühikahäireid terves põlvkonnas; paljusid kiireid ja tegusaid indiviide on tabanud karmid tagasilöögid. Kuivõrd Kaie lugu on tüüpiline ja samas ka sümboolne, lubame siinkohal lühikese sisukokkuvõtte kogu Kaie lugu pajatavast filmist. Kui Kaie enne haigust oli samastanud end oma sotsiaalse staatusega, rolliga, millega ta hakkama sai, siis Lilleorus õpetatakse teda vabanema sotsiaalsetest ahelatest, oma mineviku mõjudest ja hirmudest, et saada selleks, kes ta tegelikult on ning sellega ka oma haigusest vabaneda. Lilleoru ei ole mingi teooria ega skeemi järgi väga valmis tehtud koht. Sealse õpetaja Ingvar Villido sõnutsi on see kujunenud vastavalt sinna tulnud inimeste vajadustele, et saada normaalseks (siin: normaalne = loomulik) inimeseks, s.t õppida olema ja elama  iseendana. Kui Kaie oli enda arust seni igati (teises tähenduses küll) normaalne (norme järgiv) inimene, kes oli edukas ja kellel oli väljakujunenud kujutluspilt sellest, kes ta on ja mida ta teeb, siis Lilleorus saab talle selgeks, et see kõik oli kuidagi väär ning tegelikult ei olnud ta oma eluga rahul ega mitte üldsegi õnnelik oma olemasolus. Teda õpetatakse vabanema oma sisemaailma takistustest ning avastama fassaadi taga (enda ja teiste arvamused sellest, mis  ma olen ja mida ma teen) oma tegelik mina. Lilleorus ta ärkab hommikuti poolteist tundi varem ning harjutab õiget hingamistehnikat, mis peaks reguleerima tema emotsioone; mediteerimist, et korrastada oma mõtlemist ja õppida valdama oma tähelepanu suunamist jmt. Olgu peale, ta teeb seda kõike ja saab terveks.     

Aga mis saab edasi?       

Edasi on vaja elurattasse naasta, sest telefoni jm arved tuleb maksta ning inimesel peab ometigi olema mingisugune töö ja tegevus. Edasiseks eluks antakse talle häid juhiseid. Sõber Anzori Barkalaja õpetab: „Me ei saa olla mingid biorobotid ega inimloomad, kes siin laiuskraadil vaid ellujäämist uhavad; sellel kõigel peaks nagu mingi mõte olema.” Ning Lilleoru  õpetaja: „Ei tule muretseda tuleviku pärast, tuleb olla ja teha siin ja praegu hästi, siis lood endale ka parema tuleviku, s.t tulevikku teed praegu.”     

Kaie arvabki, et ta ei ole küll oma hirme päris kontrolli alla saanud, aga valdab neid paremini ning muretseb vähem. Ja kuigi ebakindlus tuleviku ees on ikka veel väheke pelutav, ei püüa ta meeleheitlikult ja kohe oma elu ja asju korda ajada, vaid otsib tasapisi endale sobivat tööd: vaatab, mida saatus talle ette viskab, ning siis katsetab sellega. Temast on filmi lõpus saanud projekte otsiv ja valiv inimene; tema visiitkaardil seisab: „semiootik” ja „mäng-in”. Temast on saanud mängiv inimene, mis (ta enda sõnutsi) on nüüd parim osa tema identiteedist. Suudab ta nüüd selleks jääda, saada seeläbi iseendaks, vähem muretseda, olevikus elada ja õnnelik olla või kukub ta vanasse rattasse tagasi, näitab  aeg.“   

Tootmaa, R. (2011). Äraunustatu meeldetuletamine [sarja "Eesti lood" neljast dokumentaalfilmist: "Normaalne inimene", "Töölise portree", "Keelatud vili" ja "Helene elukool"]. Sirp, 29. apr, lk 20-21.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm