Avaleht » Filmiliigid

Lobotoomia (2010)

Dokumentaalfilmid Kestus: 57:00

Huviinfo

Filmi autorist

Juri Haštševatski on tunnustatud ja auhinnatud Valgevene režissöör, kes on teinud enam kui 20 dokumentaal- ja mängufilmi. Tema viimane dokumentaalfilm „Kalinovski väljak“ valmis samuti koostöös Baltic Film Productioni produtsendi Marianna Kaadiga.
Käänik, K. (2010). Eesti film valiti dokfilmide festivali programmi. Õhtuleht, 3. nov.

Filmi pealkirjast

Lobotoomia on aju otsmikusagarate ja taalamuse vaheliste ühenduste läbilõikamise operatsioon, mida kasutati 20. sajandi esimesel poolel peamiselt USA-s, Suurbritannias ja Skandinaaviamaades depressiooni raviks.
Lobotoomia, http://et.wikipedia.org/wiki/Lobotoomia (10.04.2013).

Tekst filmilindilt: „Lobotoomia on ajulõikus, mille tulemusena kaotab inimene eneseteadvuse ja otsustusvõime. Ken Kesey romaanis "Lendas üle käopesa" tehakse selline operatsioon peategelasele, kes tõstis vaimuhaiglas mässu depootliku korra vastu.“

Olev Remsu, filmikriitik: „Filmi pealkirjaks pole seesugune minu teada vähe levinud (aga ma võin eksida) termin just eriti õnnestunud valik, ei ärata uudishimu, pigem tõrjub eemale. Niisiis, propaganda seisukohalt propagandafilmile miinus. Mina oleksin eelistanud ajuloputust, mis sest, et l o b o t o o m i a tundub kraadi võrra kangem kui lihtne brainwash.“
Remsu, O. (2012). Sõnadega valetamine. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 130.

Žanrist

Olev Remsu: „„Lobotoomia” paneb mõtlema propagandafilmidele üldse. /---/ Kui teos kiidab nii-öelda omasid ja paljastab vaenlasi, siis nagu ei tohikski seda liigitada propagandafilmiks, siis oleks tegu justkui tõekuulutamisega, ajaloo- või aimefilmiga. Jah, sõnal „propaganda“ on teenitult halb kõla, kuid (dokumentaal)filmide žanrimääratlus propagandafilm on siiski täiesti erapooletu, vähemalt peaks olema. Näiteks kui film on nõnda tundlikul teemal nagu vabadussõda, siis liigitub see siia, olenemata selle autori(te) maailmavaatest. Küll aga võiks propagandafilme jagada kroonutöödeks ja mässumeelseteks. Pean tunnistama, et mulle meeldib mässamine, nõnda teenib „Lobotoomia” minult esimesed plussid. On ju tegu kroonuautoriteetide vastu mässamisega, kroonupropaganda paljastamisega.“
Remsu, O. (2012). Sõnadega valetamine. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 130-131.

Meetodist

Olev Remsu: „Jah, me võime üsna kindlalt väita, et kõik kinematograafilised tööd, üldse visuaalne materjal (pildid, fotod, videod) on ilma sõnadeta täiesti neutraalsed, näidatagu neis pealegi kas haakristidega või sirbi ja vasaraga punalippe. Alles sõnad lisavad poliitsümpaatia. See põhineb väga lihtsal efektil. /---/ Inimesed lasevad end koledasti mõjutada pildiallkirjast. Vaat, just selle efekti kasutamist paljastab „Lobotoomia“! Aga kuidas? Väga lihtsalt — nii-öelda valeteksti maharebimisega ja õigema tekstiga asendamisega.
/---/
„Lobotoomias” on pildiallkirja asemel diktoritekst. Kõige enam sarnaneb see film režissöör Mihhail Rommi ning stsenaristide Juri Hanjutini, Rommi jt filmiga „Tavaline fašism” (1965); seda on samuti väga raske liigitada kas mängu- või dokumentaalfilmiks. Romm demonstreerib hitlerismi ülistavaid lõike eri natsifilmidest, pööranud need domineeriva diktoriteksti (mida ta loeb ise) abil natsismi (tema tekstis f a š i s m i) hukkamõistvaks. „Lobotoomias“ on kasutatud põhimõtteliselt sama sõjakavalust. Väga lihtne!

Vähem on teada, et sedasama krutskit on kasutatud ka Nõukogude Liidu sees. Pärast seda, kui Lev Trotskile määrati kõige kõrgem (surmanuhtlusestki kõrgem), spetsiaalselt tema jaoks krimaalkoodeksisse lisatud karistus — kodumaalt väljasaatmine —, kohendasid Eisenstein ja Aleksandrov 1929. aastal filmi „Oktoober“ trotskistliku paatose stalinistlikuks; sama tegid nad oma „Pealiiniga”, see film sai koguni uue pealkirja „Vana ja uus” (1929).“
Remsu, O. (2012). Sõnadega valetamine. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 133-135.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm