Tantsud Linnuteele. Pildistusi Lennart Meri filmirännakutelt (2010)

Filmiloolane Jaak Lõhmus võtab kokku Eesti presidendi Lennart Meri filmirännakud soome-ugri hõimude juurde ja portreteerib teda kui filmiloojat –  60ndate lõpul alanud uurimisretkede eestvedajat, eestlastest ja hõimurahvastest jutustavate dokumentaalfilmide stsenaristi ja režissööri.

Ideoloogilise sulaaja saabudes tihenevad 1964. aastal Eesti ENSV kontaktid Soomega ja Tallinfilmi toimetaja Lennart Meri asub otsima võimalusi etnograafilise ühisfilmi loomiseks. Tollal giidina töötanud soomlanna, soome-eesti kultuurisuhete edendaja Eva Lille jutustab, kuidas temast sai Meri postikandja. Soome filmiloolane Kari Uusitalo ja filmimees Enn Säde meenutavad esimese ühisfilmi "Veelinnurahvas" sündi ja takistusi sel teel. Filmigrupi liikmed Tõnu Seilenthal ja Sirje Helme jutustavad filmivõtetest Siberis, esitatakse filmikatkendeid ja filmist välja jäänud etnograafilist materjali, filmi üle arutleb Jaan Kaplinski ning kuuleme Lennart Meri enda mõtisklusi. Kriitikud võtavad filmi soojalt vastu, Valdeko Tobro leiab, et teos avardab meie tõsielufilmi piire mitte ainult temaatiliselt ja žanriliselt, vaid ka tunnetuslikult.

Viie aasta pärast käivitub koos ungarlaste ja soomlastega järgmine ühisfilm "Linnutee tuuled". Soomepoolne partner Juha Vakkuri tajus, et Meril oli kogu aeg poliitiline visioon sellest, mida ta saab teha Eesti hüvanguks. Filmigrupi liikmed imetlevad Meri suhtlemisoskust kohalike elanikega, materjali kogumise ja selle mõtestamise viise, ent meenutavad teda ka kui keerulist isiksust, kellega koostöös kerkis mitmeid vastuolusid. Probleeme tuleb Moskvas filmi kinnitamisega, esilinastusega Helsingis, kuhu filmitegijaid ei lubata, üleliidulise levi ja muuga. Meri nõudel antakse sajad karbid filmimaterjali Soome Filmiarhiivi. See on esimene eesti film, mis saab auhinna USAs, mis mõjutab soodsalt järgmisi koostööplaane. Nõukogude filmibürokraatia vastuseisu tõttu jääb teostamata  rahvusvaheline filmiprojekt paadist maailma kultuuriajaloo mõõtkavas. Mark Soosaar realiseerib Meri idee 1993. aastal.  

"Kaleva hääled" on film soomeugrilaste ajaloo- ja kultuurimälust. Viie tuhande aastased kaljupildid, rituaalsed karupeied, kasukates ja viltides Tallinna Filharmoonia Kammerkoor esitab Veljo Tormise "Raua needmise". Filmi üle arutleb antropoloog Liivo Niglas. Veljo Tormis, Eva Lille, Ago Ruus ja Enn Säde meenutavad seiku filmi tegemisest.

1987 pakub Meri välja idee luua Eestis visuaalse antropoloogia komisjon, millest võtab tuld Mark Soosaar ja korraldab Pärnus I rahvusvahelise etnograafiliste filmide festivali maailma mainekate filmitegijate osavõtul, Lennart Meri on žüriis.

"Toorumi pojad" on film haruldasest etnograafilisest rituaalist, hantide karupeiedest. Partnerid on Soome Yleisradio, Eesti TV ning Saksamaalt Göttingeni Teadusfilmi Instituut. Ago Ruus meenutab usalduslikku õhkkonda võtete ajal, kui handid olid küsinud oma ülijumalalt Toorult luba filmigrupi kohalolekuks.

20 aastat peale filmivõtteid valmib "Šamaan" nganassaani šamaani Demnime loitsimisest, millest "Linnutee tuultesse" oli õnnestunud sisse panna ainult lühike lõik. Heno Sarv väidab, et see on rahvusvaheliselt kõige tunnustatum materjal. Juha Vakkuri iseloomustab Lennartit kui võluvalt keerulist inimest. Jaan Kaplinski imetleb tema valmisolekut tegutsemiseks, väljundite otsimist vastavalt ajale ja võimalustele. Eva Lille meenutab Lennarti isa Georg Meri sõnu testamendis oma  poegadele, et inimene peab oskama voolida noole igast puust. Lennart voolis raamatute, filmide, kõnedega: Eesti iseseisvus oli see, kuhu ta suundus.

 

 

Märksõnad: ajalooline käsitlus | Eesti Vabariigi president | karupeied | kultuuriajalugu | kultuurimälu | kultuuripärandi säilitamine | meenutused | mälestused | paadi ehitamine | põhjapõdra veristamine | põhjapõdrad | rahvakultuur | rituaalid | soome-ugri rahvad | šamaan | tavad | traditsioonid | Vaata kõiki »