Avaleht » Filmiliigid

Varesesaare venelased (2012)

Dokumentaalfilm Kestus: 73:00

Huviinfo

Tekst filmilindilt

Varesesaarele 1857. aastal asutatud Kreenholmi Manufaktuur, Euroopa üks suuremaid, 13 000 töötajaga tekstiilikombinaat, suleti lõplikult 2010. aastal.

Sulev Keedus filmi saamisloost

Mis teid ajendas “Varesaare venelasi” tegema? On teil ka mingi isiklik seos Narvaga, Kreenholmiga?
Ajendas see, et üks tuttav, kes tegeleb Narvas kinnisvaraga, kutsus mind vabrikut vaatama, kui Kreenholm läks erakätesse, aga töö veel osaliselt käis. Siis võis juba ette arvata, et manufaktuur läheb varsti pankrotti. Tundus hästi lootusetu see olukord, siis mõtlesin, et ehk saaks sellest viimasest aastast teha loo – inimestest, kes juba teavad, et vabrik suletakse, ja vähehaaval valmistuvad ette töötuks jäämiseks.

Algne idee oli näidata Kreenholmi agooniat nende kaudu, kes seal viimastena tööl olid – minu jaoks on see ikkagi loodusseaduste vastu, et üks selline suur manufaktuur, mis toodab inimesele nii vajalikku asja nagu riie – mis on ihule kõige lähemal –, et see suletakse, sest tootmine on liiga kallis. Aga läks teistmoodi, sest ma ei saanud nendega kontakti, inimesed olid stressis ja vältisid mind, kokkulepped ei toiminud. Püüdsime aasta otsa leida kedagi, kes meid usaldaks, aga ei õnnestunud.

Siis saime tänu juhusele kontakti inimestega, kes käivad kirikus, on töötud, enamjaolt endised kriminaalid, osa on kodutud.

Kas keegi, kes lõpuks filmi sisse jäi, on ka endine manufaktuuri töötaja?
Lõpuks jäi filmi vaid üks Kreenholmi endine kuduja, Vaike. Aga laiemalt vaadates ei ole Narvas inimest, kes poleks Kreenholmiga seotud – ikka mõni sugulane või sõber töötas seal.

Eestis pole väga palju vene kogukonnast filme tehtud. Võib-olla eksin, aga mul on tunne, et nii nagu eestlased ei kipu sallima siin elavaid venelasi, ei salli ka siinsed venelased sageli eestlasi. Kuidas nad teisse kui eestlasesse suhtusid?
Mina olin eesti riigi esindaja, Ansipi esindaja. Eks nad on sellised plahvatusohtlikud, vähemalt tol ajal olid. Ma ei kujutanud sellist vastuseisu ette, ega seda, et olukord on nii ränk ja et nad südamest vihkavad seda riiki, kus nad elavad. Ja neil ei ole ka tagasiteed Venemaale, sest kõik teavad väga hästi, mis seal toimub. Väga suletud ja lootusetu seis. Ega mul ka pole lahendust välja pakkuda, mida seal ette võtta. Lihtsalt võib-olla rohkem neid inimesi näha, mitte ignoreerida.

Mõistagi ei käi see kõigi Narva elanike kohta, seal on ka edukat rahvast, aga väga palju on selliseid, kes elavad ühiselamutes pensionitest, haigusrahadest, lastetoetustest, siis neid lapsi sünnib ja sünnib juurde, et raha juurde saada. Hästi vaene elu.

Kas te kujutasite ette, et see olukord seal nii karm on, kui te “Varesesaare venelaste” tegemist alustasite?
Ei, nii karmi ei kujutanud. Ma ei tahtnud seda ka alguses nii rõhutada, aga kuidagi sattusid sellised inimesed ette.

Keda nad oma hädades süüdistavad?
Eesti riiki, nad elavad sotsialisminostalgias ja natukene võib-olla ootavad seda tagasi. Nad näevad ennast ajaloo ohvritena ja tunnevad end Nõukogude Liidu kodanikena.

See film võib vaatajas tekitada nii ebamugavust, süütunnet kui ka häbi oma riigi pärast. Mis tunne teil endal seda filmi tehes oli?
Kohati ikka väga abitu tunne. Ka võtete ajal olime abitud, sest ega linnavõimud sellele heatahtlikult ei vaadanud, et me seal filmisime. Ühiselamutes on filmimine ja pildistamine keelatud. Inimene kutsub sind enda koju, mille eest ta üüri maksab, külla, aga pilti teha seal ei tohi. Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on – me oleme Eesti riigis ja on kohad, mida ei tohi näidata, ja inimesed, keda ei tohi filmida. Läksin linnavolikogu esimehe jutule. Ta vaatas pikalt mulle otsa ja küsis: “Miks te tahate neid inimesi filmida? Narvas on neid ainult 3000. Miks te ei filmi ilusat vanalinna?”

Eks need Narva inimesed ise ka häbenevad seda.

On naiivne arvata, et kui poliitikud ja ametnikud “Varesesaare venelasi” näevad, siis kuskil midagi muutub. Lõpuks on ju oluline küsimus ikkagi see, kas valida õhtusöögiks mereannid või part.
Just. Eks Eesti poliitikud on võtnud sellise seisukoha, et las nad seal vähehaaval hääbuvad. Selle sotsiaalse grupiga pole ju midagi kasulikku peale hakata, tuleb lihtsalt maksta nende toetusi ja pensione. Muster kandub õnnetutes lagunenud perekondades lastele edasi, tänaval olles on süstla otsa väga lihtne sattuda, sellega ennast lohutada. HI-viirust ja varastamist on seal väga palju.

Olukord on selline, et kõrvaltvaatajana on raske aru saada, kas tegelased naeravad või nutavad, see emotsioon on ühesugune, lootusetu, absurdne.

Ja kui lähemalt tuttavaks saad, on kummaline avastada, kui vähesed neist on kunagi tööd teinud – mõni 30aastane inimene on elu jooksul näiteks kaks päeva tööl käinud. Varastanud, kinni istunud ja jälle otsast pihta. Üle päeva on vaja raha, et pulber kätte saada. Ja kui lihtne oli seal see pulber kätte saada – see on viie minuti küsimus. Elanud kuu aega Narvas, teadsin ma juba paljusid kohti, kust küsida, ja polnud kellelgi mingit hirmu, et vahele jääks.
Ulfsak-Šeripova, M. (2012). "Kus on see Jumal, kes aitab?" [intervjuu Sulev Keedusega]. Eesti Ekspress, 29. märts, lk 43.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Õigupoolest võiks Sulev Keeduse uuest dokumentaalfilmist, mis jutustab elu hammasrataste vahele sattunud Narva venelastest, kirjutada korraga kaks arvustust, nii positiivse kui negatiivse. Esimene tõstaks esile autori sotsiaalset närvi ja empaatiat, millega ta elab kaasa inimestele, kellest Eesti riik välja ei taha teha. Teine heidaks aga autorile ette seda, et ta muudab märtriteks need, kes on ise oma muredes süüdi.

Nii või teisiti on Keeduse eesmärk üllas ja dokumentalisti pilk jätkuvasti terav, ulatudes sinna, kuhu kolleegid pole julgenud või pidanud vajalikuks minna, riskides sattuda põlualuseks, süüdistatuna sotsiaalporno tegemises – sedapuhku otse Narva, kohta, mille elu on 153 aasta jooksul mõjutanud Kreenholmi manufaktuur. Selle viimaseid hingetõmbeid võis aimata juba ette ja 2010. aasta lõpus saigi see teoks, töö kaotas üle 500 naise – ka filmi sündmustik paigutub vahetult vabriku sulgemise eelsesse ja järgsesse aega.

Ometi on Kreenholm Keeduse filmis taandunud kõigest tummaks tunnistajaks, selle asemel et olla aktiivne sekkuja – jutustatavaid lugusid, millest üks on küll hirmuäratavam kui teine, pole õnnestunud sellega dramaturgiliselt siduda. Ja see on suur miinus. Nii oleme sunnitud leppima üksnes autori sisendusega, et kõik, mis Narvas on, on seotud Kreenholmiga, õigemini tolle valusa pärandiga, mille see on sotsialismist kapitalismi üleminekuga meile jätnud, aga me ei näe seda, pildiliselt küll mitte.

Näeme, õigupoolest kuuleme üksnes seda, kuidas elamisloata ja nõela otsas rippuv Jana, keda tahetakse Eestist välja saata, lubab enesele käe külge panna, neab ära riigi ja kutsub appi Vene presidenti. Kuuleme, kuidas kogelev, täit haletsust väärt narkomaan tunnistab, et ei mäleta ennast juba viimased 15 aastat. Üksnes Vaike puhul ilmneb Kreenholmiga otsene seos – kuidas ta sealt lahti lasti ja nüüd, 53-aastasena, pole teda enam kellelegi vaja, kui ehk jumal välja arvata, kes on selles filmis vist üldse ainus, kellele veel loota võib.

Küll on see, mis nende kõigi, ja mitte ainult nende, ka Ira, Ženja, Maxi ja veel mitme teise jutust vastu kisendab, lootusetus. Olla aga 19-aastaselt tuleviku suhtes lootusetu, kõrvaletõrjutu nagu Ženja... ja seda väidetavalt nõnda edukas riigis nagu Eesti... Film lõpeb ühe väikese tüdruku, elu perspektiivitusest veel mitte aru saava Sonja suure plaaniga, ta puhub mänguhimuliselt hingeõhku otse kaameraobjektiivi sisse, taustaks kõlamas eeterlik armulauapalve meie enda Orthodox Singersi esituses.
See on ilus sõnum – armulaud tähendab teatavasti ühtekuuluvust, mõistmist, et me oleme kõik ühesugused siin päikese all.

Filmis napib visuaalset kujund­likkust, mis oli olemas autori eelmises dokumentaalis «Jonathan Austraaliast» – too kõneles Mustjalast, kus ühed joovad ennast jalgealuse kaotanuna põhja, teised ootavad aga kannatamatult lõbusõidulaevu, mis peaks rikkuse hoovi peale tooma. Teisalt võib Keedust mõista – lood, mida «Varesesaare venelastes» jutustatakse, kõlavad nõnda šokeerivalt, et moodustavad ise kokku ühe suure ilmeka kujundi.

Problemaatiliseks teeb asja pigem see, et me ei näe ega kuule, kas riik või linn, üldse sotsiaalabi on üritanud neid õnnetuid ree peale tagasi aidata – puudu jääb teine perspektiiv, mis oli jällegi olemas «Jonathanis Austraaliast», vähemalt sotsiaalmaja võõbati seal värviga üle.

Siin näikse Keedus sellest koguni nimme mööda minevat, võimendades küll isiklikku kunstilist sõnumit, aga kaotades sellega ka midagi väga olulist – vaatajana on raske kogu filmi vältel maha suruda tunnet, et asjad pole päris nii, nagu nad näivad. Aga mine tea, võib-olla on ka. Ja ikkagi see igavene küsimus: kui palju on süüdi riik ja kui palju inimene ise.  

Igal juhul on Keedus teinud poleemilise, isegi väga poleemilise filmi, millesarnaseid sünnib siinses dokumentalistikas haruharva. Võib ennustada valjuhäälseid proteste nii siit kui sealt, ühtlasi tasuks valmis olla sellekski, et filmi nopib üles Venemaa propaganda – kui järjekordse näite sellest, kuidas Eesti riik venelasi ahistab. Tahaksin olla Narva kinosaalis, kui «Varesesaare venelased» ükskord sinna jõuavad."
Tuumalu, T. (2012). "Varesesaare venelased": meie kõigi õudusunenägu. Postimees, 2. aprill, lk 14.

Riho Västrik: Ühte ohtu ma selles filmis siiski näen - kõike ekraanil nähtut võib selle põhjal laiendada kogu Narvale. Oma kogemustest võin öelda, et see oleks suur viga. Narkomaane, kodutuid ja vargaid leidub täpselt samamoodi Tallinnas, vähestel tuleb selle tõttu pähe pidada Tallinna läbinisti pätilinnaks. Autor oleks võinud anda mingigi märgi sellest, et Narvas elab tuhandeid normaalseid inimesi, kes ei süsti, nuusuta ega varasta, vaid rõõmustavad uue päeva saabumise üle ja elavad oma tavalise inimese elu.“
Västrik, R. (2012). Varesesaare venelased. Teater. Muusika. Kino, nr. 5, lk 110.

Andres Laasik: Dokumentaalfilmis „Varesesaare venelased” on põhiline kujund suures plaanis nägu, mis kõneleb kaadrisolevat lugu. Lugusid on mitu ja nad on seotud ajas, ruumis ja tegevuses, nii nagu draama reeglid seda nõuavad. Sel viisil kasvab eraldi tükkidest välja suurem lugu inimesest ja tema võitlusest. Aga ega siin maailmas ei ole midagi uut, kõigel on analoogid ja kordused. „Varesesaare venelased” on seesama, rohkem kui sada aastat tagasi kirjutatud Maksim Gorki „Põhjas” – jutustus põhjakihti surutud heidikutest, kellest mõni tahab paremasse välja rabeleda ja mõni enam mitte. Sest pole jõudu ega lootust ega tahtmistki. Filmi esimesest kaadris on peategelane, noor naine Jana kimpus oma paberitega – pole selliseid, mis Eestis seaduslikku elu lubaks. Aga see vastuseis ei arene filmis kuhugi ja ongi parem, sest Janal on tõsisemaid vastaseid kui bürokraatia. Jana võitleb kõigi pahedega, mis inimest tabada võivad. Selles mõttes on Jana kui näitemängu „Põhjas” naispeategelased Vassilissa ja Nataša kokku. Küllap on ta dramaatiline koorem veelgi raskem kanda, sest sada aastat tagasi ei tuntud sellist asja nagu HIV-viirus, mis väsimatult igasugu pahede järel käib.

Olgu siin kohe öeldud, et „Varesesaare venelased” ei kuku kordagi silmakirjalikku moralismi, vähemalt tegijate suhe on ses asjas kiivalt neutraalne. Hukkamõist või õigustamine on jäetud vaatajate tööks ja vaevaks. Keeduse võime kaamera käes inimesi ära kuulata on aga maksimaalne, sellist empaatiat mujal Eesti filmikunstis ei näe. See on tohutu ligimesearmastus, mida Keedus kunstnikuna ilmutab. Tegelikult ei tea keegi, kui palju selle filmi tegija vaeva nägi, et need inimesed kaamera ees enda hinge tagurpidi pööraksid." /---/
Laasik, A. (2012). Narva jõel ja täitsa põhjas. Eesti Päevaleht, 2. aprill, lk 14.

Olev Remsu: Sulev Keedus laseb oma portreteeritavatel ennast ise portreteerida. Film „Varesesaare venelased” on kihiline nagu mõru võileivatort. Kihtide vahel tekib tähenduslõhe, millest kohubki kunst. Esimene kiht on see, kes on need Jana, Alissa, Ženja, Dima, Ilja, Tolik, Vaike, Sonja, Ira ja teised iseenda jaoks. Nende iseloomustus koorub välja pikkade-pikkade monoloogidega, õigemini nende jutu ning (Keeduse näidatud) tegelikkuse vastandumisega. Teiseks kihiks on need inimesed nii-öelda tavavaataja jaoks (kuigi seesugust õigupoolest ei eksisteeri, kuid lubatagu mul minna lihtsustamise teed). Tekib kolmaski kiht: portreteeritavad autori ning nende jaoks, kes rohkem või vähem jagavad Keeduse kodanikupositsiooni ja sõnumit.

Filmidramaturgia aabitsatõde kuulutab: nii vähe, kui võimalik monolooge, parem üldse mitte! Ära lase dokfilmis inimesel ennast ise iseloomustada (ja mängufilmis tegelasel ennast karakteriseerida), las kõik tuleb ilmsiks tegevuse kaudu!

Keedusel on vastupidi. Selle asjaolu järgi võiks ju „Varesesaare venelased” kuulutada avangard- või alternatiivfilmiks, kummati on tegu sulaselge realismiga. Ei tehta siin moodsaid vigureid, vaid jutustatakse verbaalselt tõde, karmi tõde, mis ei vaja enam utreerimist, seda ei vormi ega sisu lisamise abil.
/---/

Ma ei pea pealkirja kõige õnnestunumaks. Kas see peab tekitama assotsiatsiooni eri karva, näiteks valgete varestega? Ma ei usu, et oleks eriti palju vaatajaid, kes teavad, et Narva jõe keskel asuva Kreenholmi saare nimi tuleb etümoloogiliselt saksa keelest ning tähendabki Varesesaart.

Kindlasti ei ole tegu poliitilise linateosega. Mõningal määral sotsiaalse taiesega, kuid mitte eriti teravaga. Ma liigitaksin selle psühholoogilis-traagiliseks eluvaatlusdokiks, kust siiski kumab inimeste saatuste näitamise kaudu läbi eksistentsiaalne hoiatus: nõnda, nagu läks Kreenholmi manufaktuuriga, võib minna meie kõigiga, võib minna terve maailmaga.

Headuse eest tuleb seista ning Keedus on seda taas teinud. Ja meisterlikult, mis vahest kõige tähtsam. /---/
Remsu, O. (2012). Portreed ja autoportreed. Sirp, 13. aprill, lk 27.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm