Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmi ajalooline taust

1939. aasta augustis sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa mittekallaletungilepingu (MRP). Kokkuleppe salaprotokoll jaotas mõjusfäärid Ida-Euroopas. Balti riigid, Soome, Ida-Poola ja Bessaraabia jäid Nõukogude Liidu, suurem osa Poolast Saksamaa mõjusfääri. Septembris 1939 vallutasid Saksamaa ja Nõukogude Liit Poola, osa Soomest liideti Talvesõja lõppedes Nõukogude Liiduga ning Balti riikidele suruti peale vastastikuse abistamise lepingud. Eestisse, Lätisse ja Leedusse paigutati Nõukogude sõjaväebaasid. Eestisse toodi lepingu järgi 25000 meest.

Kompartei häälekandja Pravda kirjutas sel ajal: “Peeter I tegi sellega suure vea, et ta jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse”. 1941. aasta maikuus otsustasid nõukogude julgeolekuorganid selle vea parandada ning hakkasid ette valmistama suurejoonelist elanike ümberasustamist. See viidi teoks 14. juuni öösel 1941, mil Moskvast antud korralduse kohaselt deporteeriti Siberisse üle 40 000 inimese Eestist, Lätist ja Leedust. Massiline küüditamine jätkus 1953. aastani. Paljud surid teel Siberisse või uutes asulates haigustesse ja nälga, vähesed jõudsid tagasi kodumaale ning sedagi kümneid aastaid hiljem.
Allikas: www.allfilm.ee (2.09.2014).

Autori nägemus

“Risttuules” stsenaariumi aluseks on küüditamise sündmusi kajastavad kirjad, memuaarid, arhiivimaterjalid, joonistused, fotod ja intervjuud. Aga eelkõige õhukesse vihikusse kirja pandud noore Erna mõtisklus. Just sellest kirjatekstist kasvas välja filmi põhiidee. Erna jaoks peatus aeg sel momendil, kuid ta oma kodukohast vägivaldselt ära viidi, ning Siberis elatud ajal ei olnud tema jaoks enam endist mõõdet. Siberi aeg oli määratlematu ootus. Väljasaadetu süda oli endiselt juunikuisel kodumaal.

Aja mõiste relatiivsusest sündis filmi audiovisuaalne lahendus. Kas aeg on absoluutne või põhineb suhetel? Kas aeg tõesti möödub või põhineb arusaam minevikust, olevikust ja tulevikust meelepettel? Kui jah, siis kuidas oleks võimalik seda meelepetet jäädvustada filmiloona?

“Risttuules” pildi- ja helikeel on järgmine. Autentse pildimaterjali abil taastab filmi meeskond tolleaegse olustiku, seejuures jäävad näitlejad ja statistid liikumatult paigale, ükskõik mida nad parasjagu tegemas on. Justkui oleks saatuse sõrm nende tegevuse peatanud. Selle keskel rändab kaamera kolmemõõtmeliselt ringi kui ainus liikuv objekt. Vaatajale jääb mulje, et liikumine toimub piltide sees. Seda tardunud, kuid kummatigi dünaamilist pildimaailma toetab näitlejate dialoog, helikujundus ja muusika.
Allikas: www.allfilm.ee (2.09.2014).

Filmi saamisloost

Filmi stsenaarium võitis 2010. aastal Eesti Filmi Sihtasutuse, Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Rahvusringhäälingu "Eesti mälu" programmi dokumentaalfilmide konkursi 1941. aasta juuniküüditamise teemal.

Päev enne tähtaega otsustas Martti Helde osaleda ja koos mõttekaaslastega pani ta kiiruga kirja oma versiooni. „Meie idee seisnes selles, et üksnes kahes stseenis 23-st inimesed liigutavad. Ülejäänud on tardunud hetked, sest küüditatutele jäi elu seisma,“ selgitab Helde.

Heldelt on palju küsitud, kas küüditamise teema puudutab teda isiklikult. „Minu teada ei ole mu perekonnast kedagi küüditatud,“ ütleb ta.

Martti Helde räägib filmi idee sünniloost ETV kultuurisaates OP: „Sünni-ideeks oli üks väikene arhiivisäilik, mis sattus minu kätte pooljuhuslikult ja sisaldas endas ühe eesti naise Siberi päevikut, mis oli kirjutatud väikestele lehtedele. Ja see päevik hõlmas endas väga huvitavat ajakäsitlust: selle eesti naise jaoks sel hetkel, kui ta Eestist küüditati, näis aeg seisma jäävat.“
Allikad:
Raidsalu, T. (2011). Liikumatud pildid meenutavad 70 aasta tagust õudusteööd. Sakala, 14. juuni.
ETV: OP 27.12.2011: Režissöör Martti Helde: tugev stsenaristika on iga filmi alus. 

Film koosneb vaid 13 kaadrist

87 minutit pikk mustvalge mängufilm jutustab 1941. aasta 14. juuni küüditamisest noore naise Erna (Laura Peterson) silmade kaudu. Loo aluseks on küüditatute päevikud, kirjad ja intervjuud, mille lõigud moodustavad kaadritaguse teksti.

Filmis on 13 ühekaadrilist stseeni, mille tegelased on liikumatuks tardunud – ainsana liigub nende keskel kaamera (operaator Erik Põllumaa). Pikim kaader on umbes kaheksa minutit pikk. Originaalne pildikeel lähtub tõdemusest, et küüditamisega seiskus ka aeg.

Igale kaadrile eelnes kuni neljakuine ettevalmistus. Ühe kaadri filmimiseks oli aega üks päev. Kokku vältas võtteperiood kaks ja pool aastat.

Massistseenides teeb kaasa ligemale 700 inimest. Suurim neist filmiti Kabala raudteejaamas, kui korraga oli platsil 150 tegelast. Võtted olid Eestis, üks stseen on filmitud Lätis.

Filmi eelarve on ligemale 700 000 eurot, sellest 25 protsenti tootjastuudio Allfilm omafinantseering – Eesti mastaabis erakordselt suur.
Tuumalu, T. (2014). Helde(ne) aeg - küüditamine! Postimees, 24. märts, lk 14.

Režissöör oma filmist

Katkeid Margit Tõnsoni vestlusest Martti Heldega

Filmi aluseks on küüditamise ajal Eestis ning hiljem Siberis tehtud fotod ning joonistused – autentse pildimaterjali põhjal taastatakse tolleaegne olustik, elustatakse 1941–1954 juhtunu, mille keskel kaamera ainsa liikuva objektina ringi rändab. Vaatajale jääb mulje, nagu toimuks liikumine fotode sees. Inimesed on justkui tardunud, kaamerasilm on nende tegevuse peatanud otsekui saatuse sõrm. Dünaamikat toetab heli- ja muusikaline taust ning näitlejate sisse loetud tekstid, mis põhinevad filmigrupi eelnevalt tehtud intervjuudel, säilinud päevikutel, kirjadel ja memuaaridel. Film on pühendatud kõigile neile, kes teed tagasi oma kodumaale ei leidnud.

Ma ei saa jätta imestamata, kust küll noortel inimestel äkki see küüditamise teema ja, veelgi enam, selline belatarlik filmikeele valik – elavad fotod, kaamera liikumise koreograafia, ülipikad, lõigeteta kaadrid.

Milleks oma elu nii keeruliseks teha? “Olen seda meelt, et ideed liiguvad õhus. Kui need õigel hetkel sinuni jõuavad, siis tuleb need kiirelt kinni püüda ja märkmikusse üles kirjutada. Isegi väikesed mõtted ja lausejupid. Kui mingil hetkel hakkab mõtteid märkmikusse hulgaliselt kogunema, siis on võimalik neist komponeerida midagi suuremat. Nii oli ka selle filmi idee sünni puhul, millele aitas kaasa väga rikkalik vestlus ja ajurünnak Liis Nimikuga.

Mis puudutab elu keeruliseks tegemist, siis ei näe ma põhjust, miks lati alt hüpata. Alati peab püstitama eesmärgi oma võimetest kõrgema, et motivatsioon säiliks lõpuni. See on pigem oma elu ja kutsumuse huvitavaks tegemine, kui et keeruliseks,” räägib noor filmilavastaja, kes kutse omandas Balti filmi- ja meediakoolis.

“Neale Donald Walsch on öelnud oma raamatus “Mõtisklusi jutuajamistest Jumalaga” väga tabavalt: “Kui sa näed õit närbuvana, vaatad seda kurbusega. Ent kui vaatad õit osana puu muutumisprotsessist, mille tulemusena hakkab see varsti vilja kandma, näed õie tõelist ilu.” Selle mõttega ristusid mu teed, kui olin juba filmi visuaalse keele ning loo välja arendanud. Sel hetkel, kui neid ridu lugesin, mõistsin, et liigun õiget rada. Peategelase siseloogika ning visuaalse keelega liigume just sedasama mõtet pidi,” tunnistab Helde, kes peab ennast isamaaliseks inimeseks.

“Küüditamisega on seotud tuhandete inimeste elulood, mis igaüks vääriks eraldiseisvat filmi. Elukäigud on filmiloojale pagasiks. Mind köitis selle kõige juures tohutult emotsionaalne materjal, mis tegelikult kõigile kättesaadav on. Kõik me oleme mingil moel kokku puutunud kaotusega. Kas lähedase inimese, kodu või millegi muu. Tahtsin jõuda faktidest sügavamale. Inimeste sisse. Ning just see on ühele lavastajale kõige köitvam stiimul oma töös,” tunnistab Helde.

Kaasstsenaristil Liis Nimikul oli filmi arendusfaasis tähtis roll – tema oli idee väljatöötamisel ainus inimene, kes Heldele oponeeris ning aitas vormida filmi visuaalset stilistikat. “Olen olnud alati “üksi kirjutaja”. Ühe naise lugu, nagu ta meil filmis on, sündis väga pika stsenaariumi arendamise käigus. Liis Nimik on filmi loominguline monteerija, s.t tema kanda saab olema väga väheste lõigete emotsionaalne peitmine. Üks raskemaid ja huvitavamaid ülesandeid, mida olen monteerijale suutnud pakkuda,” usub režissöör.

Kuna küüditamine on meid tänaseni mõjutav rahvuslik trauma, mis on jäänud välja pesemata ja mis väljendub psühhoanalüütikute sõnul kõige kummalisemal moel, kas või näiteks liigjoomises ja liiklushuligaansuses, siis millist rolli võiks see film mängida trauma leevendamises või ravis? Helde tunnistab, et mõtleb sellele n-ö rahvuslikule traumale tihti. Aga ta ei usu, et seda tragöödiat välja pesta oleks võimalik, lahendada samuti enam mitte: “Nagu pärast vihmasadu on kõikjalt maa niiske ning ükskõik kui palju sa ka rätikuga kuivatada ei püüaks, ei suuda sa pinna seest niiskust välja võtta. See võtab aega, et kuivada, settida ja ununeda. Ajaloost ainult ongi võimalik õppida. See on meile peegliks. Ainuke ravi on aeg. Imerohtu ma filmiga keeta ei oska. “Risttuules” annab aga kindlasti ühe kurbilusa noodi, mis võib leevendusena mõjuda. Mina käsitlen filmis ühe perekonna lugu läbi mitmeteistkümne aasta. See on tagasivaade inimestesse. Ma ei otsi lahendust ega õigustust,” leiab ta.

Kui vaadata, millise enneolematu huviga haarab maailm praegu Sofi Oksaneni “Puhastuse” järele, mis samuti harutab eestlaste rahvuslikku traumat ühe perekonna loo kaudu, siis uurin, milline on olnud seni rahvusvaheline huvi projekti vastu ja kas “edu” kalkuleerimine kuulus filmitegijate eeltöö hulka.

“Kui sündis idee selle filmi teema ja vormi osas, siis ma ei mõelnud hetkekski n-ö rahvusvahelisele edule. See film on eestlastele mõeldud, mälestades neid, kes koduteed enam ei leidnud. Kui “Risttuules” peaks saavutama huvi ka rahvusvaheliselt, siis võib tunda heameelt, et oleme saanud oma rahvuslikku murekoormat jagada. Et ka teised rahvused saaksid teada, mida tuhanded eestlased pidid ligi 50 aastat vaid oma pere keskis hoidma. Kirjutasin märkmikusse aasta tagasi read, mida ütlesin esimesel võttepäeval ka meeskonnale: “Me teeme seda projekti, et langetada pea tuhandete kaasmaalaste ees, kes olid sunnitud oma kodudest lahkuma, mitte et oma päid selle projektiga tõsta.”

Seni on olnud rahvusvaheline vastuvõtt soe. “Käisime koos produtsent Piret Tibbo-Hudginsiga märtsi keskel Kreekas Docs in Thessaloniki PITCHINGi forumil. Tänu sealsetele osalejatele ning tuutoritele saime kinnitust, et liigume õiges ning intrigeerivas suunas, olenemata lokaalsest teemast. Tänu seal osalemisele saime väga hea müügiagendi Heino Deckerti, kes pärast filmi valmimist hoolitseb levi eest.”

Ma ei saa kuidagi küsimata jätta, et kust see filmi koduleheküljel huvi äratav “von” üleöö äkki Martti nimesse sigines. Vastus on aga päris proosaline – see oli nimelt aastatetagune lubadus sõbrale, mille kohaselt Martti oma esimese täispika filmi puhul nimele seesuguse liite lisab. “Kuna see aga tekitas rohkem küsimusi, kui vastata jaksasin, siis olin sunnitud oma lubadusest loobuma. Teen sõbrale vist eraldi DVD, kus nimele liite juurde panen,” muigab Martti. Küsimusele, kuidas ta suhtub oma nimekaimu von Trieri hiljutisse skandaali ja kas looja loomingut peaks käsitlema elust ja isikust lahus, vastab Martti veendunult: “Kunst ja elu peavad teineteist täiendama ja rikastama. Üks ei tohi teise üle võimu saada. Elu peab peegelduma kunstis ja kunst elus.”
Tõnson, M. (2011). Rahvuslik trauma saab filmiks. Eesti Ekspress, 16. juuni, lk. 48-49.

Filmivõtetest

Eestis Siberit otsimas

Eestist Siberit meenutavaid kohti leida ei ole kerge, kuid siiski võimalik. Näiteks Siberi kultuurimaja stseen on üles võetud Rae vallas, sealset metsasihti kehastab üks Ida-Virumaa oma ning külma maa kaasik kasvab tegelikult Sillamäel. Raudteejaam, kus mängitakse maha 160 inimesega küüditamisöö, leiti Rakvere külje alt.

«Üritame leida üht Siberi küla. Sellega ongi kõige suuremad raskused ja tõenäoliselt tuleb see üles ehitada,» tõdes Martti Helde.

Seda kõige õigemat talumaja ja -hoovi otsisid filmi tegijad esialgu Heiki Pärdi raamatutest «Eesti taluhäärberid» ning Peetri-Hansule juhtusid nad Helde sõnul juhuslikult. «Vaatasime ligi 70 talu ning kuna me olime Viljandimaal, otsustasime ka siia sisse põigata ning see osutuski kõige paremaks,» meenutas režissöör.

Väga paljudes majapidamistes on pererahvas teinud remonti ja andnud elamisele tänapäevasemat ilmet. «Siingi on tegelikult eterniitkatus, vaja oleks puitlaastkatust, aga selle saame digitaalsel järeltöötlusel muuta. Kõike ümber ehitada ei suuda, niigi müttasime siin palju ja pöörasime pererahva elu pea peale,» rääkis Helde.

Peetri-Hansu perenaine Katrin Kurvits leidis, et väga huvitav oli kõrvalt jälgida, mismoodi film sünnib. «Suuresti seetõttu soostusimegi filmivõtetega, sest see 1934. aastal ehitatud maja on nende sündmustega väga tihedalt seotud. Siit küüditati pererahvas Siberisse 1949. aastal,» nentis ta.

Filmimeeste töö jälgimine tõi vanaperenaise südamesoppidest välja hinge kriipivad meenutused ja võttis pisaragi silma. Tema ise pikka teekonda teadmatusse ei mäleta, oli toona alles beebi, kuid pereliikmed on talle sellest rääkinud.

Kokkuleppel pererahvaga tegi filmimeeskond majas ja selle ümbruses väikseid muudatusi, et keskkond oleks ajastutruu. Nii niideti muru vikatiga, akende ette riputati vanaaegsed kardinad ja vahetati välja välisuks. Õunapuid õnneks maha saagima ei hakatud, pigem vastupidi: meeskond sõidutas kohale koorma sirelioksi, millega maskeeriti kasvuhoone.

Peremees Vahur Vingisaar tõttas appi, kui filmimehed püstitasid laste mänguväljaku kohale black box’i, milles võeti üles talvine stseen. «Lund» tegid kaks tuletõrjeautot.
Raidsalu, T. (2011). Liikumatud pildid meenutavad 70 aasta tagust õudusteööd. Sakala, 14. juuni.

Kabala raudteejaamas lavastati küüditamist

Kabala raudteejaamas keriti nädalavahetusel aega 70 aastat tagasi, 1941. aasta 14. juunisse, kui Eestist küüditati Siberisse ligemale 10 000 inimest – noor režissöör Martti Helde võttis üles mängufilmi «Risttuules», mis jutustab toimunust ühe küüditatu, noore naise Erna (Laura Peterson) saatuse kaudu.
Linateosel on originaalne pildikeel – see koosneb 21 ühekaadrilisest stseenist, mille tegelased on paigale tardunud, ning ainus, mis nende vahel ja ümber liigub, on kaamera.
Kabalas pühapäeva varahommikuni väldanud võte oli 70-minutilise mustvalge filmi suurim massistseen – korraga oli platsil 150 tegelast. Filmist on filmitud pool, võtted jätkuvad järgmise aasta alguseni. Olude sunnil tuleb Eestis filmida ka Siberit, sealhulgas küüditatute eluolu – selleks ehitatakse produtsent Piret Tibbo-Hudginsi sõnul koguni väike autentne küla.
Tuumalu, T. (2011). Piltuudis: Kabala raudteejaamas lavastati küüditamist. Postimees, 5. sept.
URL: http://www.postimees.ee/553398/piltuudis-kabala-raudteejaamas-lavastati-kuuditamist

“Risttuules” teeb Eesti kinoajalugu

Sel neljapäeval, 8. märtsil [2012] toimub filmi “Risttuules” raames Eesti kinoajaloo tehniliselt mastaapseim võte. Siberiks muudetud Tapa keskpolügonil filmitakse filmi üht olulisemat stseeni. Selleks puhuks tellitakse esimest korda Eestisse mitmemeetrine spetsiaalne kaamerakraana, mis võimaldab filmida Hollywoodi filmidele omaseid mastaapseid avakaadreid.

Kuna võte nõuab tehniliselt suurt ettevalmistusmeeskonda, saab võte toimuda suuresti tänu Eesti Kaitseväe abile, kes aitab 4 päeva enne võtet ette valmistada kohapealset pinnast, ehitades sinna spetsiaalse alumiiniumtee. Sellises mahus ei ole Eesti Kaitsevägi enne filmitegemisel osalenud. Samuti on tänaseks filmis kõrvalrollides kaasa teinud sajad inimesed üle Eesti.
“Risttuules” teeb Eesti kinoajalugu (2012). Allfilm: Uudised, 8. märts.


On neljapäeva varahommik. Kaitseväe polügoon Ohepalus. Lumi sillerdab männilatvade vahelt paistva kevadise päikese käes. Siber mis Siber. Täna võetakse siin üles metsaraiet Siberi sunnitööl. Stseenis teevad kaasa ajastule vastavates kostüümides näitlejad. Kokku on koos filmimeeskonnaga platsil umbes 80 inimest. Võttele eelneb kaamera- ja näitlejateproov. Režissöör Martti Helde koos koreograaf Kristina Maria Heinsaluga jagavad juhiseid ning lavastavad nn. liikumatut stseeni. Sel päeval filmitava stseeni kogupikkus on 8 minutit, ent eripärase filmimislahenduse tõttu võetakse seda üles terve päev. Kui tavaliselt liigub kaamera koos näitlejatega, siis kõnealuse filmi puhul püsivad näitlejad stseenis tardunult ning kaamera "rändab" nende vahel ringi, jättes vaatajale mulje, et liikumine käib pildi sees.
Produtsent Piret Tibbo-Hudgins räägib, et filmitud on juba ligemale aasta. "Jätkame veel aprillis ja edasi juba augustis. Aasta lõpus üritame võtetega ühele poole saada, aga kõik see sõltub rahastamisest. Kuna me peame filmima läbi nelja aastaaja ning lugu kestab viisteist aastat, siis see tähendab, et kogume stseenid tsüklitesse. Meil on vaja kevadet, meil on vaja suve, on vaja talve," selgitab Piret, miks võtteperiood nii pikaks on veninud.
Kulli, J. (2012). Uus film küüditamisest: “Aeg peatus hetkel, mil Erna Siberisse viidi. Õhtuleht, 9. märts.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Eksperimentaalne film küüditamisest kõlab umbes samamoodi nagu pensionäri benji-hüpe.  Tuleb kiita Martti Helde julgust läheneda materjalile uudse vormilise nurga alt. Mitte et seda poleks viimastel aastatel tehtud, Rao Heidmetsa dokumentaalne joonisfilm «Elulood», ka Ülo Pikkovi allegooriline nukufilm «Keha mälu» näiteks. Ent Helde astub siit veel sammukese võrra kaugemale.

Ta teeb midagi nii ambitsioonikat, millega just ulatuse poolest võrreldavat mujalt maailmast esiotsa ette ei tulegi. Võtab suurema osa 87-minutilisest mängufilmist üles vaid 13 kaadriga – pikim umbes 8 minutit –, muudab tableau vivant’i läbivaks meetodiks, lavastades nõnda 13 stseeni, mille kõik tegelased on lihast ja luust skulptuurid ja mille ümber ja keskel liigub vaid kaamera – selle filmi või õigemini film-installatsiooni tegelik peategelane.

Selline eksperiment variseks oma pretensioonikuses kohe kaardimajakesena kokku, kui selle aluseks poleks põhjendatud kontseptsioon aja peatumisest küüditamise hetkel – just selline kujundlik ülestähendus olevat leitud ühe küüditatu päevikust. See kantakse peaaegu üks ühele, suisa hüperrealistlikus võtmes ekraanile üle ja siit tuleneb ühtlasi nii filmi tugevus kui ka nõrkus.

Ühelt poolt on selle vorm tõepoolest sugereerivalt mõjus, suisa lummav – ilusa (poetiseeritud tekst ja maaliline pilt) ja inetu (sündiva hirmuäratavus) üheaegsel, koostoimival vastandusel põhinev –, teiselt poolt osutub lugu ise suhteliselt vaeseks, justkui makstes vormilise huvitavuse pärast sisulisele lihtsustamisele lõivu.

«Kodunt äraviimine», «Rongijaam», «Vagunis», «Siberisse jõudmine», «Metsatööl»… – kõik selle filmi tinglikud peatükid on selgelt markeeritavad, jutustades kõrvalekaldumatult ja otse sellest, mida nendega tähistatakse. Õnneks püsib pilt kristalselt kaine, distantseeritult mõistaandev sealgi, kus oleks nii kerge melodramaatiliseks minna: kodunt lahkumine, lapse kaotus…

Mõjusalt on lahendatud rongijaama stseenid – iseäranis deporteerimine –, kui kaamera liigub tegelaste vahel ringi, tekitades painavalt ruumilise kohaoleku tunde. Olnuks rohkem raha, saanuks seda võimendada veel 3D kasutamisega. Intensiivne on stseen, kus Eesti mehi üksteise järel tribunali ette saadetakse – lõpuks peatub kaamera suurel saapakuhjal, samal ajal sosistatakse taustal (vist?) perekonnanimesid. Filmi helikujundus ja muusika töötavad ka kogu filmi ulatuses tervikule hästi kaasa, vaid hetkiti tundub seda kõike natuke liiga palju korraga kasutavat.

Paar kaadritevahelist üleminekut on õnnestunud suisa kujundiks vääristada. Kolhoosikontori peldikust (sõna otseses mõttes), kus, nagu vaatajale taas mõista antakse, on mõni hetk tagasi korda saadetud räpane tegu, liigub kaamera kohe edasi Siberi tare ikooninurka. Tare ängistavast hämarusest, kus äsja on surnud laps, liigutakse omakorda läbi õhuakna silmipimestavalt ereda valguse kätte, mis muutub talviseks Siberi kaasikuks, kus valendavad külmast praksuvad puutüved ja millest saab sellesama lapse hauaplats.

Teemale vastavalt kasutatakse algusest lõpuni ühte ja sama minoorset võtit, esiotsa rohkem, tagaotsa vähem. Esimene naeratus ilmub kaadrisse alles siis, kui 45 minutit filmist on läbi. Isegi Maria Petersoni õrn ja tundlik hääl püsib enamasti ühel nivool, talle ei anta eriti võimalust kasutada pooltoone. Kohe meenub Mati Põldre «Igavesti Teie», kus Aarne Üksküla luges ette Raimond Valgre kirju Niinale. Tasub üle vaadata.

Filmi sugenevat teatavat monotoonsust, ka rütmilist, peaks taas kompenseerima ilusa ja inetu üheaegne vastandus. Kas ka kompenseerib, sõltub ilmselt konkreetsest vaatajast: usun, et neid, kellele meeldib ja kellele ei meeldi poolteist tundi jutti ühte ja sedasama regilaulu kaasa laulda, on umbes pooleks.

Autor ise on nimetanud oma filmi kurbilusaks, ja miks ka mitte. Mind valdas seda vaadates lisaks nukrusele hoopis jõuetus. Mitte viha, vaid jõuetus. Jõuetus muuta maailmas valitsevat paratamatut ebaõiglust, mis inimesi ikka ja jälle lahku kisub.

Ei maksa ka ära unustada, et filmi autorid on alles väga noored inimesed. Teatav naiivsus on sel puhul mõistetav, tuleb vaat et kasukski, siirus ja vahetus igal juhul – juba ammu «habemega» teema saab sel viisil hoopis uue, värske hingamise.

Eesti riik oleks rumal, kui ta sellist peaaegu et ise süllekukkunud kingitust, mis on pealegi pühendatud kõigile nõukogude holokausti ohvritele, ära ei kasutaks, nimetatagu seda siis propagandaks või mitte. Iseäranis nüüd, kui moodi on minemas taas naabrite territooriumite hõivamine nagu 70 aastat tagasi.

Sümpaatne filmimees see Martti Helde, et julges sellise teema ette võtta – ehk vastuoksagi nende arvamusele, kes kuulutavad, et aitab juba kannatustest. See on rohkem kui debüüt.“
Tuumalu, T. (2014). Helde film kitsil ajal. Postimees: AK, 29. märts, lk 10.

Donald Tomberg: "Omaette põnev on vaadata, kuidas liikumatuses, nendes piltides, on ka liikumine. Esiteks, kaamera liigub seisatud hetkedes, libiseb nende vahel ja üle nende, kes ses hetkes-pildis on. Ent liikumine näitab end vahel ka peatatud aja foonil, hetkelisuses endas. Näiteks stseenis, kus vagunites sõidetakse Siberi poole, väreleb algul valgus vaguni seespoolsel seinal ning see värelus on eraldi, rõhutatult esile toodud. See on liikumine, mis leiab aset nagu hingamine. See on justkui looduse aeg, midagi, mida ei saa katkestada. Samamoodi nagu tuul, mis paneb liikuma puulehed ja rätiku naise peas filmi keskel. Selline liikumise tungimine liikumatusse, hetkeaega, annab ka hetkest teise pildi. Teiseks, liikumatuid pilte saadavad kaadritaguse häälena Erna kirjad. Neid kirju loeb Ernat kehastav Laura Peterson. Nõnda saavad teisel tasandil kokku lineaarne, lugemises kulgev aeg ja hetk. See, kuidas Laura Peterson neid kirju loeb, maksab omakorda märkimist. Kõige lihtsam oleks ütelda, et ta loeb neid kirju ettekandmise reegleid eirates. Ja loeb müstiliselt hästi. Nii et öelda „hästi“, tundub isegi kohatu. Ja loeb nii, et need saavad päris isiklikuks.“
Tomberg, D. (2014). Ajaga risti. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 93.

Tiina Lokk: „Tehniliselt väga raske filmi perfektne teostus. Kõrge kunstilise tasemega. Ilma liigse paatose ja ilutsemiseta, karge teemakäsitlusega. Karm sisu, õrn pilt. Oma aega kängitsetud, vangistatud inimesed – filmiülene metafoor, mis tekib tänu valitud jutustamisviisile tableau vivant’i ehk elava maali täiuslikult läbiviidud vormivõtte kaudu. Sisaldab kontrapunkti ülima staatika ja kaadrisisese liikumise vahel. Iga kaader jutustab oma lugu, ühte osa tervikust. Palju häid pika mängufilmi debüüte korraga: režissöör, helilooja, kunstnik, kostüümikunstnik, monteerija, helioperaator. Suurepärane operaatoritöö. Loomingulise grupi vanus alla 30 aasta…“

Roman Baskin: „Rembrandt unistas, et ta Öine vahtkond pildil liigutaks. Nüüd, kui kinematograafia on leiutatud, kipuvad mõned mehed tagasi tardunud liikumise juurde ja lasevad ainult kaameral mööda pildinäitust sõita. Paradoks, aga mingil võluväel see paradoks töötab ja tulemuseks on kummastav ja paljukõnelev pildikeel. Välja joonistuvad nii ühe rahva kannatused ja valu kui ka üksikisiku lõputu üksindus. Ainus asi, et sellist väljenduslaadi saab vist kasutada ainult üks kord elus. Sellegipoolest au ja kiitus tegijatele!!! Debüüdi kohta veel eriti võimas.“
Eksperdid hindavad: „Risttuules“ (2014). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa ja Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 29. märts, lk 10.

Jaan Ruus: „Küsimus on selles, kui väljendusrikas saab tänapäeva kino harjumusega vaataja jaoks olla üks tableau vivant, mida operaator Erik Põllumaa Steadicam-kaameraga sujuvalt võtteplatsil liikudes kujundlikult fikseerib (pikim kaader seisva stseeniga Siberi raudteejaama perroonil on 7’17’’, ettevalmistus selleks kestis neli kuud). Meie jaoks pole need mitte „elavad pildid“, pigem seisvad/peatatud pildid. Filmis on taasavastatud kesk-ja uusaja teatrivorm, mis siis, kui fotot ja kino veel polnud, köitis publikut elusarnasusega. Nii Kristuse kannatushetkede etendamine 14. sajandi Inglismaal kui antiikmaalide ja skulptuuride lavastamine kostüümides näitlejatega tardusid kunstist tuttavatesse poosidesse. Elavad pildid (tableaux vivants) olid nad seepärast, et elavad inimesed olid tuttava maali, skulptuuri, usulise müsteeriumi elusateks paarilisteks.“ /---/

Arvustuse täistekst Eesti Ekspressi tasulisel veebilehel: Tardunud mälestused - Areen - Eesti Ekspress - Delfi
Ruus, J. (2014). Tardunud mälestused.
Eesti Ekspress, 3. apr, lk 38, ill.

Lauri Vahtre: „Pean tunnistama, et selline aeglane ja põhjalik süvenemine – natuke sarnane Andrei Tarkovski Bruegeli-stuudiumiga „Solarisest“, kus aga otseselt pildi sisse ei mindud, vaid kammiti seda pindmiselt – mõjus väga värskelt. Värskelt just tänapäeval, mil kiires tempos veiklev (video) pilt ronib sisse uksest ja aknast. Midagi ei lasta rahulikult lõpuni vaadata, otse vastupidi – vaatajat õrritatakse tahtlikult imelühikeste kaadritega, et neile sealsamas uusi otsa kuhjata, kuni vaataja on oimetu ning tormab poodi vajalikku kaupa ostma või kinno vajalikku filmi vaatama. Ikka ja jälle tahaks karjuda: Pidage kinni! Las ma vaatan lõpuni!

„Risttuules“ seda võimaldab. Kusjuures vaataja, kui temas leidub natukenegi empaatiat ja kujutlusvõimet – aga enamikus meist leidub -, ei jää passiivseks, vaid hakkab filmi ise intensiivselt kaasa looma.“ /---/
Vahtre, L. (2014). Risttuules. Tardunud elavad kaadrid. KesKus, apr, lk 16.

Vaata ka:

ETV2: Jüri Üdi klubi: Risttuules 31.03.2014: Kas on võimalik käsitleda ajalugu kellelegi haiget tegemata, seda arutavad "Risttuules" autor Martti Helde, Tartu Ülikooli filmi- ja meediasemiootika lektor Katre Pärn ja ajaloolane Erkki Bahovski.
Jüri Üdi klubi: Risttuules



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm