Avaleht » Filmiliigid

Deemonid (2012)

Mängufilmid | Draama Kestus: 118:00

Huviinfo

Lugu hasartmängusõltlastest

Loo on kirja pannud Ain Mäeots ja Toomas Tilk, samuti endised sõltlased, kuid autobiograafiline see ühtlasi ka režissöörina tegutseva Mäeotsa sõnul ei ole, vaid kunstiline üldistus, mille aluseks on paljude eestlastega juhtunu. „Kindlasti on „Deemonid“ teraapiline nendele kümnetele tuhandetele inimestele Eestis, kes otseselt on kimpus samade probleemidega. Aga puudutama peaks see kõiki, kes tahavad oma lähedastele head,“ usub Mäeots.

Filmi eelarve: 540 000 eurot.
Ain Mäeots väntab filmi hasartmängusõltlastest (2011). Postimees, 24. aug, lk 15.

Arvamusi filmist

Kati Saara Vatmann: „Ain Mäeotsa film „Deemonid“ on sedavõrd isiklikult tunnetatud, üldinimlik ja sugestiivne teos, et inimesed kipuvad eksistentsiaalse raputuse käes kinost välja. Filmi lõppedes oled sedavõrd segaduses, et ei leia ust, nagu oleksid ise kasiinos käinud ja seda sõltuvusesaatanat omal nahal kogenud. Kõik inimesed on sarnased ja empaatia on sel alal kogenematutel kerge tulema. Kui teile tundub, et kõik on pekkis, minge Tambet Tuisu, Ene Järvise, Ain Lutsepa, Evelin Võigemasti ja nendega külgnevate näitlejate näidatavat vaatama ja veendute, et teil on põhjust kinosaalist välja suisa tantsida.
/---/
Peale veenvate ja liigutavate, ehtsate ja lihtsate näitlejatööde on „Deemonite“ edu võti geniaalne stsenaarium. Selles kätkevad ajauperpallid, põimumised, kõige seotus kõige ja kõigiga, millest asjaosalised ei tea ega saagi teada, sõltuvuse vähilikud haarmed kõikjal. Ja see meenutab Ervin Õunapuu meetodit, eriti „Oliivia meistriklassis“ demonstreeritud aja ja ruumi hüpitamist.“
Vatmann, K. S. (2012). Uus Eesti film Ain Mäeotsalt “Deemonid” – 3D sinus eneses. Pärnu Postimees, 16. nov.

Peeter Piiri: „„Deemoneid” on reklaamitud kui mängusõltuvust käsitlevat linateost, aga see on eksitav. Kliinilise psühhiaatriaga pole sellel filmil suuremat pistmist. Samuti pole filmi teemaks debatt selle üle, kas kasiinosid on vaja või mitte. Filmi autorid väldivad mis tahes moraalseid hinnanguid. Filmivaataja lihtsalt näeb ja kuuleb kolme mängusõltlase allakäigu lugu, kuidas esialgne eufooria asendub ehmatuse, painava hirmuga ning lõpuks talumatu süütundega. Kuidas hädavaledest kasvab laviin, mis matab enda alla nii inimese enda kui ka kõik tema lähedal seisvad inimesed. Need kõik on sellised igapäevaelust väga häirivalt tuntud asjad, väga inimlikud asjad, millega me tegelikult iga päev kokku puutume. Kes sellist sügavat, häirivat ning küllalt muserdavat pilguheitu oma ellu ei taha, sellel pole mõtet „Deemoneid” vaatama minna.

„Deemonid” pole meelelahutuslik film, sellel puudub happy end. Õieti on nii, et sellel filmil puht eestlaslikult puudub lõpp. Ei ole ka sellist meeletult traagilist lõppu, mille puhul pisaraid taskurätti poetada. Lõpp jääb kuidagi väga vastikult vaataja kohale rippuma, ähvardavalt, täis ebameeldivaid isiklikke küsimusi.

Keegi eellinastusel võrdles „Deemoneid” sellise tuntud filmiga nagu „Reekviem unistusele” („Requiem for a dream”, 2000) ja tõepoolest see on ka esimene linateos, mis „Deemonitega” seoses kohe meelde tuleb. Lavastaja Ain Mäeots ise ütles, et ta teab seda Darren Aronofsky filmi, aga pole sealt mitte midagi eeskujuks võtnud, ja mul pole vähimatki alust teda mitte uskuda. Kummatigi on neis filmides midagi väga sarnast.“
Piiri, P. (2012). Hästi rütmistatud protsessioon inimlikku viletsusse. Sirp, 16. nov.

Blogija: „Deemoneid“ võib pidada hoiatusfilmiks ja sellena on ta ka mõeldud. Väljapääsu sellest põrgust ei ole ja kõik liigub aeglaselt ning pöördumatult traagilise lõpu suunas. Ilmselgelt on režissöörile olnud olulisem filmi üldise sõnumi kohaletoimetamine, üksikute lugude läbitöötamine on jäänud teisele kohale. Nii jäävad seletamata või lõpetamata mõned kõrvaltegelased ja -liinid, kõige enam kannatabki ehk töödejuhataja lugu, mis oleks ka üksi kogu filmi välja mänginud. Üksi oleks välja mänginud ka teised lood – eesti näitlejad näitavad filmis taas väga head taset, Elen Lotmani operaatoritöö lisab nüansse valitud värvigammaga ja probleemiasetus ise annab hea lähtepunkti mõjuvaks draamaks. /---/ Samas jääb südant kriipima mitte niivõrd see probleemistik, mille film esile toob /---/, vaid nähtu kunstiline rabedus. Tööle ei hakka mitmed tegijate poolt soovitud võtted nagu lugude sündmustiku aja ja koha kokkuviimine ning tuleviku sündmuste toomine välgatustena ettepoole. Mõned stseenid mõjuvad põhjendamatult pikkadena, lastes vaataja niiöelda oma lõa otsast lahti, teised vajaksid mõjulepääsemiseks aga samas hoopis rohkem aega. Mäeots säilitab vormiliselt neutraalse suhtumise isiklikult väga õrna teemasse – kaamera ei lähe tegelastele liiga lähedale, samas on nad kogu aeg ekraanil ja nende probleemid süvenevad. /---/ Filmi originaalmuusika on Andres Lõolt ja esimest korda kasutatakse eesti filmis ka Morrisseyd. Kui Lõo anti-pop töötab filmi kontekstis väga hästi, siis Morrissey filmiga kahjuks küll ei haaku.
Must ja valge [blogi], 11. nov 2012, http://vaskuss.blogspot.com/2012/11/deemonid-ain-maeots-2012.html (5.12.2012).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm