Avaleht » Filmiliigid

Moest väljas (2015)

Dokumentaalfilm Kestus: 58:46

Huviinfo

Filmi saamisloost

Dokumentaalfilm "Moest väljas" on üles võetud aastatel 2010-2015.

"Kõigepealt saabus kriis. Vähemasti tundis nii filmilooja Jaak Kilmi. Reet Aus, doktorikraadiga moe-, teatri- ja filmikunstnik, oli talle pakkunud idee, et tulgu koos temaga kaasa rahvusvahelistele moesõudele – sellest saab filmi. Kilmi nägi vaimusilmas igasugu naljakaid tegelasi alates portsigaritega prouadest, kes on tulnud läbi nõelasilma, ja lõpetades moeilma wannabe’dega. Ta läkski Ausiga kaasa. Käis ainuüksi Berliinis kaks korda. Ainus häda: ta ei näinud seda, mida oli ette kujutanud. Ei midagi intrigeerivat. «Kohutav pettumus,» tunnistab Kilmi. «Kõik jäi kahvatuks.» Tulemus: tõsine kriis.

Ja siis tuli teine kriis. Kilmi püüdis päästa, mis päästa annab – sest tema dokfilm tarbimisrallit utsitavast moetööstusest oli rahastuse juba saanud –, ning mõtles, et näitaks siis Ausi maailmaparandajana. Aus on ju kogunud tuntust taaskasutusel põhinevate rõivaste disainerina. Nii mõtles Kilmi, et algatagu Aus säästlikkust edendav liikumine, millega võiksid liituda moeloojad kogu maailmast. Või viigu oma kriitika, et mood hävitab keskkonda, Euroopa Parlamenti.

Aga siis taipas, et ei saa filmimehena suruda oma ideid peale moeloojale, kes ei ole natuurilt rahvajuht – selline, kes käib ruupori ja plakatiga tänaval ning järel sammuvad Stella McCartney ja teised kuulsad moekunstnikud. Tulemus: teine kriis.

Möödus viis aastat. Aastad, millesse mahtusid teiste seas reis Peruusse ja koguni neli reisi Bangladeshi, rääkimata käikudest Stockholmi, Londonisse ja New Yorki. Ning lõpuks sai film ikkagi valmis.

/---/

Dokfilme, väidab Kilmi, on palju keerulisem teha kui kunstilisi. «Elu on amorfne,» argumenteerib ta. «Mängufilmis seevastu ei ole elu amorfne, vaid skriptitud.» Skriptitud – see tähendab, et käsikirjaga korrastatud. «Aga kui hakkad tegema dokfilmi, võid filmida sadade tundide viisi midagi, mis on elu. Lõpuks peab sul olema mõte, kuidas selle struktureerid, et tuleks huvitav ja võiks ka sõnumit kanda.»

Nii näiteks veetis Kilmi Peruus koguni kaks nädalat, et saada ligi tunnisesse filmi «Moest väljas» minuti jagu materjali. «Otsisime suurfarmi, kus töötaksid tuhanded, kes nopivad puuvilla,» kirjeldab ta. «Aga puuvilla korjamise aeg oli edasi lükkunud ja me ei leidnudki sellist farmi. Siis mõtlesime ümber, et otsime perekonna, kes elab hütis ja kelle ainuke sissetulek tulebki puuvillasaagist. Ka seda ei olnud lihtne leida. Lõpuks lendasime pealinnast Limast Põhja-Peruusse, kus leidsime tuttava tuttava kaudu ühe sellise pere. Selle, mille üles võtsime, saime kahel viimasel päeval. Olime valmis ka tühjade kätega tagasi tulema.»

Sedasi võtabki dokfilmide valmimine sageli aastaid. Ja sedasi ootavadki Kilmi paljud pooleli olevad tööd filmi instituudi kaustas pidevalt aruannet, millal ta need lõpule viib. Lõpetamise teeb omakorda keeruliseks tõsiasi, et erinevalt mängufilmidest pole dokfilmis sageli üldse selge, millal tuleb panna punkt.

Ettearvamatu on tihti isegi see, kuhu dokfilm tegemise käigus keerab. Kulus tervelt kaks aastat, enne kui Kilmi leidis võtme, mismoodi «Moest väljas» lahendada – nimelt Reet Ausi otsinguid ja võitlusi näidates. Üksvahe vaagis ta parema idee puudumisel tuua kõrvalliinile toeks oma perekond, moetoodangu tarbija. Ta filmis aastate jooksul pere kolme kolimist, riidekottide vedamist, kappide ehitamist. Kuni leidis: ei, see tegevusliin mõjuks filmis natuke vägivaldsena.

Sündmuste pöördumine pakkus ise uut materjali. Esiteks sai Reet Aus Bangladeshi rõivatehaselt ootamatu koostööpakkumise. Teiseks sillutasid tema külaskäigud Bangladeshi teed New Yorki, Calvin Kleini ja Tommy Hilfigeri brändi omava PVH rõivakontserni peakorterisse.

Need pöörded viisid filmi sootuks uuele rajale. Ja juhatasid filmi loogilise lõpuni: Ausi pingutuste tulemusena valmivad Eesti tantsupeoks tuhanded T-särgid. «Kuigi võinuks veel aastaid oodata,» lisab Kilmi, «kas Calvin Klein teeb lõpuks [Ausi taaskasutusideedest lähtuva] upcycling-kollektsiooni.»

Ent Kilmi tundis, et aitab – film tuleb lõpetada. Sest üks põhimõtteid, mida ta järgib – ja mille ta omandas «Müümise kunsti» tehes superkoolitaja Peep Vainult –, kõlab, et iga asja, ka filmi, saab hästi teha ainult seni, kuni on fun, lõbus. Muidu jääb alles ainult rassimine ja sel juhul kaob tegevusest säde." /---/

Artikli terviktekst:
Pingutus võib olla pikk, aga lõbus peab olema - Arter ...

Pullerits, P. (2015). Pingutus võib olla pikk, aga lõbus peab olema. Postimees: Arter, 12. sept, lk 10-11.

Arvamusi filmist

Karin Paulus: „Visuaalselt korda läinud kontrastidele ja toetavale muusikale (­Jarek Kasar) üles ehitatud tegevustik kulgeb hoogsalt ja arusaadavalt, moodustades õnnestunud terviku. Et demonstreerida, kuidas majandus globaalselt toimib, ning kohtuda parimate spetsialistidega, intervjueeritakse inimesi nii New Yorgis, Dhakas kui põhjala metsades. Omamoodi misjonärina püüab Aus oma ideid lõpuks viia suurte brändideni, kes erinevalt Bangladeshi tootjafirmast oma kasumlikus äris muudatusi teha siiski ei soovi.

Hoolimata sellest, et film jätab hinge rahulolutunde ja maailma paremaks tegemise soovi, ei ole selles siiski tegelikult midagi sellist, mida poleks ärksam eesti moe- ja disainihuviline juba varem teadnud. Ainuüksi Ausiga seoses on läbipaistvast tootmisest, säästlikkusest ning keskkonnaprobleemide teadvustamise vajadusest juba väga palju räägitud. Inspireeriva pioneeri staatusest hoolimata pole Aus enam ka ainus nendel teemadel kõneleja: peaaegu igal aastal lõpetab Eesti Kunstiakadeemias ja teistes kõrgkoolides mõni tekstiili- või rõivadisainer, kes on huvitunud jääkideta disainist, mahedamatest materjalidest ning alternatiivide pakkumise võimalusest hiidbrändidele.

Filmis ei astuta turumajanduse ja tarbimise mõnumasina vastu radikaalseid samme, vaid püütakse pigem pakkuda intelligentsemaid ja loodussõbralikumaid valikuid. Kulutamisest ei loobu keegi.“

Artikli terviktekst Eesti Ekspressi tasulisel digilehel:
Misjonäri tee - Areen - Eesti Ekspress - Eesti Ekspress - Delfi
Paulus, K. (2015). Misjonäri tee. Eesti Ekspress, 16. sept, lk 48-49.

Mari Peegel: „Ausis on potentsiaali olla dokumentaalfilmi staar, kuid seda võimalust pole filmitegijad kasutanud. Ilmselt teadlikult, sest Aus esindab uut disaineritüüpi, kes pole glamuurne seltskonnatäht, vaid usin töösipelgas. Operaatorid Lennart Laberenz ja Mart Taniel näitavad Ausi peamiselt just liikumises, rühkimas tumedas mantlis mööda suurlinna tänavaid, ratastega reisikohver kaasa veeremas, või kiirustamas mööda Beximco tehase õmblussaale. Rõivaid visandamas näeme Ausi ainult mõne sekundi. Uue aja disainer pole diiva, aga tundub, et pideva korraldamise kõrvalt kipub tal kunstiks vähe aega jääma, ja sellest on kahju.“ /---/

Artikli terviktekst:
Võitlus ausa moe eest sai filmiks - Eesti Päevaleht - Delfi
Peegel, M. (2015). Võitlus ausa moe eest sai filmiks. Eesti Päevaleht, 18. sept, lk 20.

Tiit Tuumalu: „Hoolimata teatavast plakatlikkusest, mis sedalaadi dokumentalistikat vahel varitsema kipub, on sel igal juhul rahvusvahelist haaret – ja kui paljudel meie lugudel seda on?“

Tuumalu, T. (2015). Säh sulle 19.95 teksaseid. Postimees: AK, 19. sept, lk 10.

Artur Talvik: „Oh, hullunud maailm, kuhu tõttad! Seda vaatenurka on filmis käsitletud sümpaatselt, ilma fanatismita. Aus, eksistentsiaalne, globaalne, väga mõtlemapanev film, mis õnneks pakub ka lahendusi.“

Tiina Lokk: „Hea uuriv ajakirjandus. Läheneb kvaliteedilt BBC teleprogrammile, aga dokumentaalfilmina… Ma olen vist teisest põlvkonnast.“

Olle Mirme: „Omal ajal läksid narodnikud, idealistlikud Peterburi haritlased, «rahva sekka» vaimuvalgust viima. Maisemate muredega hõivatud vene talupojad andsid untsantsakatele aga lihtsalt kere peale. Filmi hakatus mõjuski selle sotsiaalse utoopia tüütuvõitu uusversioonina. Kuid siis toimub vägev pööre. Sarnaselt «Arabella» filmi meremõrtsukale tuksatab rõivatöösturite peas miljardi dollari küsimus: aga äkki ajame headusega tõesti rohkem nodi kokku kui tapmise ja röövimisega (loe: raiskamise ja ekspluateerimisega)? Universaalne teema ja muljetavaldav teostus võivad teha sellest ühe rahvusvaheliselt edukama Eesti dokumentaalfilmi läbi aegade.“

Sven Grünberg: „Rõõm, et selle filmiga on tehtud õnnestunud katse vähemalt murendada siiani maailma majanduse aluseks olevat hukatuslikku tarbimismudelit ja näidata teed mõistlik-säästliku elutegevuse suunas. Eks ole õblukese, kuid aruka ja mitmekülgse Reet Ausi teada-tuntud võitlused massiivse ja vaid omakasule orienteeritud majanduskolliga tegijaile heaks inspiratsiooniallikaks olnud. Filmi vaadates tekkis aga tunne, et sellest loost oleks võinud teha ka teise, lühema versiooni, nii 15-20 minutit. Häid sõnu ütlen ka filmi muusika autorile Jarek Kasarile, kes teeb siin oma õnnestunud filmiheliloojadebüüdi. Kokkuvõttes: igasse riiki oma Reet! Meil on ta õnneks olemas.“

Postimehe žürii hindab uusi Eesti filme: "Moest väljas" (2015). [Artur Talvik, Sven Grünberg, Tiina Lokk ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 19. sept, lk 10.

Anne Vetik: „Julmast moemaailmast pajatab ka „Moest väljas“, kuid režissöör mainib seda julmust ja selle vorme (peale inimeste kannatab ka loodus, läbi Hiina voolavas Jangtse jões kala enam teatavasti eriti elada ei taha) vaid pealiskaudselt ja mul ei teki kordagi tunnet, et teda päriselt kotib vabriku õmblejannade saatus. Lisaks sellele on iga Aasias veidi reisinu oma silmaga näinud, et elatustase on seal hoopis teistsugune ja filmis toodud näited pole selles kontekstis sugugi õõvastavad.

Ma ei saa ka kunagi teada, miks huvitavad mürgised teksad ja globaalse moetööstuse käekäik filmikangelannat, kes on võtnud ette palverännaku Zarast ostetud teksapaari päritolu selgitamiseks. Mis inimene on Reet, milline on tema katalüsaator, miks ma peaksin talle kaasa elama, mida arvavad tema tööst ja teekonnast tema lähedased? Pole aimugi. Millega tegelevad tema tiimi liikmed, kuidas nad lahendavad tehnoloogilisi ja suhtlusprobleeme Bexim­co vabrikus? Neid peab ju olema, kultuuride kokkupõrge ei saa siin olemata jääda. Aga jälle ei tea.

Ainsad hetked, mil ekraanil toimuv kaasa haarab, on need, kui seal tegutsevad Bangladeshi tootmisjuhid, kelle käitumine on vahetu ja eesmärk selge: pakkuda uuele kliendile head toodet ning kasutada ära suurklientide teenindamises tekkivad jäägid. Kui jääkidest rääkida, pole selge, miks on mürgisest kangast tehtud teksade õmblusjääkidest riiete tegemine põhjendatud, kuigi teksad ise on ohtlikud. Kas jäägid on läbinud puhastuskuuri? Seda võiks ju mainida. Samamoodi haaravad on momendid USA moekonglomeraadi kontoris, kus Reet demonstreerib oma rõivaid (elupõlise reklaamitöötajana küsin siinkohal, kus on normaalne presentatsioon ja miks pole esemed seljas modellidel?) ning korporatsiooni esindajad pööritavad avalikult silmi. Seda võiks olla filmis veidi rohkem, sest kui higivabrikuid oleme näinud palju, siis neile tellimusi esitavaid inimesi tavaliselt nägupidi ei tunta. Vaataja klassiviha (kui see üldse tekkis, sest eelmainitud põhjustel tundsin pigem igavust) suunamist tõelistele paharettidele, mitte amorfsetele brändinimedele pole ma isiklikult moemaailma probleeme käsitlevates kirjutistes ja filmides palju näinud. Kilmi film jätab selle niši samuti täitmata.

Eesti värskeimat dokki vaevab korraga mitu viga. Pole otsustatud, kas tegemist on personaalse road movie’ga või kapitalismikriitikaga (kas tegemist on pükste või seelikuga, eks ole?). Pole leitud ühtki uut tahku tuntud ja teada probleemi kajastamisel, välja arvatud ühe eesti rahvusest inimese investeeritus sellesse. Reet on muide Põhjamaade 20 tegijama ärinaise seas aastal 2015. Pole esitatud küsimusi, millele vaataja saaks otsida ise vastuseid. Seejuures on siiski tegemist kindlasti olulise verstapostiga, esimese märkimisväärse eesti moefilmiga. Äkki järgmised tulevad paremad, sest moel kui sellisel ja ka eesti moel peaks olema pakkuda piisavalt palju verd, higi ja pisaraid mitme ekraaniteose jagu.“

Arvustuse terviktekst:
Moodne teema — Sirp
Vetik, A. (2015). Moodne teema. Sirp, 25. sept, lk 21.

Kaarel Kressa: "Ausi tegemisi saab saab lähemalt vaadelda Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi tänavuses dokfilmis "Moest väljas". Filmis läheb disainer ühe masstoodetud eseme jälgi ajades Bangladeshi, et näha, mismoodi rõivatööstuses tegelikult asju aetakse. Bangladeshis tutvub Aus tootmisega aga nii põhjalikult, et praeguseks tegutseb sealses Beximco korporatsiooni tehases ka üks Ausi upcycling'u meetodit kasutav tootmisliin. Upcycling on lihtsamalt öeldes jääkide kasutamine, nii et väärtusetuks peetud materjalist saab väärtuslik toode."

Kressa, K. (2015). Reet Aus. Jäätmetega moenädalatel. Eesti mõjukad 2015 [Eesti Päevalehe lisa; Reet Ausist, filmist temast], lk 43.

      


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm