F.F.F.F. läheb laiali (2005)

Filmist kriitiku pilguga

Juta Kivimäe: „Eesti Kunstnike Liit on aastaid tellinud oma kunstnikest portreefilme ning sama kaua on kostnud ka seisukohti, mis seavad selliste filmide tegemise otstarbekuse kahtluse alla. Ise pean kõiki neid filme vajalikuks, enamasti on need olnud ka professionaalselt teostatud ja inforohked.

Kuigi Marko Raadi “F.F.F.F. läheb laiali” linastuse eel tutvustas režissöör filmi eelkõige viie kunstniku portreefilmina, on ta esitanud 50 minutit kestva viie noore naise antropoloogilise uurimuse. Grupisisesed kiindumused, rivaliteet ja pinged räägitakse halastamatult lahti, kaunid varasele keskeale lähenevad näod on lähivaates hingestatud ja haavatavad. Spice Girlsi, Melanie C ja Victoria Beckhami muusika saatel ilmuvad grupi liikmete kaasaegselt mõtestatud objektid ja ehted. Võib-olla oli Marko Raadi valimine režissööriks effide viimane kaval ühisnõu ning tegelikult on ka film üks nende ühiseid menukaid projekte. Lühikeses Eesti kunstiajaloos tagasi vaadates võiks meenutada, et eesti kunstnikel pole õnnestunud luua täit kümmetki ellu jäänud kunstirühmitust. Nii projektikunstis kui tarbekunstis ühtviisi edukalt toiminud effid on vahest võrreldav Eesti Kunstnikkude Ryhmaga, kuigi rühm ei suutnud kaugeltki sama edukalt kasutada oma ajastu võimalusi. 1996. aastal alustades toetuti meeleldi hetkel aktuaalsele girl power’i müüdile. Eesti kunstikriitika tegusad daamid seostasid grupi pikemata feministliku liikumisega kunstis, tüdrukud lasid sel endale meeldida, märk jäigi külge. Sel momendil oli see vaieldamatu edu märk, effide objekte, ehteid ja fotoinstallatsioone on tänaseks ostnud nii Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum kui Eesti Kunstimuuseum ja ka Leedu merevaigumuuseum. Viimastel aastatel on nad asetanud oma feministliku manifesti kahtluse alla ja väitnud, et tegelikult ollakse naiskunstnikud, kes palgatud modellide asemel peavad otstarbekaks esitada iseendid nii 1930. aastate kaunitaride, naiskodukaitsjate, laulatuskleidiga pruutide või avalike naistena – seegi väide on täna osa projektist. Ka aastate pärast peaks filmi vaadates taipama, et F. F. F. F. on suutnud aastate vältel huvi pakkuda väga erineva taustaga publikule. Berit Teeääre klaaspärlitega lateksist objektid on absurdsed, ent niisama palju esteetilised ja külgetõmbavad, Maria Valdma siluettidega ehted ja klaasikildudele paigutatud väikesed pildid toovad mälust välja nii palju peegeldusi kunagi loetud ilukirjandusest ja kultuuriteooriast, et tekib mõte: just see ongi nende võim minu ja küllap siis teistegi üle. Nad on haritud nii kunstiteoorias kui mänedžmendis ja samas saanud kunstiakadeemias tänapäeva maailmas unikaalse juveliiri ja metallitöö kõrgkoolituse. Küll häälekalt vastandudes sama kooli nõudlikule argimelust, poliitikast ja ühiskonnakriitikast eemalehoidvale igavikuihalusele, asetusid nad lendu tõustes just nendele kõrgepingetraatidele, mis olid paigutatud kavalalt postmodernismi teoreetiliste targutuste ja kaasaegse mittetarbekunsti kaanonites põlatud esteetiliste väärtuste vahele. Effide meelsasti välja pakutud laiatarbeline nimeseletus “Fun for Five Femails” on lõbus, kuid mõeldud eelkõige publiku lihtsameelsele osale. Oma 2002. aastal toimunud ühisprojekti “Meie igapäevane leib” juhatasid nad sisse hoopis tõelähedasema tsitaadiga Stephen Kingi õudukast: “Yes, that’s right. I saw the fire starting. I was the only one. And all I could say was F-F-F-F-F like stupid broken record. Not fit to be a member”. Nii et, mis tahes väited ka ei kõlanud viies ülisiiras intervjuus, üksüheselt võiks ehk võtta vaid Kaire Ranniku väikese poja igatsust pühapäevast Saksamaa kodus, kus kunstnikust ema muutub “meie maja hoidjaks”. Euroametnikust Berit Teeääre võimas kaksikidentiteedi esitus, pilt hirmust kaotada kodumaal elavaid kalleid inimesi ja täiesti talumatust poliitilisest mölast, mis sunnib sulgema raadio ja teleka, oli tõeliselt mõjus, ent sorry mam, sedasama te ju ise seal Brüsselis toodategi…

Pärast edukat ja intensiivset näitusetegevust korraldatud lahkumise pressikonverents Eesti kitsukesel kunstimaastikul lahkuminemise küsimusele tegelikult vastata ei üritanudki. Filmi keskse intriigina esitatud Maria Valdma isiknäituse avamist Linnagaleriis võiks ehk võrrelda Franz Ferdinandi tapmisega Sarajevos aastal 1914.“

Kivimäe, J. (2005). Kunstnike liidu tellimusel on valminud kolm uut kunstifilmi [“F.F.F.F. läheb laiali”, režissöör Marko Raat, Kuukulgur Film, 2005; “Mare Vint”, režissöör Anri Rulkov, Exitfilm, 2005; “Jaan Klõšeiko”, režissöörid Eve Ester ja Igor Ruus, Estonia Film, 2005]. Sirp, 9. dets.    


Riin Kübarsepp: “Keegi meist ei saa kunagi taastada teooriate-eelset süütust, kus kunst ei tundnud vajadust ennast õigustada, kui kunstiteoselt ei küsitud, mida ta ütleb, sest teati, mida ta teeb,” osutab Susan Sontag. Ka eesti kunstnikud peavad oma tegemisi õigustama.

Kunstnike liidu tellimusel on tänavu valminud kolm uut kunstifilmi. Tegelikult pole need lihtsalt kunstifilmid, vaid filmid kunstnikest, kes on oma isikupäraga andnud panuse eesti kunstiajaloo kujunemisse. Oluline on aga just dokumentaalne materjal, mille väärtus ajaga üha kasvab.

Režissöör Marko Raadi käe all valmis Kuukulgur Filmis teos “F.F.F.F läheb laiali”. 1996. aastal moodustatud rühmitusse F.F.F.F kuuluvad ehtekunstnikud Kristi Paap, Kaire Rannik, Berit Teeäär, Ketli Tiitsaar ja Maria Valdma. Lühend tähendab “Fun For Five Females” (“Lõbu viiele naisele”), mis viitab tõigale, et kunstnikud lõid oma tööd rühmituse sees iseendale ja endast lähtuvalt. Vaatamata bipolaarsele grupeeringule, mis tegeles nii kujutava kui ka tarbekunstiga, oli neil igaühele alati kindel autoripositsioon.

1990. aastate keskpaik oli eesti ehtekunstis üks murrangulisemaid nii ideoloogilises, tehnilises kui ka esteetilises mõttes. Grupi tegevus väljus aga tasapisi traditsioonilise ehtekunsti raamidest ning saavutas uue kunsti kontekstis vägagi tähelepandava koha. Rühmitus on erakordselt tegus näitustel üles astuma – eri materjalidest ehteid, objekte, installatsioone ja fotosid on näidatud Eestis, Belgias, Taanis, Poolas, Venemaal, Jugoslaavias, Hollandis, Leedus, Ungaris ja Soomes.

Kontseptuaalse sisuga projektides avaldus eelkõige kollektiivne mõtlemisvõime ja osav meeskonnatöö.

Nüüd on eesti ehtekunstis aga välja kujunenud kindel mõiste – Kadri Mälgu koolkond. F.F.F.F ehk effid vastandavad end sellele täielikult. Tegeldes samas ikkagi ehtekunstiga, mis lihtsa tarbija seisukohalt ei vasta küll kindlatele kaanonitele, on nad jõudnud juba sotsiaal- ja eurokriitiliste projektideni.

Film kujuneb sügavaks psühhoanalüütiliseks sissevaateks viie looja tegevusse ja isiklikku ellu. Vaadeldakse, kuidas on rühmitus end koos hoidnud ning millised sarnasused ja erinevused on mõjutanud grupi arengut.

Kunstnikke on intervjueeritud ükshaaval, publikule esitletakse neid monoloogidena. Ütleme nii, et film sarnaneb juba tõsielusõuga, aga pole paha. Neis kaadrites ei pelga rühmituse liikmed avaldada siirast arvamust, üksteist kritiseerida ja tuua esile halbu iseloomujooni. Kohati kurbnukras toonis pihitud sisemonoloogides peitubki lihtne põhjus, miks grupp laiali läks. Nad kasvasid lahku, sest olid tegelikult ikkagi nõnda erinevad.

Effid on feministlik rühmitus, mistõttu filmi käigus kerkivad ikka ja jälle küsimused: Kas sinu soolisel kuuluvusel on roll sinu kunstiloomingus? Milline on sinu suhe feminismi ja feministlikku kunsti? Miks sa osalesid näitusel, mis manifesteeris end avalikult kui feministlikku? Kuidas sa suhtud oma tööde tõlgendamisse feministlikust vaatevinklist? Kuigi vastused jäid õhku rippuma, andis vastuse film kui tervik.

Filmis torkab silma ka Jan Erik Nõgisto hea montaaž ja Roland Randi heli järeltöötlus. Kokkuvõttes on tegemist viie kunstniku portreefilmiga, kus puuduvad kommentaarid ja kriitikute mõlgutused.“

Kübarsepp, R. (2005). Kolmikportree eesti kunstist ehk kolm uut kunstifilmi. Eesti Päevaleht, 5. nov.