Avaleht » Filmiliigid

Jaan Klõšeiko (2005)

Dokumentaalfilm Kestus: 30:30

Huviinfo

Arvamusi filmist

Riin Kübarsepp: „Režissöör Eve Esteri ja Igor Ruusi film Jaan Klõšeikost on pigem kokkuvõte ühe äärmiselt karismaatilise inimese kreedost. Tegemist on juba ajaloolise dokumentaalfilmi formaati kalduva taiesega, milles iga kaader on väärt kuulamist, vaatamist ja arhiveerimist.

Kui ei oleks Jaan Klõšeikot, poleks ka suuremat osa fotosid ajaloolistest kunstisündmustest, 1960. aastate eesti avangardkunstnikest või 1970. aastate põrandaalustest näitustest teljel Tallinn–Moskva–Tallinn. Sirvigem vaid viimast samanimelist, 1997. aasta näitusekataloogi, millest suurem osa on Klõšeiko jäädvustatud.

Filmist jäi hinge murettekitav küsimus, kes küll suudab seda mitmest tuhandest filmilindist koosnevat kogu kunagi mälupiltidena taastada ja süstematiseerida.

See pole veel kõik. Klõšeiko on ka arvukate kunstiraamatute kujundaja, olles saanud aastast 1975 kirjastuse Kunst peakunstnikuks, oli ta aastatel 1968–1974 tegev ka Loomingu Raamatukogu valmimisel, ja nii edasi ja nii edasi. Sealjuures on tal oskust seostada tüpograafilisi elemente õnnestunult kirja ning fotoga.

Kokkuvõttes ei pääsenudki mõjule niivõrd filmi head ja vead, kuivõrd särava ning väga omanäolise, eesti kunsti- ja kultuuri-ajaloole tähendusliku looja värvika isiku sisemaailm. Näis, nagu juhiks ning dikteeriks kogu tervikut Klõšeiko ise, ja see osutus antud juhul kõige paremaks.“
Kübarsepp, R. (2005). Kolmikportree eesti kunstist ehk kolm uut kunstifilmi. Eesti Päevaleht, 5. nov, lk 22.


Juta Kivimäe: „Kuidas portreteerida nii tavatut isikut nagu Jaan Klõšeiko? Filmis on see kummaliselt õnnestunud, ent portreteeritava võimeid tundes (ei hakka siinkohal meenutama raamatuid, mida kujundades Klõšeiko on haaranud initsiatiivi täielikult enda kätte ja kujundanud kesise materjali ümber arvestatavaks teoseks) kuulub režissööridele Eve Esterile ja Igor Ruusile siiras imetlus, nad on vapralt lõpuni vastu pidanud. Klõšeiko isikliku universumi kaardistamisel avaneb arvukalt huvitavaid perspektiivvaateid. Kujunemisaastad lähimineviku kirjastuste kunstilise toimetaja ja eesti ühe viljakama kultuuriloolise fotograafina läbi aastakümnete nõuavad ka tänapäeval ajuti maailma vaatamist läbi trellide. Juba esimeste kaadritega ületab film märkamatult tavalise portreefilmi formaadi ja jätkab kohaliku kultuurimaastiku süvakihte lahkava dokumentaalina. Klõšeiko isiklikud mälestused kunstikontaktidest Tallinna-Moskva liinil ja siinsamas kodumaal toimunust on põhjatud, samuti nagu tema koduses ateljees ootavad kohvrid filmide ja juba ilmutatud fotodega. Ta on viibinud peaaegu kõigis neis majakates, mis valgustasid nõukogude olustikus enda ümber mingit olulist territooriumi: Kirjastus Kunst, Loomingu Raamatukogu, ajakiri Noorus, almanahh Kunst jne. Ja ärgem halagem, härrased, selle pärast, kes kunagi jõuab allkirjastada need fotod, mis peituvad Klõšeiko ateljees trellide taga. Istuge tema lauda, kui ta lubab, selles lemmikkohvikus, mille nime režissöörid olid jätnud poliitilise korrektsuse huvides nimetamata, ja katsuge teha talle ettepanek, millest ta ei saaks keelduda.“
Kivimäe, J. (2005). Kunstnike liidu tellimusel on valminud kolm uut kunstifilmi. Sirp, 9. dets, lk 7.

Harry Liivrand: „Kolm üksteisest kontseptsioonilt ­täiesti erinevat filmi ["F.F.F.F. läheb laiali", "Mare Vint" ja "Jaan Klõsheiko" - toim] tabasid kõik midagi väga iseloomulikku portreteeritavate staatuses ja re­presentatsioonis, kuid kolmest tööst jäädvustas oma “ohvrit” kõige vahetumalt ja objektiivsemalt, n-ö traditsioonilise dokumentaalfilmina Estri ja Ruusi töö legendaarsest kujundajast ja seltskonnafotograafist. Ääretult joviaalne, mõnusa huumorimeelega ja alati kordumatut teksti esitav boheemlik Jaan Klõšeiko mängib värvika kujuna iseenesest režissööridele trumbid kätte, kes lasevad kunstnikul jalutada Tallinna vanalinnas tema töö- ja saatusepaikadega seotud majade marsruudil ning kõnelda oma elufilosoofiast kohvikus, kus “on linna parim kohv”. Esteetiliselt on “Jaan Klõšeiko” üsna keskpärane film, mis mõjub eesti ühe esikujundaja suhtes kaunis hoolimatult, samas on film vaba lavastuslikkusest. Tegelane on ehtne. Klõšeiko töödest-tegemistest käib film asjaliku lühidusega üle, tutvustades teda nii fotograafi kui raamatu- ja ajakirjakujundaja ning lektorina. Film jätab mitu otsa lahti ning Klõšeiko senini avalikkuse eest suuresti varjus olnud tegevus vääriks järge mõne teise filmina. Näiteks, kui ma ei eksi, peaks Klõseikot pidama nõukogude eesti esimeseks seltskonnafotograafiks – eesti 1960.– 1970. aastate avangardi kodupiltnikuks – ning see aspekt alles ootab põhjalikumat käsitlust.“
Liivrand, H. (2005). Klõsheiko, Mare Vint, effid. Eesti Ekspress: Areen, 3. nov, lk B12.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm