Mees animatsoonist (2005)

Tapal jahiti meest (re)animatsioonist

Priit Pärna 59. sünnipäevaks valmiva dokumentaalfilmi “Mees animatsioonist” rezhissöör Hardi Volmer ja produtsent Arko Okk on võttejahil. Kohtades, kus reanimeerub ajalugu ehk “nõuka-aeg”.
“Meie filmi peategelane on veetnud siin oma lapsepõlve. Lapsepõlv mõjutab inimest,” tähendab Hardi Volmer. “Filmime miljööd, mis siin praegu on. Kuigi mõnes mõttes oleme hiljaks jäänud.”  Pärna Tapa-aegseid lapsepõlvesõpru leida ei õnnestunud.

Lipp-lipi-peal-film
Kaks kolmandikku filmist on animatsioon, kolmandik dokumentaalkaadrid. “Film ise koosneb suuresti Priidu filmidest ja kroonikakaadritest,” selgitab Hardi Volmer. “Lipp-lipi-peal, lapp-lapi-peal-asjad.”
“Püüame rääkida Pärnast tema enda vahenditega,” lisab Arko Okk.
“See pole klassikaline portreefilm, väga üheselt surmtõsine. Seal on küllaga momente, mis nihkuvad kuhugi absurdihuumori kanti, kaotamata sealjuures faktoloogilise tõe põhja,” räägib Volmer.
“Teeme filmi Pärnast kui inimesest,” rõhutab produtsent Arko Okk, lisades, et paljud vaatavad Priit Pärnale alt üles ja loovad sel kombel ebaadekvaatselt idealistliku pildi. “Me tahaks teha ausa pronksbüsti, me ei taha kullast Pärna,” kinnitab ta. Filmi pikkuseks on “kõige klassikalisem standard” - 55 minutit.

Hardi Volmeri meelest “mitte just liiga originaalne mõte” teha Priit Pärnast film tuli kahe aasta eest Saksamaalt. “Nad hakkasid asja ajama, kuid lõpuks jäid kõrvale. Teeme seda ikkagi eesti jõududega,” sõnab Volmer.
“Huvi eesti animatsiooni vastu on suur, välja on kujunenud fännklubi nende seas, kes korraldavad workshope ja festivale,” selgitab Arko Okk.
“Eesti animatsioon on suutnud saavutada taseme, kus kiputakse rääkima eesti animatsiooni koolkonnast. Ise seal sees olles on raske hoomata, mis on see eesti filmide ühisnimetaja. Esimene nimi, kes koolkonnast rääkides silma ette lööb, on Priit Pärn,” arutleb Volmer.
Okk lisab, et Priit Pärn on meie animatsiooni nägu ja tema juurde viivad kõik teed lõpuks ringiga tagasi.

“Pärn on kunstnik selle sõna kõige otsesemas mõttes. Kunstnik, kes Eestis kõige mõjusamalt tegeleb visuaalse kujundiga,” räägib Hardi Volmer. “Kusjuures ka sõnaga. Visuaalkujundi mängude peal ei ole kedagi sellisel tasemel vastu panna. Ta on graafik, kelle käekiri või joonistamisstiil on ülimalt originaalne. Võid kilomeetri tagant ära öelda, et see on Pärn. Olles ise sealjuures iseõppija, hariduselt bioloog.”

Pommkarikatuur elab
Filmist käib läbi ka omas ajas pommiplahvatusena mõjunud karikatuur tuntud talutööst, mille järgi teab Pärna iga eestlane. “Me ei pääse sellest kuskile. See on legendi, müüdi staatuse saavutanud,” sõnab Volmer.
“Sealt pärineb ka üks meie filmi põhiteese,” lisab Arko Okk kavalalt.
“Kreedo,” täiendab Volmer. “Ma kujutan ette, et seda ei pea küll kellelegi meelde tuletama.”
“Ma arvan, et tegelikult Eesti animeeriti vabaks, mitte ei lauldud vabaks,” arutleb Arko Okk. “Tänu Priit Pärnale.
“See on ilus legend, et laulev revolutsioon. Meie püüame oma filmiga tõele lähemale saada,” lausub Volmer.

Pika puu hingus
“Nii võimsast ja tähtsast tegelasest filmi teha on külaltki riskantne. Nalja pole,” kinnitab Hardi Volmer.
“Kui on tegemist väikerahva kultuurikorüfeega ja rahvusvaheliselt väga tunnustatud tegijaga, on publikul kõrgendatud huvi tulemi vastu. Kui iga kandi pealt ootustele ei vasta, siis hakkad saama pika puuga. Teadagi.”

Grünfeldt, I. (2004). Tapal jahiti meest (re)animatsioonist. Virumaa Teataja, 25. aug, lk 5.