Neljakümnes sõda (2005)

Andres Söödi film on pühendatud Eesti Relvagrenaderide pataljonile Narva, kes Teises maailmasõjas võitlesid Eesti iseseisvuse eest.

Tekst filmi algustiitrites

Praegu me võime abi saada vaid sakslastelt ja me sõdime koos sakslastega (J. Uluots, august 1944)

Filmi sündmustest ja tagamaadest

Jüri Uluotsa kõne augustis 1944

Filmi pealkiri on inspireeritud Eesti Presidendi kohustes peaministri, professor Jüri Uluotsa raadiopöördumisest Eesti rahva poole 17.08.1944, kus ta lausub muuhulgas järgmist:

"Alates 1030. aastast, mil slaavlased oma asustamisega Pihkva aladele jõudsid, on eestlased ida poolt tulnud sissetungijate vastu pidanud 39 sõda. Käimasolev sõda on neljakümnes. Üheksakümmend protsenti nendest sõdadest on algatatud ida poolt. Ikka ja jälle on Eestil tulnud olla rünnakute ohvriks. Nii, nagu eesti põllumehel on igal aastal tulnud võidelda umbrohuga põllul, nii on eesti rahval tulnud võidelda rünnakute vastu ida poolt. Ja alati on neile sissetungidele leitud põhjus. Kord on selleks olnud majanduslikud huvid ja soov pääseda Läänemerele. Teinekord on selleks olnud maade vallutamise ja panslaavilikud "maailma päästmise" huvid."
Eestimaa ja eestlased ajalootuultes, http://www.kool.ee/?5747 (13.01.2015).

Jüri Uluotsa üleskutse Eesti rahvale 

Filmis kõlavad mõned katkendid Eesti peaministri Jüri Uluotsa raadiokõnest 1944. aasta 19. augustil, kus ta kutsub eesti mehi üles pidama otsustavat heitlust isamaa vabaduse eest. Pikemalt sellest:

/---/ Meie ainus tee on võitluse tee. Praegu ei ole mingit teist võimalust päästa eesti rahvast ja kõike seda, mis talle kallis, kui ainult üks võimalus: hoida ära see, et bolševikud meie maad ei vallutaks. Ärgu olgu selles suhtes meie seas mitte mingisuguseid lahkarvamusi.

Et säilitada meie maa, meie rahvas ja kõik see, mis temale kallis, peame võitlema. Aga on veel teinegi põhjus võitlemiseks ida vastu. Oma võitlusega ja oma verega tõestab eesti rahvas tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude liidu osa. Et me mitte mingitel tingimustel ei taha ka edaspidi N. Liitu kuuluda. Võitluses ida vastu oleme meie, eestlased, praegu hädakaitse seisundis. Sest mitte meie ei ründa, vaid meid rünnatakse. Igal väiksemalgi olevusel siin maailmas on õigus end kaitsta. Seda ürgset ja loomulikku enesekaitse õigust eesti rahvas praegu teostab. Sellese ürgsesse ja loomulikku enesekaitse õigusesse kuulub kõik see, mis enesekaitseks vajalik on. /---/

Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes, kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike, kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleb või ütleb teisiti. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik. Õnne neile ja nende ettevõtmisele.
/---/
Presidendi kohustes peaministri, professor Jüri Uluotsa üleskutse Eesti rahvale. (Esinemine raadios 19. augustil 1944). Ajaleht Uus Elu, 20. august 1944; http://www.hot.ee/lvpfoorum/Ajalugu/lisa-5.html (13.01.2015).

Pataljonist Narva

Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon Narva (saksa keeles Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon Narva), tuntud ka kui pataljon Narva oli 1942. aastal Eesti Leegioni I pataljoni vabatahtlikest moodustatud Relva-SS rindeväeosa, kes hiljem liideti diviisi Wiking koosseisu. Pataljoni isikkoosseis läbis väljaõppe Poola kindralkubermangus Debnica linna lähedal asunud endises Poola armee ratsaväe väljaõppelaagris (Heidelaager). 23. märtsil 1943 arvati 1. pataljon Eesti Leegioni koosseisust välja, sellest moodustati Eesti vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon Narva ja suunati Lõunarindele. Pataljoni esimene ülem oli Sturmbannführer Georg Eberhardt. pataljoni kuulus sel hetkel 776 eestlast ja 197 sakslast. 
Põhjalikumalt Relva-SS-is  sõdinud eesti meestest  II Maailmasõjas, sh "Narva" pataljonist loe:
Rolf Michaelis. "Eestlased Waffen-SS-is", Kirjastus Olion, 2001.
Minu au on truudus. Pataljon Narva ajalugu. Kirjastus Greif, 1995. Väljaandja klubi "Wiking-Narwa" ajalookomisjon.
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_SS-vabatahtlike_soomusgrenaderide_pataljon_%22Narva%22 
http://www.eestileegion.com/?eesti-leegion.html (13.01.2015).

Lihula sõdurist ja kaasaegsest poleemikast

2002. aastal teisaldas Eesti valitsus Pärnu lähedalt monumendi pühendusega "Eesti meestele, kes sõdisid 1940–1945 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel". 20. augustil 2004. aastal avati monument uuesti Lihulas, kuid ligi kümme päeva hiljem, 2. septembril samal aastal valitsus demonteeris selle, kartes rahvusvahelist nördimust väidetavalt SS-eraldusmärkidega mundris kujutatud sõduri pärast. 15. oktoobril 2005 avati monument Lagedil asuvas eramuuseumis.

Eesti Relva-SSi olemus on ikka veel vaidluse all. Üks pool rõhutab, et Saksa vägedes võitlesid eestlased otseselt või kaudselt vabadusvõitlejatena Nõukogude okupatsiooni (anneksiooni) vastu. Nõukogude pool rõhutab natsionaalsotsialismile Nürnbergi protsessil osaks saanud rahvusvahelist hukkamõistu ning väidab, et Eesti Relva-SSi võitlejad osalesid Venemaal ja Valgevenes julmades karistusoperatsioonides tsiviilelanikonna või partisanide vastu, mida aga ei ole suudetud tõestada.
http://et.wikipedia.org/wiki/20._eesti_diviis (13.01.2015).

Filmist kriitiku pilguga

Heiki Ahonen: „Eestlastel ei olnud Teises maailmasõjas oma sõjaväge ja oma kindraleid. Seepärast on eesti sõjamehe mälestused just nähtuna sõduri pilguga, kohaliku vaatenurgaga, subjektiivsed. Üldpilt on kujunenud hiljem, olgu siis kellegi kirjutatu või öeldu põhjal. Seepärast ongi meie „neljakümnenda sõja” l u g u filmina intervjuude põhjal väga raske kokku panna. Hüsteeriline eesti vanatädi pronkssõduri juures (ilmselt siis mingil 9. mail) oli hädavajalik, et pronkssõduri ja Lihula vastandust luua, aga ehk oleks samas kaadris porisenud eestlasest „punane” sisulisem olnud?

Võib-olla olekski nüüd aeg asuda otsima vastust küsimusele filmi adressaadist. Kooliõpilasele on 1939.—1940. aasta territoriaalseid muutusi Euroopas nagu ka 1944. aasta kaitselahinguid kujutavad animatsioonid kindlasti hea visuaalne abimaterjal. Samas diktoriteksti väide, et Saksa okupatsiooni alguskuudel astus Omakaitsesse ja Saksa sõjaväkke iga neljas mees, on veidi eksitav. Tõdegem, et pilti ja (õppe)materjali on palju. Jutt on aga meie meestest sõjas ajal, mil inimestel olid ideaalid. Vaadake neid naervaid poisse marssimas kahurilihaks suurimas sõjalises hakklihamasinas, mida seni nähtud. See oli aeg, kui inimestel oli lootust ja usku ning soovi ja tahtmist seda usku tõestada. Mis meil täna selline usk võiks olla, mis oleks see idee, mis ulatub kaugemale meie oma isiklikust olust?

Otseselt ja kaudselt on Andres Sööt teinud filmi just ideaalidest ja meestest, kes kuuskümmend aastat tagasi ideaalide nimel julgelt teadmatusse marssisid. See on Söödi kummardus nendele meestele ja hommage millelegi, mis näib olevat kadunud või kadumas. Meenutus või meeldetuletus, et me võiksime mõelda, armastada ja loota rohkem, kui ehk iga päev oma argielus teeme. Adressaat on seega eri põlvkonnad ja laiemalt Eesti avalikkus, kes kipub tänapäeva infomüras omaenda ajalugu unustama.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Heiki Ahonen Minu au on mu truudus Andres Söödi ...
Ahonen, H. (2005). Minu au on mu truudus. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 108-111.