Tiim (2006)

Filmi saamisloost

2004. aastal kuulutas Eesti Suusaliidu president Toomas Savi teiste alajuhtidega kohtudes rõõmsal ilmel: Mati Alaverist, suusakoondise peatreenerist, on kavas vändata linateos.

Alaver oli seepeale kostnud, et tema on elav inimene, kellest pole vaja teha mingit monumenti, ning oli alajuhtide mäletamist mööda filmi tegemise kategooriliselt ära keelanud.

Suusaliidu büroo juhataja Ülle Viinapuu mäletab, et Alaveri filmitegijatega koostööle meelitamiseks tuli linaloo fookus ümber sõnastada. Nimelt: et see ei räägi ainult Alaverist, vaid Eesti meeste suusatiimist.

Filmi idee autor Roosipuu alustas võtteid 2004. aasta juunis Haanjas tänu Eesti Suusaliidult saadud 30 000 krooni suurusele rahasüstile. Ta mäletab, kuidas Alaver suhtus tookord filmi väntamisse tigedalt ning seiras teda pidevalt altkulmu. «Asi oli ikka karm,» tunnistab Roosipuu. «Alaver püüdis meid veidi ignoreerida, hoidus kaugemale.»

2005 kevadel, kui režissöör Peep Puks läks edasiste võtete suhtes Alaveriga kokku leppima, tuli ta Roosipuu sõnul ehmunult tagasi. Sest Alaver oli Puksile öelnud, et kui tahad midagi pe***e keerata, siis lase endast film teha.

Üle-eelmise hooaja tähtsaimalt jõuproovilt, Oberstdorfi MMilt, naasis Eesti suusakoondis nimelt medalita.

Olgugi et Alaver enda toomist suurele ekraanile keelata üritas, nendib Viinapuu: «Selge see, et filmi peaosatäitja on Mati Alaver.»

Ka produtsent Sokmann ütleb, et film maalib Alaverist hea portree. Vaatamata sellele, et ta räägib linateoses vähe.

«Aga tema vaikimine on kõnekam kui need tekstid, mida temalt kuulnud oleme,» väidab Sokmann. «Me näeme, kuidas ka tema vaikivas peas käib pidev töö.»

Pullerits, P.(2006). Suusatiimifilm valmis vastu Alaveri tahtmist. Postimees, 26. mai, lk 28.
http://sport.postimees.ee/1549231/suusatiimifilm-valmis-vastu-alaveri-tahtmist (16.02.2014).

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Režissöör Peep Puks ja tema meeskond on teinud Mati Alaverist ja tema meeskonnast respektaabli esindusfilmi, mis näitab suusameeskonna pingutusi mitmeteistkümne aasta jooksul. Kes enam mäletab, et Veerpalu oli enne esimest olümpiavõitu Salt Lake Citys üsna tagasihoidlikel kohtadel. Loomulikult on seda helgemad tänased võidud, seda suurem ja asjalikum treeneri töö neid sepitsedes, seda  sügavam on meie aukartus saavutuste ees.  

“Tiimil” tundukse olevat kaks funktsiooni. Esiteks kitsamale seltskonnale määratud eesmärk presenteerida meie suusa meeskonda, püüd usaldusväärne välja näha. Edastatav sõnum kõlaks ehk niimoodi: meiega võib asju ajada, meie oleme võidukad, meid toetada on teile endale kasulik. See on tagamõte, mida varjata pole soovitudki. Ja milleks? Tänases maailmas ei räägita enam koera saba kergitamisest, see asi on sama loomulik kui enda plussmärgiga tutvustamine seltskonnas või oma positiivse CV saatmine kuhugi konkursile.

Teiseks eesmärgiks näikse olevat saavutuste veelkordne meenutamine, et vaataja võiks oma verest uuesti läbi lasta kõik pakatavad emotsioonid, mis valdasid teda otseülekannete ajal.

Režii kui pildijärjestus

Režissöör Puks on enda kui autori delikaatselt täiesti taandanud, ta ei interpreteeri fakte, film on päris tellijakeskne. Isegi diktoritena on alles telediktorid, kelle pealesundiv reipus tundub retrospektiivis ülespuhutumgi kui otsesaadetes. Teema avaneb ainult väljastpoolt, häält seest ei ole antud. Võinuks ju teha uue teksti, seda lugema panna neutraalsema ja üldistavama suhtumisega diktori. Puksi autorsus väljendub pigem montaažis, kus on kontrastiprintsiibis järgnema lõigatud karmid pingutused ja magusad võiduviljad, suvi ja talv. Ometi leidub selles filmis säravaid kohti, mis kaunistaksid iga filmi. Ma olen ise küll suur suusafanaatik, kuid sedapuhku ei läinud mulle südamesse sinimustvalgete mastikerkimised ja Veerpalu pjedestaali kõrgemal astmel seismised (mille puhul ma juubeldasin otseülekandeid jälgides), vaid inimlik episood, kus Lauri Rannamaa masseerib Jaak Maed, massaažilaua alt kõditab isa aga tema pisike, armas tütar. Vaat, see on film! On ju dokumentaalfilmi ülesanne luua vaatajas juuresolekutunne, näidata situatsioone ja kohti, mida vaataja enda silm kuidagi nägema ei ulatu.

Tummad Taavetid

“Tiimis” on üsna ohtralt kasutatud arhiivimaterjali, seegi on korralikult ja loogiliselt sulandatud pildiritta. Reklaamist eristab esindusfilmi asjaolu, et selles räägitakse täit tõtt, aga ka vaikimine on lubatud. Mina usun küll, et kord tuleb aeg, kui pole enam vaja vaikida ja me tutvume suusameeskonna eluga seestpoolt. Ja sellegi, uue filmi režissööriks võiks olla Peep Puks.

Lõpetuseks kõrvalepõikena ehk elamus fil­mi pidulikult esietenduselt Otepää kultuurimajas 26. mail. Teleekraanidelt nähtud olümpiasangareid kujutled vaimus ikka koljatitena. Silmast silma kohtudes võivad nad olla Taavetid, kes mõnegi Koljati selja on prügiseks teinud.“
Remsu, O. (2006). Salt Lake Cityst Torinoni. Sirp, 2. juuni, lk 10.

Priit Pullerits: „Kui sul on olnud õnn näha oma silmaga Andrus Veerpalu mõlemat olümpiavõitu ja kui suusakoondise peatreener Mati Alaver on lubanud sul veeta pool nädalat oma meestega treeninglaagris, mõtled paratamatult, mida uut üks tunniajaline linateos Eesti suusatajate eduloost ikka suudab pakkuda.

Suudab siiski. Hans Roosipuu ja Peep Puksi tõsielufilm «Tiim», mis näitab Alaveri suusameeskonna valmistumist Torino talimängudeks, viib vaataja mitut puhku sinna, kuhu enamik ajakirjanikkegi tavaliselt ei satu.

Avanematu Alaver

Näiteks suvisele treeningrajale, kus suusamehed teevad haavatud konna kombel uisusammu kuivtrenni. Samuti füsioterapeut Lauri Rannama massaažiseanssidele, kus filmimehed on tabanud imearmsa hetke, mil Jaak Mae vanem tütar Isabel isa rätiku alt turritavat taguotsa takseerib ja seejärel seda sõrmega suskab.

Või satute koormustestile, kus Veerpalu, hapnikunäite koguv mask peas, keppide abil järjest suurema nurga alla kerkival liikuval lindil ülesmäge rühib. Või sügisesele neljatunnisele kontrolltreeningule Väiksel Munamäel, kus Kaspar Kokk poolel maal kahtleb, et ei tea, kas jaksabki lõpuni vastu pidada.

Kuid ega filmimehed igale poole ka pääsenud. Stardieelsed tunnid ja võistkonna koosolekud, kus Alaveril ilmselt kandvaim roll, jäid peatreeneri nõudmisel kaamera eest varjatuks.

Küllap seetõttu jääbki Alaver, kellest isegi kogenuimad spordiajakirjanikud lõpuni sotti ei saa, ka pärast filmi nägemist samasuguseks müstiliseks-müütiliseks tegelaseks, nagu ta seni on tundunud.

Äkilised lõiked

«Tiimi»-filmi vaadates ei luba alaverilikult ideaalset elamust saada asjaolu, et paljude lõikude järjestus ja põhjendatus tekitab küsimusi.

Näiteks, miks peab laskma Alaveril ligi minuti kiita mingit tundmatut Soome spordientusiasti? Või miks toimub just Olose 2005. aasta laagrist tagasivaade Lahti MMile?

Usutavasti aitaks vaatajat sisukam ja siduvam kaadritagune tekst – siis saaks aru kas või sellest, mida määrdemees Are Mets nii pingsalt kahe suusa juures võrdleb. Ja kokkuvõttes kujunenuks terviklikum filmi-story, kus tegevus- ja ajaliinid kulgeks sujuvamalt, äkiliste lõigeteta.

Mida aga kõige rohkem kahetseda, on see, et 40st ülesvõetud tunnist jäi «Tiimis» kasutamata tervelt 39. Nende seas näiteks kaadrid, kus Veerpalu lausub, et tundis olümpial publikuta rajalõikudel sõites suurt üksindust.

Peitub siin äkki algmaterjal filmi «Tiim 2» jaoks?“
Pullerits, P. (2006). Suusatiim paistab, Alaver veel mitte. Postimees, 30. mai, lk. 20.