Värvivalgus (2005)

 «Ma ei taha, et minust labast, tühist ja viletsat filmi näidataks!»

Kuudi sõnul saatis kaamera teda nii kiriku- kui ka klubikontsertidel, plaadiesitlusel, proovides ja tänaval. Kuid näiteks ööklubis Angel salvestatud ja igati õnnestunud kontserdi materjalid läinud sootuks kaotsi. «Nad unustasid täissalvestatud kassetid klubisse!» imestab Kuut. «Ja ilmselt virutas keegi need hoopis ära või jäeti sinna ning üles neid enam ei leitudki. Ühesõnaga, käituti väga lohakalt.»

Lauljatarile on vastukarva näiteks see, et intervjuu ajal kasutatakse katteplaanina tema esinemist, milles ei kuule korralikult ei laulu ega intervjuud. «Filmi nooruke naisrežissöör ei teadnud ega tundnud mind üldse. Tema nägemus minust on nagu iga juhusliku tüdruku nägemus – oma juubeliaastaks (12. novembril 2006 saab Marju Kuut 60aastaseks – toim.) ma aga sellist nägemust jäädvustada ei taha. Oleks siis sellel sisu! Film on täis täiesti põhjendamatuid, mittemidagiütlevaid kaadreid, mille vajalikkust keegi teine peale režissööri ei mõista. Oleksime pidanud temaga juba ammu tegema koostööd, aga tal on liialt suur ego. Operaator võttis väga veidraid plaane – näiteks suumis objektiivi niimoodi näkku, et ka kõige mikroskoopilisemad osad on näha, piltlikult öeldes võinuks näost näha inimese kopse! Midagi eriti jubedat, erilise kiiksuga, kohe osati ära vussida!... Ning loomulikult – mitte mingit valgustust, nii et häbene või vaiba alla!»
Verni Leivak, 27. detsember 2005, http://stuudionavona.blogspot.com/2012/10/varvivalgus.html (29.10.2012).