Kodu-käija (2010)

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Piiri: „Andres Söödi dokumentaalfilmi võti, nagu ka muide Hando Runneli luuletuste võti, peitub rütmis. See on aeglane ja väärikas, kulgeb tasahilju. Filmikaamera käib luuletajaga kaasas,  rahulikult, ilustamata, lakooniliselt, kuid midagi olulist vahele jätmata. Dokumentalist laseb Hando Runnelil kultuuriloolise isiksusena kõigi temaga seonduvate küsitavustega rahumeeli ise esile tulla. Selle tulemusena tekib terviklik pilt, mis on kaugelt monumentaalsem, kui see oleks võimalik mõne hoogsa propagandistliku, ülistava filmikeelega. Muusikaline kujundus on minimaalne, kaadrid on pikad ja ameerikaliku filmikeele najal kasvanud kinokülastajale lausa painavalt venivad. Küsimiste ja kostmiste vahepeal kõlab kõnekas vaikus. Ekraanil käib tõe selgitamise pikaldane ja vaikeluline protsess. See pole niivõrd selgitamine selgekstegemise ja väljauurimise mõttes, kuivõrd selgitamine setitamise mõttes: oodatakse, kuni tõsielu sogases vees sete põhja vajub, nii et maksvusele pääseb läbipaistvus ja ilmnemine. Midagi on selles filmis samasugust, nagu oli 1970. aastate eesti luules ja kirjanduses – on tüünet vaikelu. Mulle avaldas tohutut muljet filmi lõpp. Luuletaja on oma sünnikodus, millest praeguseks pole alles isegi mitte varemeid. Runnel kõneleb talle omases staatilises kõnemaneeris, et külas, kus see koht asub, oli kunagi kolmkümmend talu, millest nüüdseks on püsima jäänud vaid kolm. Ta räägib ka vanast kombest mitte tagasi tulla kohta, mitte käia seal, kust kunagi on nii põhjalikult lahkutud. Siis ta ütleb veel midagi ja siis veel. Kerge suvine tuul sahistab  lehtedes, luuletaja otsib võpsikus varemete tagant vaarikaid. Mingi hetk lõpeb jutt kuidagi loogiliselt otsa ja Runnel sõnab rahulikult, isegi asjalikult, et see on nüüd koht, kus võiks vist filmi ära lõpetada. Misjärel ta kaob hääletult umbrohu, vabarnate ja põõsaste vahele, just nagu teda poleks kunagi olnudki.“    
Piiri, P. (2011). Andres Söödi aeglane vaade Hando Runnelile [dokumentaalfilm „Kodu-käija”]. Sirp, 21. jaan, lk 21.

Janika Kronberg: „Film on üles võetud peenetundeliselt ja tehniliselt laitmatult, on pilt, on koht, on sõna, ja on minimaalselt muud. /---/ Filmi areng on malbe  tagasiminek algusse, lätete, algupära, päritolu, algkodu juurde, resignatsioon  või retreat, mida võiks vahest põhjendada Runneli ea ja positsiooniga. Lõpuks  aga on vale leppida lapsepõlvekodu mahajäetuse taustal kõlava etteheitega: miks te ei ole hoidnud. Sest Runnel on  hoidnud kõike, ja seda pole sugugi vähe — vaimset pärandit, kultuuri, oma  maad ja rahvast tervikuna.
Sellesse hoitusse mahub enesest mõista ka lapsepõlvekodu.

Film äratas veidi iseäraliku ja vahest isegi sündsusetu mõtte, mida ka  teistkordne vaatamine ei summutanud, vaid pigem võimendas. Seetõttu  ei saa ka mitte vaiki olla. Nimelt tundub üha enam, et Runneli sõna mõjuvõimu eest võlgneme suuresti tänu  nõukogude võimule. Aeg ja tingimused soosisid, otse nõudsid vastupanuvaimu adekvaatset väljendust sõnas. Ja Runnel sai sellega suurepäraselt  hakkama. Ei Keskerakonna, üleilmastumise ega globaalse  finantsoligarhia  ja pankade välismaalastele mahamüümise, ammugi mitte kliimasoojenemise  vastu saa Runneli sõnarelva suunata  sama tõhusalt, kui see töötas 1970. ja 1980. aastail nõukogude võimu uuristades. Ikkagi autoriteetne sõna autokraatse võimu vastu. Rahvas võttis selle omaks, sest see oli nagu vesi janusele. Demokraatlikus ühiskonnas on aga  nii „omad” kui „võõrad” lahustunud ja leerid segi paisatud — anna siis aru,  kelle poolt või vastu oled!“
Kronberg, J. (2011). Runneli film Runnelist. Teater, Muusika, Kino, nr 8/9, lk 151-154.

Kalle Mälberg: „Eesti isemõtlejate paraad filmis on muljetavaldav. Istutakse ülikooli kohvikus koos Jaak Rähesoo ja Marjustiniga  ning meenutatakse vanu aegu. Ilmekas on stseen Arvo Valtoni ja soome-ugri kirjandushuvilistega, kes loevad ja tõlgivad Runneli luulet kaugetesse sugulaskeeltesse. Vene aeg, mil iga kultuuriakt oli vastupanu, on lahustunud otsatus reformi- ja modernismihulluses. Põhiseadusliku Assamblee  liikmena Runnel ei anna hinnangut tänasele, tema tuhnib ikka olnut otsides. /---/  Ilmamaa kirjastus on justkui nelisada aastat vana monument Eesti mõtteloole alates Tallinna pastorist Müllerist  ja lõpetades meetrikõrguse hunniku Uku Masingu  tekstidega, mida uuema aja palverändurid praegu hardusega tudeerivad. /---/ Muidugi on Ilmamaa mälestussammas Hando Runnelile — iseendale!
Film lõpeb nostalgiaretkega Luitsalu maile, kus vaevalt paar suitsu alles. Hando kõnnib kadunud maailma nõgestes kurvalt, paar küpsenud vaarikat peos, ja läheb siis ära: „...aga ta oli üks inimene ja nüüd ta on läinud.” Ei mitte!
Olen paaril korral sisse keeranud  Runneli isakoju Meelva järve lähistel, kus Hando virtuaalilmas edukalt tegutsevate poegade hoolel taastub vana palkmaja — kahhelahjud juba sees, korralik töö ja viimistlus. Ümber talu on kasvanud võsa, mis tahaks metsaks  harvendamist. Vahepeal läks suitsusaun põlema, ent seegi taastati.
Uus aeg sünnitab uusi inimesi — maa ei jää tühjaks, Hando!“
Mälberg, K. (2011). Mees üle aegade – kodus käimas, kodust lahkumata. Teater, Muusika, Kino, nr 8/9, lk 155-156.