Avaleht » Filmiliigid

Umbkotid (2012)

Telemängufilm | Komöödiafilm Kestus: 60:00

Huviinfo

Tootjafirma sünopsis

Rain Tolki ja Andres Maimiku komöödia „Umbkotid" räägib kahest tegelasest - aferistist „projektitaja" Rainist ning mitte väga noorest ja mitte väga lootustandvast filmilavastajast Andresest - kes üritavad iga hinna eest reklaamiuniversiumis kanda kinnitada. Nad hiivavad endale suurkliendi, kellele müüakse maha ambitsioonikas reklaamiidee. Alguses läheb kõik hästi, aga siis hakkab pettuste võrk ilmsiks tulema.

Ei saanud telesarjaks

Komöödia "Umbkotid" oli kavandatud telesarja pilootosaks, kuid ei võetud sarjana vastu. Telekanalite arvates oli tegemist liiga kitsa ringi teemaga ning film teostatud ilma staarideta. Kuigi tegijatel oli stsenaarium veel umbes pooleteisttunniseks filmiks olemas, ei läinud nad kompromissile.

Tegemist on eesti tingimustes unikaalse linateosega, millele pole kulutatud sentigi maksumaksja raha. "Umbkotid" maksis määramatu summa, kusagil 10 000 ja 12 000 euro vahel: 8500 eurot tuli Kanal 2-st, Kuukulgur Film panustas tehnika ja tegijate palkadega. 

Filmi võtteperiood: september 2011.
Filmitud HD videokaameraga, esituskoopia Blu-Ray.

Allikas: Šein, L. Režissöör Andres Maimiku avaldamata intervjuu 18.09.2012.

Kes või mis on umbkott?

Andres Maimiku sõnul on umbkott kui isik ja tegelaskuju pärit elust enesest ning tema tegevusskaala võib olla väga lai.

Loomulikult eeldab umbkotiks olemine teatavat kõrgendatud (kuid enamasti põhjendamatult) enesehinnangut. "Umbkotid on sellised tegelased, kes väga entusiastlikult mingit asja ajama asuvad, kuid siis erinevatel põhjustel omadega rappa jooksevad. See olukord on siis umbkott ja need isikud ongi umbkotid. Vastavaid isikuid askeldab päriselus ringi üsna suurel hulgal. Täpsemat teaduslikku seletust pole me siiani mõistele "umbkott" leidnud," muigab Maimik.
Kes või mis on umbkott? (2012). Õhtuleht, 12. jaan.

Arvamusi filmist

Andrus Kivirähk: “Tolgi ja Maimiku uus film „Umbkotid” pilab reklaamitööstust vaimukalt ja värskelt ning paisub loodetavasti ka seriaaliks.

Endisaegsed vaimuheerosed on kõik käinud karjas. Kuidas see Lauter seal „Mehed ei nuta” filmis ütleski: kodanliku korra ajal olin ma sunnitud töötama karjapoisina. Tänapäeval karjas ei käida, küll aga on kõik praegused kultuuriinimesed mingil ajal teinud reklaame ja võivad vanaks jäädes öelda: taastatud Eesti Vabariigi alguspäevil olin ma sunnitud töötama copywriter’ina. Nii et kui vanasti pani kõiki inimesi heldima lugu pajupilli tegemisest, siis uuemal ajal tekitab ühist äratundmisrõõmu meenutus sellest, kuidas kunagi varases nooruses loodi uut slogan’it.

Maimiku ja Tolgi „Umbkotid” kasutab selle asjaolu osavalt ära ja tulemuseks on ehk nende säravaim koostöö üleüldse. Elu reklaamibüroos pakub ju hiilgavat võimalust kõikvõimalike rohkem või vähem väärastunud eluvormide esitlemiseks ja on ideaalne skelett teleseriaalile. /---/

Ühtlasi tähistab „Umbkotid” ka uue ja võimsa koomikutepaari sündi. Tolk ja Maimik loovad kaks eredat ja täiesti vastandlikku luuseritüüpi, kelle puhul võib tõesti pateetiliselt õhata: näitleja on oma ajastu lühikroonika! Me kõik oleme sääraseid isendeid oma elus kohanud: niihästi alati ringi rabelevat ja igavesti kõikidele võlgu olevat heinaritsikat, kes visatakse uksest välja selleks, et ta saaks aknast tagasi tuppa ronida, kui ka kusagil Kalamajas eneseharimisest lolliks läinud mütakat, kelle peas keerlevad hägusad ja kummalised mõtted, nagu näiteks: teeks õige autorifilmi pealkirjaga „Kurbmäng Paabelis”? Mõlemad tüübid tulevad igapäevaelust väga tuttavad ette, samuti nagu nii mõnigi „Umbkottide” kõrvaltegelane: näiteks rulluiskudel ringi tuiskav iginoor ärimehest isa (Jüri Aarma). Need on teravmeelsed karikatuurid meie keskelt.”
Kivirähk, A. (2012). Põrgu jõudiski Konnalinna. Eesti Päevaleht, 11. jaan, lk 15.

 

Peeter Sauter: “Maimik suudab anda naljastseenide vahel ja sees edasi ka ehedat nukrust ja kurbust, suudab seda õigupoolest mitte midagi erilist tehes, kuid olles täpne ja siiras ja võttes tundetoone vististi üsnagi kodanik Maimiku isiklikust emotsionaalsest mälust.

Naljakino tegemine pole lihtne ja sedasorti kraami on vaja, aga minu jaoks on siin üks aga. Kuidagi kahju oleks, kui režissöör Maimiku karjäär läheks muudkui üht ja sama juba üsnagi sissetambitud rada. Kunagi leiutasid oma kodus nukra jobu filmi soomlased, aga millalgi kasvas Turhapurost Kaurismäki ja selgus, et lihtsad tümiktegelased võivad edukalt tegutseda ka draamas, kus nali ja nukrus segunevad sügavamalt kui Maimiku viimaste aastate töödes. (Tõsi, “Sügisball” ja “Tühirand” on selle võimalust juba näidanud, aga mitte Maimiku käe all.) Ainult, ma kardan, et Andres Maimik ise sellist initsiatiivi ei pruugi võtta. Talt tuleks lihtsalt tellida uus “Kevade” või “Inimesed sõdurisinelis”, mitte “Vallatud kurvid”.

“Umbkottides” on elegantse kergusega segatud dok-kaadrid mängulistega ja võetud tegelasi justkui Kroonika lehekülgedelt. Nii saavad loomuldasa ja võrdsetena filmis kokku Gabriel Kubjas ja Tarmo Kriis, Beatrice ja Karlo Funk. On osatud lasta näitlejakogemusteta inimestel olla lihtsalt omas mahlas ja näitlejatel näidelda – sestap pole keegi kellestki nadim ega häbis. Briljantse jupikese teeb Madis Kalmet. Mina polnud teda varem nalja tegemas näinud – ikka tõsine ja kunsti järele janune mees nii näitleja kui lavastajana, aga ennäe, võib lasta ka lollid vatid ülle tõmmata, sarved pähe susata ja olla abitu tola. /---/

Minu jaoks on filmi pärl retrolauluke “Umbkotid”. Peen totrus par excellence, mida pole mõtet kirjeldada, peab ise nägema.”
Sauter, P. (2012). Kõverpeegel agentuurirahvale. Eesti Ekspress, 12. jaan, lk 40.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm