Valli baar (2008)

Legendaarne Valli baar

Esimese Tallinna baarina võetakse muinsuskaitse alla Sõpruse kino kõrval asuva Valli baari interjöör. Baari praegusel kujul säilitamine on kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Duboviku sõnul oluline, sest tegu on ainukese 1960. aastatest pärit originaalse interjööriga. “Ülejäänud on kõik kas ümber ehitatud või ära lammutatud,” kurtis Dubovik. Kuna Valli baari omanikul Valli Kaseorul ei ole kunagi olnud vähimatki soovi olemasolevat kujundust muuta, on tal ainult hea meel, et koht kaitse alla võetakse. “Valli baari teebki eriliseks just siinne atmosfäär, sest mujalt midagi sellist naljalt ei leia,” nentis Kaseorg, kelle arvates on ülejäänud Vanalinna pubid kõik üksteisega äravahetamiseni sarnased. Kuigi ka Valli baari on aastate jooksul restaureeritud, ei ole koha üldilme muutunud. Säilinud on nii ARS-i tehtud tammepuust baaripukid kui ka lett, mille külgi kattev punane tehisnahk asendati küll enne rahareformi puupaneelidega.

Väike pind

“Millalgi 15 aastat tagasi vahetasime veel välja väga viletsas seisus aknad ja uksed, aga uued on tehtud täpselt vanade koopiana. Hiljem paigaldati lakke ventilatsioonitorud ja eemaldati letitagustelt seintelt valgustid,” loetles Kaseorg tehtud muudatusi. Varem oli leti poolel ka ARS-i tehtud pisike riiul, millel eksponeeriti tolleaegset nappi kaubavalikut eesotsas Vana Tallinna likööri ja Priima sigarettidega, aga see on samuti asendatud suuremaga.

Mis aastal Valli baar täpselt avati, ei osanud omanik öelda, sest tema võttis koha üle ligi 20 aastat tagasi. Küll on baaril hulgaliselt kliente, kes on seal käinud juba aastakümneid. “Üks mees oli meil lausa maskoti staatuses, aga tema suri eelmine aasta kahjuks ära,” ütles Kaseorg.

Lisaks on koht väga populaarne turistide seas. “Eelmine aasta käisid meie juures austraallased, kes olid üldse esimest korda Eestis, ja ka nemad olid Valli baarist kuulnud,” imestas omanik.

Kuigi Kaseorul on mitu korda soovitatud ruumi juurde saamise eesmärgil praegune baarilett maha lükata, ei ole omanik seda võimalust kunagi tõsiselt kaalunud, sest baaris puudub võimalus toidu pakkumiseks ja lisalaudu pole juurde tarvis.

“Eks ühte kohta mahub palju häid lambaid ja ukse taha ei jäta me kedagi,” naeris Kaseorg ja lisas, et inimesed suudavad selle väikse baaripinna peal isegi tantsu lüüa.

Kokku on baaris pinda 61,4 ruutmeetrit. Baariosa kõrval on tibatilluke kööginurk ja selle taga sama väike kontoriruum.
Suutre, S. (2007). Kuulsa Valli baari interjöör võetakse muinsuskaitse alla. Eesti Päevaleht, 4. apr.

Valli baarist külastaja pilguga

Tiit Pruuli, seikleja: „Ma ei ole kindlasti tüüpiline Valli baari püsiklient. Kahjuks. Mõnikord on mul sellest siiralt kahju, et sinna nii harva jõuan. Aga kui jõuan, siis on see koht, kus on lihtne sulanduda. Tiksuks suure klaasakna taga nurgas ja jälgiks justkui kõrvalt, kuidas elu koos Millimallika kokteiliga läbi sinu voolab. Vaataks, kuidas tulevad uksest sisse Res Publica bravuurikad poisid ja idealistlik Juhan päästab vabariiki. Või kuidas Eesti Versace piidleb unistavalt baari luitunud seina, just kui nähes sealt tütarlapsi catwalk’ile astumas. Kui vana Lao-zi elus oleks, kulgeks temagi tee varem või hiljem läbi Valli baari. Valli baar pole sugugi ainult keskea­kriisis vaevlevate ulaharitlaste viimne päästeparv, vaid eluterve organism, kust oskuslikule vaatlejale võib pudeneda palju tarkuseterakesi.
Valli baar on olnud minule eel­kõi­ge õdus koht meeleoluka peoõh­tu kiireks lõppmänguks. Kui varavalges enne kojuminekut sealt läbi astuda, ei teki järgmisel hommikul pohmelust. Vaimses mõttes.“

Sulev Teinemaa, filmikriitik: „Mind ei tellitud sinna filmi. Lihtsalt tulin kohale ja Manfred Vainokivi ja Kristjan Svirgsten filmisid seal. Vallis käin paar korda nädalas, aga mõni kunde käib iga päev. Mul on seal palju tuttavaid. Seal on vanemaid inimesi, kes on seal käinud aastakümneid. Baari ajastutruu interjöör on muinsuskaitse all. Seltskond vist ei ole. Aga väga omapärane on see küll.“

Mart Pukk, ajakirjanik: „Selles baaris käivad väga erinevad inimesed alates ministrist kuni kojameheni välja. Saan seal inimesi tundma õppida ja nendega vestelda. Juhtumisi astusin kunagi sisse ja jäin käima. Seda baari ei saa millegagi võrrelda, sest sellist pole kusagil maailmas.“
Davidjants, K. (2008). Legendaarne Valli baar sumiseb eilsest kinolinal. Eesti Päevaleht, 13. nov, lk 9.

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Manfred Vainokivi ja Peeter Sauteri dokumentaalfilm „Valli baar” ise on rajatud mitmele  miniportreele ja ühele suurele autoportreele.

Esimene ülla tõu esindaja, keda filmis portreteeritakse, on arhitekt ja parodist Rein Tomingas, tema alustab oma juttu surmast – ja nüüd ongi ta läinud. /---/ Tominga prohvetlus pole ainus,  filmis on üsna palju juttu elujärgsest elust ja surmast. Tomingas ja teisedki boheemid esitavad nagu oma manifesti, elukreedo. See on suur asi panna portreteeritav siiralt endast kõnelema ja see usaldusväärselt üles võtta. Tominga portree on soe, mees tuuakse vaatajale väga lähedale.

Enn Vetemaa portree jääb jahedaks, kirjanikust ja heliloojast Valli stammkunde hoiab distantsi, tema oma hinge välja ei vala. Siiski  kuuleme Vetemaalt, kuidas ta jagab aega töö ja pitsi vahel. Kahe vastandliku looja iseloom on tabatud täpselt. /---/

Kõrtsijutud ja -tõed

Mina võtsin kuni Keidi südamepuistamise viimaste sõnadeni kõike kuuldut tõe pähe. Keidi jutu lõpp aga mattub krabinatesse. Ma arvasin, et see on lihtsalt salvestusaps, varjatud kaamera ja salamikrofoniga töötamise paratamatus. Igaks juhuks andsin DVD-le tagasikäigu, teritasin kõrvu. Ja mida ma kuulsin! Naine poetab, et tal päevad ja ühtaegu on ta rase! 

Ülesehituse poolest on see nn midpoint, otsustav pöörak, kus kogu saadud info tuleb pea peale pöörata, ja nii juhtubki. See on märk, et kogu kuraasikas jutt võib olla luul. Iseenesest pole selles midagi keelatut, see on hoopis autoritel täpselt tabatud õhkkond, on ju kõrtsis alati villast visatud, ennast üles kiidetud või siis masohhistlikult piitsutatud, kõrtsi on ikka tuldud väljamõeldud lugusid kuulama ja rääkima. Ainult et otsustava koha peal on tegijaid alt vedanud tehnika. Kui palju leidub minusuguseid vaatajaid, kes järele kuulavad? /---/

Piir luulu ja tõe vahele tuleb vaatajal endal tõmmata, täpselt samuti nagu Sauteri proosa lugejal. Eales ei taba, millisel Sauteri tekstil on tõepõhi all ning millal kirjanik loob – kui kõrgelennuliselt väljenduda – oma poeetilist mina.

Sauter ise on „Valli baaris” nii autoportreteeritav kui usutleja, ja need kaks funktsiooni kisuvad lahku. Peaks ju küsimuste esitaja varju jääma, ent autoportreteeritav, vastupidi, olgu pidevalt pildil. Küsimuste esitaja ei tohiks rääkida  peamiselt iseendast, mida Sauter ometi teeb, muutes intervjuud pigem mängulisteks dialoogideks, isegi enda monoloogideks.

Sauteri isiku kaudu lähebki alul (mulle tundunud) varjatud kaamera tasemel dokk üle sujuvalt lavastuseks, ja seda ei nendi ma siin siinkohal etteheitena. Võiks koguni öelda, et kõrtsielu mängulisuse, iseenesest lavastuslikkuse kujutamine lavastuslikkuse kaudu oleks nagu kõrtsidokumentaalsuse suur tabamine. /---/

Dokk, rekonstruktsioon ja lavastuslikkus

Radikaalsemad dokumentaalfilmide teoreetikud peavad õigeks dokumentaaliks ainult seda, mis on tehtud varjatud kaameraga, ülejäänu olevat kõik pettus ja puru silmaajamine. Hüva, reaalsuse rekonstruktsiooni kaamera ees ikka  lubatakse. Ütleme, kui tavaliselt juuakse Valli baaris pea peal seistes õlut, siis miks ei võiks seda kaamera ees lavastada? Hüva, iga intervjuu on ju olemuslikult lavastus – ja kuidas sa teed ilma intervjuuta dokki?

Ent mul on tunne, et mõnikord räägib asjaosaline Sauteri sõnadega, mis tähendab seda, et stsenarist on südamepuistajale või intervjueeritavale jutu suhu pannud. Eriti puudutab see just Keidi teksti, tema juttu kuuriietest ja sedapsi olemisest. Ka Ristsoo pajatab kuidagi liiga kunstiliselt: rahuldamata neiu poolt elumehe seksikambri uksele joonistatud kõver fallos tundub võimsa ja täpse kujundina, mitte faktina.

Mis see siis on? Kas mängufilm?

Terminoloogiaga on asjad nõnda, et dokumentaalis näeme me ekraanil inimesi, kellel on oma iseloom. Mängufilmis esinevad tegelased, kellel on karakter. „Valli baaris” on umbes  niikaugele jõutud, et tegelane Peeter Ristsoo mängib inimest Peeter Ristsood, peategelane Peeter Sauter kujutab inimest Peeter Sauterit, Keit joodiknaist, kelle prototüübi nimi võib vabalt olla Keit.

Ka siin on tegemist nagu mingi kõrgema liigi dokumentaalsuse tabamisega: jäljendab ju inimene ikka omamüüti, enda meelest ideaalkuju. Kirjanik teab, milline kirjanik peab olema, ja matkib seda. Viinanina teab, milline  viinanina peab olema, ning sätib enda tolle eeskuju järgi. Meenutame Jean Paul Sartre’i kuulsat lauset, et kohvikuettekandja mängib kohvikuettekandjat.

„Valli baaris” jõutakse lavastuslikkusega aga kaugemalegi kui tõe mängimiseni. Filmi lõpp on lausa metafoorika: koduta jäänud inimtegelane-tegelasinimene Sauter tantsib tühjal, metsa viival teel ning prantsatab müraki kraavi. Saame aru, mida mets ja kraav siinkohal  tähendavad – joodiku palka.

Ehk on selline mängufilmifinaal sisu poolest isegi pisut ülearune. Liigse näpuga näitamisena tundub laulgi, mis kõrtsid kodudeks kuulutab.

Täpne tabamus

Kindlasti on aga „Valli baaris” tabatud tahk Eesti elust, meeldivalt on üles võetud boheemlus kui nähtus, mis teatavasti ei allu riigikorra muutustele. Boheemlane vastandub iga hinna eest ülestrügijale, hambad ristis eneseteostajale. Boheemlane ei tunnista ühiskonnas välja kujunenud hierarhiat, ja seda ongi minu meelest filmis kujutatud. Inimesi, kes endale küünarnukkidega nügides teed raiuvad ja on valmis oma ema viie kopika eest maha müüma, leidus nõukogude ajal, mil Valli baar tehti, ohtralt. Ohtralt leidub neid tänagi, vaata et veel rohkemgi. Muinsuskaitse alla võetud baaris näeme teist sorti rahvast, seal valitseb igavene vabadus, võrdsus ja vendlus nagu kommunistlikus utoopias. Igaühele tema vajaduste järgi, igaüks oma võimete kohaselt! Kes ei igatseks olla sõpruskonna liige? Niisugust kalki tüüpi polegi. Ehk soovivad kõige rohkem seda just inimesed, kes seda ei tunnista? Valli baaris pole rindejoont isegi baari omaniku ja kundede vahel, omavahel ei tülitse teenindajad ja napsitajad nagu muudes kõrtsides tavaline. Kunagi ammu kirjutasin ühes artiklis, et alkoholism  ongi kommunism. Nüüd on Vainokivi ja Sauter minu verbaalse väite audiovisuaalsesse vormi valanud.

Selge, et kaunis raske on tõmmata piiri ausa omakasupüüdmatuse ning perekonna hooletussejätmise vahel. Kindlasti peab suurem osa looduse kroone boheemlasi kahtlaseks kontingendiks, kel nupp nikastunud. Filmis selgubki, et Valli baari kõikide kundede pereelu on laokil, naised on vallilased lihtsalt kodunt välja visanud. Üksikabielu on asendunud rühmaeluga, ja eks sedagi tule looduses ette. Paratamatus on paratamatus. Kodu asendab sõprus saatusekaaslastega, ja selle kujutamisega on „Valli baaris” naelapea pihta löödud.

Ehk on filmi lõpp isegi pisut liiga moraliseeriv. Kas peab siis vaene autoportreteerija ja sarvekandja metsa eksima ja kraavi kukkuma? Võib-olla oleks võinud näidata teda Göteborgi  raamatumessil oma uue teose presentatsioonil triumfeerimas, mis oleks olnud kõrvalops väikekodanlusele. Parastage mis te parastate, kuid mõnelgi boheemlasel on saavutusi, mille üle võib uhke olla! Portree puhul tulnuks edule rõhumine kõne alla, autoportree jaoks oleks see olnud ehk pealetükkiv endale õlalepatsutamine.

Kokkuvõttes on „Valli baar” loomulik ja ehe teos, peegeldab adekvaatselt üht levinud eluviisi, loob kohalolekutunde, mis on dokumentaalide puhul hädatarvilik. Filmi iseloomustab lisaks sisule veel kõrge kaamerakultuur, valgus mängib kõnekalt, ja hästi valitud melanhoolne helitaust, mis väljendab napsumehele nii omast härdust.“
Lühendatult:
Remsu, O. (2008). Boheemlane, see üllas tõug. Sirp, 28. nov, lk 18.

Katkendid Mart Juure artiklist:
"Eestis leidub palju joomakohti, aga ainult Valli baar on võetud muinsuskaitse alla. /.../ Asi pole interjööris või menüüs, ehkki ka nõuka-nostalgiat võib Valli baaris teatud määral kogeda, vaid inimestes ja atmosfääris, mis kõrtsis valitseb. Niisugust seltskonda, kes Vallika leti ääres tiksub, kesklinnas enam naljalt ei näe. /.../ Sõna võtavad elukapten Peeter Ristsoo («Ma olen soliidne vanahärra, aga kui ma noorem olin, siis sain väga palju nikku! No kui palju? Ikka väga palju, kohe mitu korda nädalas. Jaa, erinevatelt inimestelt.»); kirjanik Enn Vetemaa («Tegin oma päevatöö valmis ja siis tulin enne lõunat ikka siia, tegin oma 40 grammi, vahest ka 80!»); Delfi ekspealik Mart Pukk («Olen teist korda abielus. Esimene kord jäi 15. pulma-aastapäev ära, kuna olin Valli baaris. Praeguse naisega olen mingi 14 aastat elanud, aga mine tea, ehk jääb 15. aastapäev jälle ära, kuna olen ikka Valli baaris»); arhitekt Rein Tomingas («Tamm on eesti rahvuspuu, kask on vene rahvuspuu. Paju on soome rahvuspuu!») ning veel paljud mehed ja naised, kes räägivad pööraseid lugusid. Tõesti pööraseid, mõnikord liigagi, nagu näiteks: mind taheti eile kolm korda tappa, aga kolmapäeval vägistati, anaalselt, kaks meest korraga.
Sooja sõnaga meenutatakse Kerstit, endist Viru lindu, kellest eluõhtul sai baari püsikunde, lausa maskott. Kirjanik Peeter Sauter teeb korjanduse, kroon nina pealt, et viia Kersti hauale lilled. Viibki. Lihtne ja ilus. Pärast lööb Peeter maanteel tantsu. Normaalne.
Vana hea Sauter ongi filmi n-ö peategelane. Kui Peeter just peadpidi letil ei tukasta, on ta pidevas aktsioonis: keerutab akordioni saatel kamraadiga jalga, joob pea peal seistes õlut ja «modereerib» vestlusi. Teeb kõike loomulikult, punnitamata, ei näitle kopka eestki. Tulemus on raju. Episoodi, kus Tõnu Trubetsky vend üritab Sauterile rääkida anekdooti küürakast ja kõnelevast põõsast, peab ise nägema, kirjeldada ei saa."

Juur, M. (2008). Film meestest, keda naised ei jõudnud ära oodata [Dokumentaalfilm „Valli baar”: režissöör ja operaator Manfred Vainokivi: Filmivabrik 2008]. Postimees: Arvamus ja Kultuur, 15. nov, lk 14.