Avaleht » Filmiliigid

Elu on lill (2010)

Dokumentaalfilm Kestus: 25:00

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „«Võtke paljaks!», «Nahk on juba soe», «Nikastan silma ära», sajab humoorikaid repliike nagu oavarrest. Modelli sätitakse kord püsti, kord pikali. Okas räägib, kuidas Playboy ajakiri olevat imestanud – ise 90, aga joonistab veel ikka paljast naist. Ja tõdeb, et no mis see siis ära ei ole – kui ta ka sajaselt seda teeks, vaat siis oleks põhjust sest juttu teha.

Selline kerge ja helge tunne, humoorikus kannab kogu pooletunnist filmi, mille pilt rändab vaid korraks nelja seina vahelt välja – kunstniku järjekordse väljapaneku avamisele endanimelises muuseumis Haapsalus. Siin pole ei kunstiajaloolist faktipuru ega eluloolisi kõrvalepõikeid. Isegi seda ei saa me otsesõnu teada, miks kaks maestrot suure osa oma elust just aktidele on pühendanud. Mis on ka mõistetav, sest Vainokivi pole eepik, vaid lüürik.

Selle asemel tõuseb võimsaks sümboliks üks oluline üldinimlik iseloomujoon – selleks on elaan, tohutu elujõud, mis kaotab aastad, ei luba inimesel sadulast karata ka siis, kui silm enam nii hästi ei seleta nagu kunagi ja käsi vahel värisema kipub. On ju nii Evald Okas kui Kalju Suur mehed, kes on sammunud läbi elu kui kingituse, olgu ajad ja olud missugused tahes – ikka pea püsti, väärikust ja huumorimeelt minetamata.

Ja kui siis veel laulma hakkab 70-aastane Eri Klas, pisut värisevi hääli, seda vana head Johnny Richardsi laulu «Kui su hing on noor», ikka nii, et «muutub tõeks muinasjutt, muutub naeruks kõik nutt, kui su hing on noor» – ise samasugune vana kauboi nagu Evald ja Kalju –, pannes justkui täpi i-le, ei jäägi üle muud kui tõdeda, et Manfred Vainokivi on tabanud järjekordselt kümnesse, saanud maha filmiga, milles vagase vee all tuksleb sügav põhi.“
Tuumalu, T. (2010). Kui elu jääb lilleks lõpuni. Postimees, 30. märts, lk 15.

Andres Laasik: „Muidugi on film lavastatud. Küllap on lavastaja Manfred Vainokivi see, kes viis kokku Okase, Suure ja sarmika modelli. Tegu on puhtal kujul fantaasiamänguga, sest tavaliselt on ateljees kunstnik ja modell kahekesi, kolmesed kooslused on harvad ja ebatavalised.

Aga küsimus, kas kujutatud olukord on ehe või näpust imetud, muutub selles ateljees teisejärguliseks, sest kunstimeistrid tulevad mänguga kaasa ja suudavad olla kaadris sedavõrd loomulikud, et olukorra kunstlikkus kaob kuhugi ära.

Kolme inimese ateljeesse viimine toob välja hoopis ühe uue võimaluse – „Elu on lill” pakub vaatajale kahe tähtsa tegelase koondportree. Ja kaksikportrees saab inimesi juba vastandada, vastastikku mängima panna, tekitada põnev dialoog kõnes, aga veel rohkem pildis. Dokfilm näitab kahte vanameistrit heade tuttavatena, kelle vahel käib ka pisike rivaalitsemine. Nii et mingis mõttes kordab „Elu on lill” Vainokivi ühe eelmise teose „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan” ülesehitust.

Evald Okasest on hiljaaegu teinud dokfilmi ka Tõnu Virve. Temagi kasutas episoodi modelliga. Virve tegi loo akti valmimisest, sellest, kuidas väga auväärses eas rahvakunstnik daami kauneid kumerusi kindla käega paberile veab.

Vainokivi teose valmimise lugu väga ei huvita – tema keskendub vanade kunstnike nägudele, kortsudele, kätele ja silmadele. Film püüab kaadrisse vanameistrite inimlikke jooni, mis tulevad esile ateljees, kus viibib kunstiobjektina ilus paljas naine. Ent kunsti loomine ei kao teemana kordagi, see on taustal kogu aeg olemas. Ja kuigi endalt riided heitnud naine pole ses loos peategelane, on tema juuresolek filmis oluline ja tuntav.

Vainokivi on ka seekord lakooniline, pooletunnine teos on parasjagu nii pikk, et liigset kaadrit on sealt võimatu leida.“ /---/
Laasik, A. (2010). Ateljees on kunstnikud ja paljas naine. Eesti Päevaleht, 8. aprill, lk 14.

Vaapo Vaher: „Vanainimese paraseksuaalsus tõstatub ka Vainokivi teises filmis pealkirjaga „Elu on lill” ja ütlen kohe, et see töö on minu meelest (iseäranis standardse „Tsirkuselapse” foonil) väike kinokunstiline pärl.       

Kahe raugast kunstniku, maalija ja fotograafi askeldamine noore rõõsa alasti naisekeha ümber on kui filosoofiline vinjett elu õitsemisest ja närbumisest, eksistentsiaalne etüüd erootiliste lisanditega. Muide, auditiivselt sekkub mängu veel kolmaski vana maestro, Eri Klas, kelle hingeldav ja hingeline taustalaulmine lisab toimuvale melanhoolse mündi. Edvistava Okase leksikasse pudeneb seksuaalset kudrutamist prinkidest rindadest, rinnanibudest, häbemest. Kalju Suur toetab teda repliikidega, milles küll puudub eriline erektsioon, ent midagi ta erootilises mälus liigutab. Aga kaadrisse võinuks naise ihuliha veelgi rohkem sattuda. Ideelt olnuks tipp, kui naismodelli erutavale ihule vastandunuks kaadrid Okase üheksakümneaastasest närtsinud alastusest. Näiteks voolikuga pesemisstseen, millest kunstnik kõneleb. Aga Okasest on saanud eesti dokfilmi staar, hiljuti tuli ju ka Tõnu Virve film temast, peale selle on tal osatäitmine ka äsjakõneldud „Palusalus”.“
Vaher, V. (2011). Nagu kass käiks mööda sametit. Sirp, 25. märts, lk 22-23.

Aarne Ruben: „Vainokivi käsitleb tundlike keeltega mineviku helgeid suurusi, kellest igaühest on tükike ka meie endi hinges. Praegusel ajal, kui vohab harimatus, matslus ja tõusiklikkus, kui kirikuid pannakse põlema ja kunst on kitsa grupi käsutuses, mil nõukogudeaegsed klišeed on lihtsalt ümber pööratud ja must valgeks vändatud, on selliseid teoseid just väga vaja. Pole midagi sellest, et Vainokivil on suhteliselt sarnased stsenaariumid, sest nagu öeldakse: „Seltsimees kunstiteadlast oleme me valmis kuulama tundide kaupa!”

Loe arvustuse tervikteksti:
BOBA, OKAS JA SUUR - Teater. Muusika. Kino
Ruben, A. (2010). Boba, Okas ja Suur. Teater. Muusika. Kino nr 12, lk 117-120..


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm