Reis (2011)

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Filmi struktuur on selge: kolme reisisaatja elukildude, mälestusepudemete vahelduv esitamine. Aga temaatiline niit on pigem märksõnaliselt juhuslik kui läbimõeldud. Fooniks ühistranspordi anonüümsed reisijad igasugustes ajaviitelistes poosides. Midagi huvitavat ei juhtu, tekib ainult üks vastasseis, kui noor reisisaatja kutsub resoluutselt viisakuse piiril korrale, sest tema kohus on keelata inimeste alkoholi tarbimine bussis. Aga seegi pinge kustub, samas justkui mupot polekski olemas.

Jätkub kolmiku vahelduv pudistamine, üks ütleb, et Eesti elu võiks olla sama nagu Rootsis, kus hiljuti käis. Teine mäletab oma õpetaja mäletusi Eesti laulupeost ja kolmandal lastakse heietada kunagisest Egiptuse reisist, millest näidatud kümned ja kümned fotod on liiast ja koormavatesse detailidesse irrutavad.

Üldiselt on kolmikportree kaldu eestikeelsete reisisaatjate esitamise suunas, ukrainlanna kui venekeelse osa jääb hõredamaks. Lihtne struktuur on intervjuudega täis riputatud, pool tundi täis tehtud, aga kokku võttes Valentin Kuigi kohta nõrgapoolne, pretensioonitu, kindla peale minek.“

Teder, T. (2012). Väikese juubeli künnisel ehk Eesti lood 2011, I [2011. aasta „Eesti lugude” kuus lühidokumentaali: „Kartuli wabariik”, „Reis”, „Elu lainetel”, „Päikeselill”, „Puhkus Siberis” ja „Andy astub üles”]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 98-110.

Olev Remsu: „Proloog ja alguskaadrid viisid mu mõttele, et tegemist tuleb lauspatriootilise filmiga. Aastavahetus, ilutulestik, „Mu isamaa” laul, edasi laulukaar ja kõik muu mitte just iseäranis originaalne materjal. Tohoh, mõtlesin. Varem pole Valentin Kuik kunagi kõigile tuntud kaadreid korrutanud, veel vähem on ta olnud paljas propagandist. Kas pööre esteetilises lähenemises?

Edasi nägin ma tühja laululava ja see pani mõtlema, et asi on sügavam, märksa sügavam. Tühi laululava mõjub ju hoiatusena. Ja see ongi Kuigi filmis „Reis” hoiatus: laululava all on end sisse seadnud asutus, mis jagab nn sotsiaalseid töökohti, asutus, mis tegeleb töötuse leevendamisega. Säh sulle nõukogudeaegseid isamaalaulmisi, öölaulupidusid vabaduse koidikul!

Asjalikult kirjeldatakse (kaamera ja mikrofoniga) sekretäride vaeva nendega, kes tööd soovivad, kes haaravad kinni igast õlekõrrest, et pinnal püsida. Ametnike töö vastu tekib sümpaatia, ametnikud vormistavad tööle inimesi sotsiaalabi töökohtadele. Pikemalt näeme ühe pesapallimütsis endise ehitusmehe reisisaatjana töölevormistamist. Tema on teeninud leiba Soomes ja Rootsis, aga mõnda aega pole kuskilt sobivat otsa leidnud. Näikse, et leidub neidki, kes on kohale tulnud (tasuta?) kohvi ja saiakese pärast.

Oh-oo! Väga põnev. Kas Kuik hakkab toetama osa ajakirjanduse poolt pilbasteks põrmustatud reisisaatjate kampaaniat? Või eitab ta üldse sotsiaalabi korras loodud töökohti ning teeb seda lausparempoolselt? Et uppuja päästmine on uppuja enese asi, isegi siis, kui üleujutust pole tema korraldanud?

Ei usu. Nii kergekaaluline mees Kuik ei tohiks olla, otsustan ma varem nähtu põhjal. Kuik ju oskab inimesi lihtsate vahenditega portreteerida: suur palgeplaan, mõni sõna juttu, värisevad käed – detailid loovad terviku.“ /---/

Loe edasi:
Kas patriootiline või sotsiaalne? - Sirp
Remsu, O. (2012). Kas patriootiline või sotsiaalne? [Dokumentaalfilm „Reis”]. Sirp, 21. sept, lk 23.