Puhkus Siberis (2011)

Filmi sissejuhatav tekst

Tsaariajal tekkis väljasaatmiste ja vabatahtliku väljarände tagajärjel Siberis suur hulk eesti külasid. Pärast II maailmasõda hakkasid Siberi eestlased rändama tagasi Eestisse. Kenzapite perekond asus eestisse elama 1973. aastal. 1991. aastal kolis pereisa Jaan tagasi Siberi kodukülla. Ema Elena jäi lastega Eestisse. Tütar Anne Kenzap käis Siberis viimati lapsepõlves. 2010. aastal sõidab Anne koos pere ja sõpradega Siberisse. Ees ootab suvepuhkus sugulaste juures.
Filmilindilt

Autori visioon

Liivo Niglas: „Filmilugu püütakse edasi anda tegelaste jälgimisega, nende spontaanse käitumise kirjeldamisega. Filmis puuduvad klassikalised intervjuud, samas pole siin ka umbisiklikku, distantsilt läbi viidud vaatlust. Filmitegija (ja tema kaamera) on pigem üks reisil osaleja, kes, end liigselt eksponeerimata, võtab osa tegelaste avastus- ja meenutusretkest Ülem-Suetuki eksootilises maailmas. Sündmuste ja tegelaskujude virvarris keskendub kaamera eelkõige Sergeile ja Annele, kellel on sügavam ja isiklikum suhe külaga – Sergei lahkus siit Eestisse alles kaheksa-aastaselt, Anne veetis siin lapsepõlves mitu suve, et ravida end kohaliku posija juures. Lisaks jälgib film nii pereema Helena suhet kunagise kodupaigaga kui ka Anne laste esmatutvust selle põneva ja omapärase keskkonnaga. Filmi sündmuste arenedes muutuvad tegelaste hoiakud ja suhtumised Ülem-Suetukki: vaatamata esialgsele võõristusele kohanevad lapsed külaeluga kiiresti, Sergei sukeldub üha sügavamale kohalikku inimmaastikku ning Anne esialgne pettumus asendub vaimustusega.“

Autor filmi taustast

Eesti küla Ülem-Suetuk Krasnojarski krais on üks väheseid eesti külasid Venemaal, kus eesti keel on veel igapäevase suhtlemise keeleks enamikule küla elanikest, sh noortele. Võrreldes teiste eesti küladega Siberis on Ülem-Suetuk olnud viimasel kümnendil Eestis suurema tähelepanu all: etnoloogid-folkloristid on seal läbi viinud põhjalikke välitöid ja kirjutanud nende põhjal uurimusi, samuti on seal käinud ajakirjanikke ja filmitegjaid. 2000. aastast tegutseb külakoolis eesti keele õpetaja, kelle tegemisi on kajastatud Eesti meedias, küla lapsed käivad suviti Eestis keelelaagrites jne. Vähem on Eesti avalikkusele teada, et juba nõukogude ajal asus suur osa Ülem-Suetuki elanikest elama Eestisse. Kuivõrd küla identiteet ja külaelanike omavaheline solidaarsus on Siberis traditsiooniliselt tugevad, hoitakse suhteid küla ja selle endiste elanike vahel elavatena pikki aastakümneid. Kontaktide säilitamise nö kõrghetkedeks on küla endiste elanike visiidid kodupaika. Traditsiooniliselt toimuvad taolised visiidid jaanipäeval – jaanipäevast on Siberi eestlaste jaoks kujunenud üks olulisemaid kodupaiga sümboleid ja identiteedi faktoreid. Kodukülla tulevad jaanipäevaks kokku nii need, kes asunud elama teistesse ümerkaudsetesse küladesse ja Siberi linnadesse, kui ka need, kes elama asunud Eestisse.

Tegelaste valiku määras paljuski õnnelik juhus: otsisime koos Siberi eestlasi uuriva ja vastavaid kontakte omava etnoloogi Aivar Jürgensoniga inimesi, kes jaanipäevaks Eestist Ülem-Suetukki sõidavad ja sattusime seltskonnale, keda filmitegelasi tutvustavas lõigus kirjeldasin. Juba esimesest kohtumisest oli selge, et Riisiperest pärit perekond on igati sobiv filmimiseks: ühelt poolt on tegemist väga huvitavate ja erinevate natuuridega, teiselt poolt oli koheselt tunda, et nad pole mitte üksnes filmikangelase rollist huvitatud, vaid ka võimelised „kaasa mängima” ilma oma „loomulikkust” kaotamata.
Allikas: EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Mathura: „Lihtsalt öeldes on „Puhkus Siberis” lugu Siberist pärit eestlastest, kes nüüd, pärast pikki eemal oldud aastaid, puhkuse ajaks sugulastele Krasnojarski kraisse külla sõidavad. Filmis näidatakse perekond Kenzapeid, kes 1973. aastal Siberist Eestisse kolisid, aga pereisa kolis siit 1991. aastal taas kodukanti. Peategelane peretütar Anne Kenzap, nüüd kahe lapse ema, on vaikne ja tundeline inimene, tema meeleolu järgides on kogu lugu esitatud austusega, võib-olla isegi diskreetsusega Kenzapite suguvõsa suhtes. Pole intriige või teravusi – ja isegi kui neid oleks, ei köidaks need ilmselt Niglase tähelepanu.

Ent ühe konkreetse perekonna loost on selles filmis olulisem Eestist kauge eestlaste kogukonna kui sellise teadvustamine. Võib ju üsna kindlalt öelda, et meie riigi ja rahva kollektiivses teadvuses või ühiskondlikus enesemääratluses seda kogukonda lihtsalt ei eksisteeri, olgu pealegi, et nad kõnelevad sama keelt ja on seotud sama kultuuriga kui me ise. Nendegi lugu on kahtlemata eesti lugu. Veelgi huvitavam kui diasporaa teema on aga mu meelest universaalsem küsimus inimese juurtest, küsimus sellest, mis üldse on inimese juured. On nad riik või rahvas või keel või kultuur – või hoopis paik, maastik? Võib vaielda, kas Annes tärkav soov sõita pikemaks ajaks Siberisse oma vanemate kodukülla on pelgalt soojal südasuvel tärkav illusioon ja sentimentaalsus või on see siiski midagi enamat? Ja miks tahtis pereisa Jaan pärast Eestis veedetud kaht kümnendit ikkagi Siberisse tagasi kolida? Kas sellepärast, et talle vastloodud Eesti riik ei meeldinud? Või ehk hoopis sellepärast, et sünnikoht kutsus? Juttu nende valikute tagamaadest filmis ei tule, enda laadis hoidub Niglas tegelasi suunamast. Ent inimeste olekute põhjal on võimalik siiski üht-teist aimata.

Nimelt näib, et midagi on inimeses paratamatult seotud selle paigaga, selle maaga, kus ta on sündinud ja üles kasvanud – see on side, mida üheski teises kohas enamasti ei teki. Me oleme mõnes mõttes kõik oma lapsepõlvepaikade loodud, just seal tunneme end hoituna (ja olemegi seda) ja just seal suudame vajalikul hetkel kõige paremini taastuda ja eneses rahu leida. See pole mitte riigikord, mis annab „oma koha” äratundmise, ja nagu filmist selgub, pole see ka mitte keel või keele kodumaa. Selline tõdemus tundub mulle rahva identiteedist kõneldes aga pöördelise tähtsusega. Ühe paiga, ühe maastiku hävides hävib järelikult midagi ka sealse rahva enesemääratlemise ja enesekorrastamise võimes. Mida üheülbalisemad on maastikud, mille keskel rahvad ja inimesed üles kasvavad, seda eristumatumad on nad ka ise. Keskkond, mida me säilitame, säilitab meid – ja seda nii materiaalselt kui ka psüühiliselt.

Filmile „Puhkusele Siberis” tuleb kindlasti kasuks, et Niglas on Siberis ennegi üksjagu rännanud ning ka filminud. Tundmata ehk küll Ülem-Suetuki olustikku, näivad talle siiski tuttavad sealse maastiku valgused ja olekud.“
/---/
Mathura (2012). Eesti elu kaks otsa [sarjast „Eesti lood” dokumentaalfilmid „Kümnest kümneni” ja „Puhkus Siberis”]. Sirp, 5. okt, lk 25.

Tarmo Teder: „Režisööri ja operaatori Liivo Niglase „Puhkus Siberis” algab road-movie laadis optimistliku lööklaulu saatel, liikuvaid reisivaateid võetakse lennukist, rongist ja bussist, kuni ollakse kusagil Siberi külas. Metsa all räägib mees Jaan Kenzap Siberi vitamiinist, mingist rohelisest taimest. Kohe hakkab tunduma, et film on tegevuses ninapidi sees, võetavaga tiheli kaasas, nõnda, et võib tunda higi, kuulda hääli ja väikesi humoorikaid vahepalu /---/.

Niglas on kinni püüdnud ja stseeniti jadastanud eluolu Siberi Ülem-Suetuki külas. Mängima hakkab nüüdisaja etnograafia nagu Västriku filmis „Elu lainetel”. Ikka meenutatakse ja peetakse plaani, kuidas hakata oma vana maja järgmisel suvel korda tegema, et tulla kasvõi aastaks, et võtaks lehma, sead ja...

Filmiga kaasneb teave, et XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi algul tekkis väljasaatmiste ja vabatahtliku väljarännu tulemusel Vene tsaaririigi territooriumil ulatuslik eestlaste diasporaa. 1920. aastate lõpul oli Nõukogude Liidus 22 265 eestlaste talumajapidamist, neis elas 115 790 inimest. Suur osa asunikest oli leidnud endale uue kodu Siberis, kus oli tollal 174 eestlaste asustuspunkti, teiste seas ka Ülem-Suetuk. Pärast teist maailmasõda rändas Venemaalt üle 50 000 eestlase tagasi Eestisse.

Filmis tekib murdemoment: Siberi kui sünnimaa magnet ei lase Eestisse kolinuid lahti, raske on Siberist lahkuda pärast kaht nädalat kuldset suve, aga lõpuks tuleb ikka hüvastijätt ja lahkumine. Inimesed on tundelised ja muutlikud, ainult kirik seisab stoiliselt üksi keset küla. Filmi „Puhkus Siberis” väärtus on see, et üles on leitud ja pilti püütud ehe eesti elu kaugel Siberis.“
Teder, T. (2012). Väikese juubeli künnisel ehk Eesti lood 2011, I [2011. aasta „Eesti lugude” kuus lühidokumentaali: „Kartuli wabariik”, „Reis”, „Elu lainetel”, „Päikeselill”, „Puhkus Siberis” ja „Andy astub üles”]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 98-110.