Avaleht » Filmiliigid

Et meeldiks kõigile (2011)

Dokumentaalfilm Kestus: 87:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Kristina Normani filmi esilinastus:
25. jaanuaril esilinastub Kristina Normani dokumentaalfilm „Et meeldiks kõigile“. Film jutustab tragikoomilise loo Vabadussõja monumendi püstitamisest.
“See on ajastu portree, mis joonistub välja riigi tähtsaima monumendi püstitamise taustal“ - ütleb filmi režissöör Kristina Norman. „Mind huvitas, milliste vahenditega saavad sellised abstraktsed mõisted nagu „võit“, „vabadus“ ja „auvõlg“ füüsilise kehastuse ning millist rolli mängivad selles protsessis poliitikud, monumendi kavandi autorid ja avalikkus. Oli ju samba püstitamise eesmärgiks rahvaste ülene ning kõigile meelepärane monument. Filmivaataja võib ise otsustada, kas see eesmärk ka saavutati.“
Filmi esimesed kaadrid salvestati mälestusmärgi ideekonkursi võitjate väljakuulutamisel 18. augustil 2007 ning järgneva kolme aasta jooksul jälgiti kahe noore insenerist autori, Raineri ja Andri, läbielamisi ja kujunemist monumendi kavandi muutmisel ning samba ehitamisel nii Eestis kui Tšehhis. Žanrilt on film poliitantropoloogiline tragikomöödia.
Esilinastub Kristina Normani dokumentaalfilm (2011). [Pressiteade]. Postimees, 24. jaan.

Filmist kriitiku pilguga

Mart Kalvet:  
Tänumeel selle üle, et Eestis leidub loojaid, kes tunnetavad kohustust meie aja, riigi ja rahva valupunktidele osutamisega löödud hingehaavu ka salvida, valdas mind pärast Kristina Normani filmi “Et meeldiks kõigile” eellinastust. Kuldsest papist libapronkssõduri püstitamisega paljude eestlaste ja eestimaalaste tulise viha või vähemalt mõistmatuse pälvinud Norman on käitunud nagu heyoka: meile meie alpust, hirme, lootusi, au-, õiglus- ja rahvustunnet esmalt irooniliselt nina alla hõõrudes tõstab ta need dokumentaalse linateose arenedes uutesse kõrgustesse, omistab neile uued,üllamad kontekstid ja paneb ühtaegu piinlikkusest ja heameelest punastama nii Vabadussõja mälestussamba kummardaja kui põlguri, skandaalihimulise ajakirjaniku kui tema rämpstoote sinisilmse-kahjurõõmsa tarbija, nii rahvuslase kui internatsi, iseenda ajaloolise tähtsuse üle- kui alahindaja, kroonilise poliitiku kui tema kroonilise kiruja, innuka inseneri kui kammitsematu kunstitõe eestvõitleja.
Normani film aitab meil astuda sammu kõrvale ja kõrgemale, aduda võidusamba ja sellega seonduva memeetilise kompoti järelmeid igapäevarüselusest mõnevõrra mastaapsemas mõõtkavas. Kunstnikupreili, keda Eesti üldsus kahe aasta eest peaaegu ühel häälel õelast pühaduserüvetajast provokaatoriks, suisa kodumaa ja rahvuse reeturiks sarjas, on sellelesamale üldsusele viimatise filmi kujul teinud võimsa, relvitustava kingituse, mis võltsimatu härduse ja kõiki leere ühendava huumori risttules ülendab meeli, õilistab raskuste kiuste endaksjäämist ja paigutab seni pigem tüli külvanud monumendi pimestavkaunisse igavikulisse narratiivi, millega loodetavasti paljudel on hea meel samastuda. Ka kilplus kasvab õilsaks, kui seda siiralt möönda ja õilistavasse legendi punuda.
Tõeliselt halbu tegelasi filmis tegelikult polegi; isegi Sans Souci seltskond ei mõju salakavalate röövlite salgana, vaid pigem käparditena – ning käpardlus on inimlikust aspektist mõistetav ja andestatav. Heyoka-rolli vastutuse enda habrastele õlgadele võtnud Norman teeb värske monumentaalfilmiga Eestimaa rahva(ste)le ja monumentidele kummarduse, mis oma siiruses lepitab-liidab tihedamalt, kui suudaks ükski parteiprogramm või ministeeriumi käskkiri – või isegi Ühtse Eesti suurkogu üleskutse “Te olete vabad”.
Mart Kalvet  (2011). Püha pajatsi pai: "Et meeldiks kõigile". Eesti Ekspress, 10. veebr, lk 56.

Peeter Simm:
Protsess, kus mõte transformeerub avalikus ruumis laiutavaks tahkeks aineks, ei saa toimuda üksmeelses tuhinas. Enam mitte viimased kakskümmend aastat. Võib-olla kaheksakümnendate lõpul oleks saanud. Siis oleks ehk ajutiselt üles aetud kas või täispuhutav ausammas. Aga monument see ei oleks. Monument on kivi, pronks,
hädapärast betoon ja nüüd siis ka habras klaas. Füüsikust minister võib siinkohal vastu vaielda. Klaas ei ole  kristalliline aine, vaid on tavatemperatuuril ülimalt vähe voolav vedelik. Ent ikkagi voolav. Vanade katedraalide aknad olevat alt paksemaks valgunud ja järelikult voolab tasapisi alla ka meie sammas. Mõistagi ei viitsi selle vastased miljoni aastat oodata ja usuvad, et see pannakse üles, kui nii juba otsustatud; siis vaadatakse veidike, pea viltu, ja võetakse raskelt ohates maha. Kõiges, millel on pühalik või paatoslik alatoon, on raske kokku leppida.
Üksmeele puudumine on vaba ühiskonna näitaja ja nii võib selle üle isegi rahulolu tunda. Olgu vastupidiseks
näiteks see, et Stalini ja Turkmenbaši kuju pandi üles ja võite kindlad olla, kohalikes lehtedes meeldis see tõepoo-
lest kõigile. Meil keevad kired täiega. Kaamera säilitab näilist neutraalsust, lihtsalt ootab enesekindlalt. Video peale salvestamine on filmilindiga võrreldes suht odav lõbu. Aga teha seda enam kui neli aastat, jäädvustada  kadestamisväärse maalilisuse ja tehnilise kvaliteediga Vabaduse väljaku üksteisele järgnevad metamorfoosid, ei ole niisama lihtne. Vahelduseks näeme asjasse puutuvaid ja ka vähem asjasse puutuvaid kaaskodanikke. Muigama panevad olukorrad ei jää muidugi tulemata. Materjal on valitud eksimatult. Kuid lisaväärtusena on filmis „Et meeldiks kõigile” õnnestunud see üksmeele puudumine mitte ainult fikseerida, vaid viia ebakindel ja kahetine olek ka vaataja hinge. See on minu meelest üks olulisemaid saavutusi. Kuidas on nii, et tulihingelised, olgugi enda võhiklikkust tunnistavad noored panevad endale rohkem kaasa tundma, kui nende vastas olevad arukad ja oma tõde kuulutavad muinsuskaitsjad. Ilmne, et kõrkus ja oponendi nörritamine pööravad akadeemilise seltskonna enese vastu. Liiati satuvad poisid haamri ja alasi vahele, kuna puine administratiivne toetus ei ole ka teab mis õnnistus vaataja sümpaatia võitmiseks.
Ent mis siis toimub? Vaibub võidutuhin, üllatus ja ähm lähevad mööda ning noored autorid on ühtäkki vastakuti kõrgesti haritud ja umbuskliku spetsialistide armeega. Kusagilt kummitab veel vastuseis sellele, et rauakooli poisikesed on trüginud võõrale mängumaale. Idee, mille kohta autoritel lipsavad kogemata sõnad „geniaalselt
lihtne”, on fataalselt määratud erudiitide pilke alla. Veidi tüütu refräänina ilmuvad ekraanile eriti isamaalised inimesed, kelle jaoks on tähtis vaid samba maksku mis maksab ülessaamine. Olgu ta milline tahes. Maki toetusel võetakse ikka ja jälle laul üles... ja ega siiraste tunnete vastu tõepoolest saa. On isegi nagu kohatu muiata. Viiekümne aasta pärast on nii samba kui selle filmi loojad ise täpipealt samasugused, on oma noorusideaalidesse armunud ja annaks taevas, et neidki naerualusteks ei tehtaks. Vaid üht selle idee tõelist vaenlast näeme ühe sekundi jooksul. Tont teab,
võimalik, et tegemist on lavastusega. Liiga täpselt on statiiv, kompositsioon ja suumimine paigas, kui keegi noor
daam keset avamise pidulikkust demonstratiivselt samba peale sülgab. Aga, noh, ei saa siiski välistada ka juhust, nagu ka seda, et daam käitub nii mitte ideelistel, vaid hoopis esteetilistel kaalutlustel.
Film on pikk, ent üllatuslikult kannatab ka korduvat vaatamist. Kindlasti hakkab aastate jooksul materjali arhiiviväärtus veelgi suurenema. Praegu, aastal 2011, tahaks siiski arhiivi ja kompositsiooni lahus hoida ja kohati kääre kasutada. Esiteks kordub liiga palju samatähenduslikku materjali. Eakatest isamaalise meelsusega inimestest oli eespool juttu. Nad tulevad jälle ja jälle. Paraku ei toimu sellega seoses eriti midagi, ei sisulist, emotsionaalset ega informatsioonilist liikumist. Ühest vaprast laulust ja siis sambaristikujulise koogi ärasöömisest piisanuks.
Veelgi imelikum on lugu asjasse ülikaudselt puutuvate toimetamistega. Olgu selle näiteks kas või ufo monumendi avamine. Mis on sel värgil pistmist vabadussambaga. Mitte kui midagi, nagu muuseas ka ufodega. Tassitakse ajutine kivi oma kohalt ära, tehakse seda kohatu tseremoniaalsusega ja õnnistatakse šampusega, justkui oleks
laeva valmis saanud. Niisugused osised muudavad leemekese vesisemaks.
Omaette element on meie rahvuslise objekti õel väljanaermine. No me teame, mida meenutab ese, mille üks
külg on teisest pikem. Nii et kõik, mis ei ole kuup või kera, on peenis. Võib panna ta tuld purskama ja võimalik, et
see tundub naljakas, no et meeldib kõigile... Mida teeb see pala samba filmis, jääbki arusaamatuks. Arvan, et neist
iseenesest huvitavatest, kuid vähe asjasse puutuvatest osadest oleks võinud teha satelliit filmi, mis räägiks igasugustest teistest meid ümbritsevatest puuslikest, kultusobjektidest ja muidu veidrustest. Veel üks küsimus sellega seoses. Samba autoreid on neli, kahte neist jälgitakse peategelastena, teised kaks vilksatavad vaid korraks. Äkki oli neil mingi kooslusesisene vastasseis või lõid kaasautorid üldsuse turmtule all lihtsalt vedelaks? Ei saa teada, aga oleks olnud huvitav. Kui poisid aasta hiljem alla kukkunud detaile uurivad, on ring nende jaoks täis saanud. Nad on taas muutunud insenerideks, nagu seda elukutset tunti XX sajandi algul. Mure, et nende tehtu võib olla kellelegi ohtlik, on täiesti siiras.
Filmis on üks tegelane, kelles puudub fanatism ja kelle suhtumine toimuvasse on rahumeelselt sõbralik. Tal ei ole vajadust midagi kellelegi tõestada. Ta vaatab Zeusina inimeste sagimist, tunneb neile kaasa, kannab endas
mõistmist ja andestamist. See on Jüri Arrak. Tema ei sajata ega huilga vaimustusest, võtab kõike sooja kaastundega. Talle on saanud osaks kehastada selles filmis aega. Ei saa lahti tundest, et just tema pilguga näemegi imeliselt filmitud Vabaduse väljakut kusagilt pilvepiirilt, sealt, kus ööd ja päevad ja nädalad ja kuud ja aastad tuhisevad mööda vaid sekundite vältel, kus sebivad tillukesed, peaaegu nähtamatud eestlased ja kus nad lõppude lõpuks saavad püsti kena helendava sambakese. Otse taevast ülevalt alla vaadates meeldiks see kõigile.
Simm, P. (2011). Meeldibki... Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 152-155, fotod.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm