Itelmeeni lood (2010)

Tekst filmi alguses:

Veel kolmesaja aasta eest asustasid itelmeenid jõeorge kogu Kamtšatka poolsaarel. 20. sajandi alguseks oli itelmeenide hulk epideemiate ja koloniaapoliitika tõttu tugevalt kahanenud ja itelmeeni keelt räägiti vaid üksikutes külades poolsaare läänekaldal. Täna peavad end itelmeeniks umbes 1400 inimest.

Itelmeenide peamine elatusallikas on kalapüük. Karusloomi kütiti peamiselt Vene impeeriumi maksunõuete täitmiseks. Nõukogude perioodil toetas küttimistegevust riik. 20. sajandi keskpaigani jahiti soobleid võrguga. Palusime Georgil ja Pavelil seda iidset jahiviisi meile näidata. Sellest sai alguse nende pikk retk läbi kunagiste itelmeeni asualade.

Tekst filmi lõpus:

Pavel käib endiselt Sopotšnojes Zagraga jahil, kuigi mitte enam võrguga. Georgi tegeleb Kovranis majapidamistöödega ja aitab kasvatada oma lapselast Marki. Tal on vähe aega ja võimalust itelmeeni keelt rääkida.

Elu läheb edasi ja itelmeeni keele dokumenteerimisel, õppematerjalide loomisel ja kõnekeele elustamisel järgitakse motot: „Väärtusta minevikku, aga ela tuleviku jaoks.”

Filmist meedias

„Itelmeeni lood“ esilinastusid Tartu VII maailmafilmi festivalil 23.-28. märtsil 2010. Festivalist ja „Itelmeeni lugudest“ andis sel puhul Sirbis ülevaate Mathura: 

„Üheks seekordse festivali suursündmuseks oli ka eesti filmitegija Liivo Niglase uue dokumentaali „Itelmeeni lood” esilinastus. Lõuna-Kamtšatkal üles võetud loos on kujutatud kahte itelmeeni rahvusest jahimeest, kellele filmitegijad (Niglast assisteeris Kamerlingi kolleeg Alaskalt, ameeriklane David Koester) pakuvad  võimaluse minna oma kunagistele kodualadele traditsioonilisel viisil soobleid küttima. Rohkemgi kui püüd jäädvustada kunagisi küttimistavasid on Niglase film aga katse panna peategelaseks kujunev itelmeeni vanamees Goša jutustama aegade, paikade ja inimeste muutumisest. Külad, mida too vanamees ja ta jahiseltsiline kahekesi küttimispaika sõites mitmete päevade jooksul läbivad, on nüüdseks inimtühjad. Vaated, mis avanevad, on  justkui maailma äärele unustatud avarused, mille järele keegi enam vajadust ei tunne. Gošas on kurbust, et elu just nii on läinud, tas on tibake kibestumustki, aga samas ka leppimist, rahu ja sügavat austust looduse vastu. Kurbus kõneleb temas siis, kui ta oma emakeelt meenutades nendib, et kuna tal seda enam kellegagi rääkida pole, on ta ka ise palju ära unustanud. „Ja küllap parem ongi, kui ära ununeb,” arvab ta, justkui tuletaks tema keel talle iga kord uuesti meelde valu ja pettumust oma rahva möödaniku pärast. Teatud irdumus iseloomustab ta hoiakut: tunne, et maailma kulgu ümber ei pööra ja küllap tuleb muutusi pidada paratamatuks. Samalaadne irdumus iseloomustab jahilkäikugi. Korduvalt räägib ta oma jahitüdimusest, sellest, et ta enam kedagi tappa ei taha – ainult metsa tahaks vahel veel ja seepärast küttimine teda kutsubki. Goša üks meeldejäävamaid lugusid on aga meenutus  noorusaja karujahist. Emotsionaalselt pajatab mees, kuidas ta nägi püünisauku kukkunud karu silmis suuri pisaraid. „See karu nuttis, terve pale oli märg,” kinnitab ta, jättes selle, kas nad karu ka maha lasid, ära arvata oma silmadest. Goša, nagu õigupoolest ka Niglase filmi eriline sümpaatsus seisneb nende pretensioonituses, selles veendumuses või tundes, et kellelegi millegi tõestamisel pole mõtet. Igaühe elu on talle tema isiklik avastusretk või „jahilkäik”.  Just seepärast tekib filmi arenedes üha tugevamalt tunne, et too täidaks oma eesmärgi ka siis, kui sooblijahti ei tulekski. See film jutustab lugu – ka Goša ise on lugu – ja selle sees palju väiksemaid lugusid; täpsed kaadrid toetavad filmi külma poeetikat. „Itelmeeni lood” paneb mõtlema ka selle üle, kuidas pärimuse kõrval on ühele kultuurile ja rahvale sama oluline teatud „pärisus”. Kuigi itelmeenid on suuresti kaotanud oma keele, on identiteeditunne  nende endi jaoks ikkagi alles.“
Mathura (2010). Maailma lood Tartus. Sirp, 9.apr, lk 24.

Mathura Niglase filmidest:

„Näib, et Niglas väldib lausa põhimõtteliselt hinnangute andmist ning ilmselt just sel eesmärgil ei kohta tema filmides pealelugemist; selle asemel esitatakse kõik selgitused vahetekstidena. See ei tähenda, et neis filmides puuduksid väärtushinnangud. Vastupidi, mõnes mõttes kõnelevad Niglase filmid just väärtustest – neist väärtustest, mille kestmine on ohustatud, ent mis inimese, looduse ja kultuuri jätkusuutlikkuse seisukohalt on ometi olemuslikult olulised. /---/

Veel üheks Niglase tugevuseks on oskus ümbritsevat maastikku oma filmide visuaalses esteetikas nõnda hästi ära kasutada, et vahel võib jääda lausa tunne, et filmimise paigad on valitud maastiku, mitte loo järgi. Eeskätt leidsin end sadasi mõtlevat „Brigaadi“ ja „Itelmeeni lugude“ puhul, hetkiti aga ka vaadates „Puhkust Siberis“. Igatahes suudab Niglas parimatel hetkedel sündmuskohtade välise ümbruse muuta selle paiga sisemise oleku väljenduseks. Mängufilmi žanris on selline võte mõistagi küllalt levinud, dokumentalistikas aga harv ning seetõttu eriti hinnatav. /---/

Üks Niglase häid režissöörioskusi on panna planeerimatud juhtumised kõlama selliselt, nagu olnukski kõik nii mõeldud. Nõnda saab „Itelmeeni lugudes“ sellest, et kavandatud sooblijaht peaaegu et läbi kukub, omaette sõnum. See on võimalik vaid ausa lavastaja puhul. Elu sellisena nagu ta on, on ikka kõige kõnekam.“
Mathura (2013). Vaatlemise kõnekus: Liivo Niglase kümme filmi. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 97-100.

Tunnustus filmile

Liivo Niglase dokumentaalfilm "Itelmeeni lood" võitis rahvusvahelisel etnoloogiliste filmide festivalil Serbias Grand Prix.

20. Rahvusvahelise Etnoloogiliste Filmide Festivali (Belgrad, Serbia) võistlusprogrammis oli 32 filmi, mille seast žürii valis peaauhinna vääriliseks "Itelmeeni lood".
http://uudised.err.ee, 25.10.2011 (8.11.2013).