Monoloogid 3D (2011)

Filmi autor Arko Okk: 3D kui manifest

Mida annab kolmas mõõde juurde sellisele filmile? Tähendab see seda, et tulevikus võetakse kõik filmid üles sellisena? Kas prillikinol pole enam tõesti mingeid piire?

«3D on tänapäeva filmikeel – mitte efektid, vaid esteetika,» väidab «Monoloogide» autor Arko Okk ja lisab: «Ma ei tea ühtki põhjust, miks peaks 21. sajandil tegema ükskõik millist filmi 20. sajandi esteetika järgi. Filmikunst on kogu oma ajaloo jooksul üritanud saavutada kohaloleku efekti, püüelnud kahemõõtmelisel tasapinnal kolmemõõtmelise illusiooni taasloomise poole. Ja 3D, mis on oma arengus sammu võrra edasi astunud, annab sellise võimaluse. Juba Wim Wenders ütles, et usutav muutub nüüd veel usutavamaks.»

Ent nagu kinnitab Okk, haakub uue, kolmemõõtmelise esteetikaga ka Lennart Meri isik. «Meri oli ise suur visionäär, suur artist. Usun koguni, et kui tal olnuks selline võimalus, võtnuks ta ka kõik oma filmid üles 3Dna. Tundus, et just viimasega pääseb talle sammukese lähemale, et see peegeldab tema mõttemaailma, sidet mineviku ja tuleviku vahel.»

Muide, kolmemõõtmelisusele viitab ka filmi ingliskeelne pealkiri «Man who lived in ­three-dimensional time» ehk «Mees, kes elas kolmemõõtmelises ajas». Selle alt leiab filmi ka Berliini festivali turult, mille lettidelt pakutakse praegu ühtekokku 25 prillifilmi, peamiselt küll efektidele üles ehitatud žanrites. «Miks see nii on, pole küsimus mulle,» kostab ta äsja Berliinist naasnuna.  

Prilliusku Okk on ka seda meelt, et ajal mil igaüks võib kätte võtta kaamera, tähendab prillikino koguni professionaalse kinematograafia taassündi, renessanssi. Ka võimalust ise midagi uut avastada. Et selle puhul tõusevad jälle au sisse traditsioonilise filmitegemise oskused.

Ainuüksi see, kuhu ruumilise pildi puhul vaataja tähelepanu fokuseerida, nõudvat põhjalikke teadmisi, sest 3D-pilti vaadatakse teistmoodi kui 2D-pilti – kui viimase puhul on vaataja vaba valima, millele parasjagu keskenduda, siis 3D puhul on see valik piiratum, tähelepanufookust on võimalik täpselt suunata.

Ühesõnaga, autor peab enne mõtestama, milliseid rõhuasetusi ta oma filmis teeb, montaažiga ei saavat hiljem midagi parandada. «3D on nagu sõel, mis isetegevuse paljastab,» rõhutab ta. /---/
Tuumalu, T. (2011). Prillikino pole vaid „Avataride“ päralt, jutlustab Arko Okk. Postimees, 17. veebr, lk 19.

Filmist kriitiku pilguga

Margit Urbel: „Uuenduslikus 3D-tehnikas dokumentaalfilmis „Monoloogid 3D” on ruumilised efektid ühendatud lavastusliku atmosfääriga. Režissöör Arko Okk kasutab Lennart Mere „paadiideed” filmi raamistikuna, avakaadrites terendub reisilaeva Superstar kaptenisilla akendest Tallinna siluett. Okk on seganud sümbolid ja kujundid Campanella
fantaasiaküllasest „Päikeselinnast” Mere kontseptsiooniga hiidmeteoriidist Päikesepoja kujul. Kultuurikontaktide vaimustav pidulikkus, mis pani laevad liikuma. Okk pöördub võrdlusmaterjali otsinguil Bruno, Tasso ja Caravaggio kaasaegse Campanella poole, helifooni rikastamiseks kasutab aga Dante ja Petrarca keelt.

Mis siis õieti teeb filmi huvitavaks? Visuaalsed-auditiivsed „ilustusvõtted”? Lennart Mere kuju põlvkonnakaaslaste mälestustes? Eesti vaataja aimab ja ka teab, kuidas on kulgenud Mere elutee, missugune on ta sugupuu, perekond, harjumused, vaated. Kohati lööb välja dokumentaalse objektivismi piire ületav, kõnelejate siiras paatos Mere isiku suhtes. Ometi mõjuvad meenutused orgaaniliselt, vaatamata Euroopa kultuuriaia mõtlejalt laenatud poeetilisele vormile ja keelele. Dokumentaalfilmi looja ei monteeri mitte ainult filmilinti, vaid ka vaataja tundeid ja mõtteid.

Helikudet on täiendatud kaamerasurinaga, tekstilugeja sümpaatse häälega. Režissöör Okk kasutab fotosid, kuid paraku jääb mõni neist oma formaadi tõttu vaataja silmale kohati üsna tabamatuks. Lavastuslikkus – autor eksperimenteerib Campanella päikeseküllase utoopia sümbolite ja kujunditega – raamistab peategelase sõprade ja kaaslaste tähelepanekuid.

Film uitab minevikuradadel, et tabada mõtteid, mis sündinud kadunud aegadel. Kohati näib, et anonüümset protagonisti tunti iseendastki paremini. Puuduvad motiivid põnevateks ja intrigeerivateks paljastusteks.

Arko Okk püüab oma kunstilise maneeriga eristuda, tõmmata vaataja kontsentrilistesse ringidesse, mida nimetatakse seitsme planeedi järgi. Planeetide märkide all näeme ja kuuleme rääkimas Ain Kaalepit, Erast Parmastot, Roman-Aleksander Bertelovi, Veli Olav Klami, Eino Tambergi, Ignar Fjukki, Andres Tarandit. Rahvas mäletab Lennart Mere elegantseid hilinemisi. „Ta ei tahtnud kuidagi jõuda sellesse päeva, kus pidi midagi toimuma. Ta jäi kas minevikku töllerdama või oli juba ajast ees ja kavandas tulevikku” (Fjuk).

Meri oli mõtiskleja nagu rikkalik raamatuhoidla, kelle sisemusega tutvuda ei jõuagi. Ta püüdles inimmõistuse panteoni, sisendas oma rahvale vajadust lugu pidada meie maast ning seda otstarbekalt ja hoolikalt säilitada.“
Urbel, M. (2011). Kahekordne austusavaldus suurele hilinejale. Sirp, 15. apr, lk 22.

Rein Veidemann: „Oki filmis lastakse Merist kõnelda Ain Kaalepil, Eino Tambergil, Veli Klamil, Erast Parmastol, Ignar Fjukil, Andres Tarandil jmt. Nad räägivad Merist oma kodus või Fjuki ja Parmasto puhul nende töökohas. Nad räägivad RUUMIS. Vaatajatena oleme neil külas. Tunne, mis meid valitseb, on see, et oleme ühtaegu oodatud, teisalt siiski võõrad, mis teeb meid ettevaatlikuks, nagu on distantseeritult sõbralikud meie võõrustajad.

Sisenedes uitame pilguga ringi, libiseme ruumi ühelt detaililt teisele. Kodu(s)-käijatena oleme privilegeeritud seisus. Sest see ei ole ruum üldises mõttes, vaid intiimne ruum. Mulle jättis sügava mulje ringivaatamine Ain Kaalepi töötoas, mida Kaalep ise kommenteeris «seapesana». Nagu olid muljetavaldavad ka Tambergi ja Tarandi kodud. Ma arvan, et Okk võikski eesti dokumentalistikas keskenduda erinevas eas eesti kultuuritegelaste ülesvõtmisele.

Pärast surma – nagu see Tambergi puhul – näeme neid 3D-filmilinal taas endi keskel elavatena. See elavus on hoopis midagi enamat kui tavaekraanil – see on inkarnatsioon. Kohe algul saab selgeks, et kaamera taga võiks olla filmimees Lennart Meri ise. Kõike jälgitakse uudishimulikult. Tegelikkus voolab kaamerasse, mitte kaamera ei loo tegelikkust.

Film pakatab metafooridest. See algab laeva sisenemisega Tallinna sadamasse. Oleme kaptenisillal – loomulikult osutus Merile kui kaptenile. Muide, filmi lõpus kõlabki Dunajevski ja Lebedev-Kumatši lauluke «Naeratage, kapten!» filmist «Kapten Granti lapsed» (1937). Kas eestlased on kapten (= president) Meri lapsed?

Sadamasse sisenev laev läheb üle kosmoselaevaks, millega rändame ühelt planeedilt teisele, kuni lõpuks jõuame Maale. Taustaks loetakse Thomas Moruse «Utoopiast» mõjutatud renessansi suurteost,  Tommaso Campanella «Päikeselinna». Loetakse itaalia keeles, kuigi võinuks ka eesti keeles lugeda, sest «Päikeselinn» on ilmunud tõlkes 2005. aastal.

Millele see vihjab? Meri kõiksuslikule haardele? Seda mainib oma monoloogis Fjuk. Või tema kirele avastada muinasjutulisi paiku, millest jutustab Parmasto? Või on see Meri enda ajastu sümbol? Sest eks uusaja alguses käinud samasugune võitlus inimese õiguse eest vabalt mõelda ja oma tahet teostada, nagu see oli Nõukogude ajal. Sellest räägib Eino Tamberg.

Olgu, mis on, aga nii Campanella kui ka laev, mille südant, mootoriruumi, vahepeal pikalt näidatakse – kõik need on suured metafoorid. Metafoor on ka filmi sisse ja välja juhatav Jüri Üdi / Juhan Viidingu luuletus. Kõik see kokku kuhjub metafüüsiliseks monumendiks Lennart Merile. Metafüüsiliseks selles mõttes, et teda ennast me ei näe. Paaris kohas küll vaid pildil. Aga ta on pidevalt kohal.

Sellele metafüüsilisusele paneb punkti Ain Kaalepi loetud portree- või pühendusluuletus Merile, mille mõte on: füüsilisest Merist oleme hoopis enam vajanud metafüüsilist Merit. Üht suurt kujundit, muinaslugu, millesse usutakse ka siis, kui teatakse, et midagi niisugust elus pole juhtunud, aga mis eksisteerib alati kui võimalus.“
Veidemann, R. (2011). Metafüüsiline monument president Lennart Merile. Postimees, 22. veebr, lk 15.

Kes on Veli Olavi Klami?

Veli on olnud Eesti sõber alates 1960ndatest. „Kakskümmend viis aastat tagasi sain sealt naise. Parema, kui olen ära teeninud, ütlevad minu pojad“, naerab Veli. Ta oli elanud Partiotie´l poissmehena üle kahekümne aasta. Eesti sõber sai temast muusika ja Estonia teatri kaudu. Veli tutvus tulevase Eesti presidendiga, kui Seppo Heikinheimo ajalehest Helsingin Sanomat helistas ja küsis, kas ta majutaks oma maja ärklikorrusele Eesti kirjaniku Lennart Meri, kellel ei ole öömaja. „Võtsin ta vastu ja sellest sai alguse eluaegne sõprus.“
„Eesti dirigentide, nagu näiteks Eri Klas, kontserte olen käinud kuulamas mitmel maal“, räägib Veli. /---/
Jäsenlehti  Helsingin Rakennusmestarit ja –insinöörit,  5·11, http://www.hrmy.fi/pdf/HRI1105_julkaisu.pdf (2.08.2013).