Avaleht » Filmiliigid

Uus Maailm (2011)

Dokumentaalfilm Kestus: 88:00

Huviinfo

Tootjafirma sünopsis

Viis aastat ilu, rõõmu ja valu. Kakssada viiskümmend tundi filmimaterjali. Üks film. See lugu juhtus viie aasta jooksul Uue Maailma linnaosas. Aga see oleks võinud juhtuda vabalt ka Amsterdamis, Londonis, kusagil suvalises linnas üle maailma. Uue Maailma Selts sai alguse ideest luua autovaba piirkond Tallinna kesklinnas. Kuidas murda eestlastele omane passiivsus ja luua elusamat linnakeskkonda, kus kodu algaks tänavalt? Vaja on julgust, õnne, palju sõpru, ilusaid-tarku tüdrukuid ja pöörast triksterit. Kurja naabritädi ei ole vaja, tema astub mängu ise. Mitu aastat tagasi Uue Maailma dokfilmi stsenaariumit kirjutades tekkis paberile ilmutuslik lause: oma teel kohtame politseid ja lilli; veriseid põlvi ja murtuid südameid... Aga kõige lõpus ootab suur auhind? Kas tõesti? See ei ole ühe linnaosa kroonika, pannkoogifilm. See on film elusatest inimestest, inimsuhetest, kannatusest ja rõõmust. Kuidas hoida aastate jooksul elus oma algseid ideaale. Kuidas elada nii, et maailm ja ühiskond ei kodustaks loovat kaost? Uus Maailm on nagu suur ja värviline sahk, mis sõidab läbi elusõnniku, et rajada teed miljonitele, kes tulevad pärast neid, üleni valges. Elagu uus ja igavesti uuenev maailm!
Allikas: Eesti Filmi Sihtasutus

Filmi saamisloost

"Paljud arvavad, et Uue Maailma seltsi sünnilugu on legend, kuigi tegelikult on selle taga puhas reaalsus," teab Jaan Tootsen, kes pälvis eile oma täispika dokumentaalfilmiga "Uus Maailm" Eesti Filmiajakirjanike Ühingu auhinna Neitsi Maali.

Kaks poissi, Erko ja Marten, kellest said režissööri tahtel ka filmi ühed peategelased, renoveerisid kunagi filmi kolmanda tegelase Madle Lippuse ehk hüüdnimega Kaku maja. Tellingud olid püsti, poisid värvisid ja inimesed käisid mööda. Iga päev. Ja hakkasid tere ütlema. Poisid teretasid vastu, kuni tekkisid pikemad vestlused. "Nii tuligi idee asutada Uue Maailma selts," meenutab Jaan Tootsen ühe linnaosa seltsi sünnilugu.
Viis aastat tagasi võttis ta kätte kaamera ja otsustas seltsi tegemised, mille esimeste spontaansete aktsioonide hulka kuulusid muu hulgas näiteks autovaba aktsioon Vabaduse väljakul ja välikino seansid, filmilindile jäädvustada. "Ühesõnaga, tänavaruum tuli vallutada, täita eluga," vahendab režissöör seltsi eesmärke.
Kulli, J. (2012). Režissöör Jaan Tootsen: viis aastat dokfilmi teha oli nagu koeraelu. Õhtuleht, 6. jaan.

Intervjuu Jaan Tootseniga:

Uus Maailm on teatavasti Tallinna linnaosa, mis piirneb Pärnu maantee, Tehnika ja Endla tänavaga ja kus elab 2011. aasta 1. juuli andmetel 6759 elanikku. Aastal 2006 asutati seal Uue Maailma Selts. Mis seltskond seal tegutses? Mis viis mõttele teha film neist ja nende tegemistest?
Olete teinud väga hea eeltöö, nii täpse geograafilis-sotsioloogilise määratluse, samas tahaks kibekähku kõiki rahustada, et tegu ei ole ühe Tallinna linnaosa ringvaatefilmiga. See on ikkagi seiklusdraama, armastusfilm, mille tegevus leiab aset juhtumisi Uue Maailma nimelises asumis. Aga võiks olla vabalt juhtunud Rakveres, Londonis, Pariisis.
Aga jah, lühidalt eelnenust: filmi idee sai alguse veel enne Uue Maailma Seltsi loomist, kui produtsent ja kaasstsenarist Jaak Kilmi kohtus kunstiakadeemia talvelaagris kahe peategelase Erko Valgu ja Marten Kaevatsiga. Sealt arenes välja ühine mõte korraldada aktsioon linnaruumis: teha killuke ruumi jalakäijatele ja jalgratturitele keset ühe riigi pealinna.
Sellest kujunes suuraktsioon Vabaduse platsi vallutamine lillede ja jalgratastega. Jaagu eestvedamisel filmiti ka kogu ettevõtmine üles. Prussakovi rattaühing, mida tandem Erko-Marten vedas, oli Uue Maailma seltsielu eellaine. Juhtumisi elasid mõlemad poisid siis juba Uue Maailma linnaosas. Jaagul endal olid parasjagu kiired ajad ja ta pakkus režissööritööd mulle. See oli seltsi värske algus. Mina olin jälle unistanud teha ükskord üks pikem vaatlusfilm ja ei osanud siis hoopiski ette kujutada, et “Uus Maailm” haarab minu järgnevast viiest aastast nii suure tüki. Poole oma teadlikust tööinimese elust olengi teinud “Uue Maailma” filmi. Viis aastat on väga pikk aeg.

Mis film on “Uus Maailm” ehk mida võib vaataja seda vaatama tulles oodata?
See on lugu päris inimestest, kes võtavad koos ette suuri asju. Nii nagu me kõik siin ilmas. See on lugu ka suurest muutumisest. Ja see muutus on loomulik, elu muutub ju kogu aeg ja eilse päeva pükse on raske ülehomme jalga tõmmata. Siit pudenevad ka olulised eluküsimused, kuidas oma ekstaasi ja kannatusi väärikalt välja kanda.
Ja asi läheb kohe väga huvitavaks, sest doki puhul on see võlu, et kinokülastajana suunad silmad küll ekraanile, aga tegelikult hakkab pilk vaatlema omaenda hinge. Minul tegijana on hästi lihtne ennast samastada peategelaste rõõmude ja muredega ja sama on öelnud ka “välisvaatlejad”.

Kuidas tehakse niisugust filmi? Pole ju võimalik kirjutada stsenaariumi elu enese kulgemise kohta – filmimist alustades polnud ette teada, mis Uue Maailma Seltsist ja inimestest viie aastaga saab.
Me ei tea isegi seda, mis meiega juhtub homme, rääkimata siis viiest aastast. Kindlasti on olemas mingid eeldatavad jõujooned, aga siin on jah elu see kõige suurem stsenarist. Filmitegijana peab olema lihtsalt tohutu annus kannatlikkust,  kiiret reaktsiooni ja paindlikku meelt. Tihti on filmitegemise juures nii, et kõige olulisem sündmus võib toimuda mingi näiliselt olulise sündmuse varjus. Kui elu veeretab mingi uue viguri ette, siis ei ole mõtet hambad ristis vanast filmimise plaanist kinni hoida – neid suuremaid ja väiksemaid ootamatusi on terve “Uue Maailma” film täis.

Kuidas saavad filmitegijad olla kaamera ja mikrofoniga õigel ajal õiges kohas, kui just ei jälgita tegevust ööpäev läbi, mis nii pika ajavahemiku puhul oleks ilmselgelt võimatu?
Sellise vaatleva dokfilmi puhul tuleb arvestada meeletu ajakuluga. Käegakatsutavalt tähendab see seda, et “Uue Maailma” montaažilauale sai tõsta kolm suurt pappkasti filmikassette. Kokku ei julge lugeda, oma 250 tundi materjali tuleb ära. Sellest tuleb siis kulda sõeluda.
Võtteperioodil tähendas see seda, et väga hea mõnesekundilise kaadri filmimiseks kulus mõnikord terve pikk päev, tihti ka öö sinnaotsa. Kui kogu aeg kohal olla, siis peategelased harjuvad kaamera kohaloluga täiesti, unustavad selle täiesti – teada värk, Jaanil on ju alati kaamera kaasas … Niimoodi kild-killult saabki lõpuks kogu see mosaiik kokku. Inimene kinosaalis vaatab sinu viieaastase töö ära ühe hingetõmbega.

Kuivõrd said filmitegijad aastatega selle kogukonna osaks ehk kas filmimeestelt hakati ka (seltsi)tege­vuse kohta arvamusi ja ettepanekuid küsima või pigem lepiti/harjuti nende kohalolekuga?
Eriti alguses olin ma ise kogu naha ja karvadega seltsielus sees. Kuidas sa ikka kõrvalt vaatad, teed ju ka suu lahti ja käed mullaseks. Ühel otsustaval hetkel tuli arusaamine, et niimoodi ei saa filmi teha. Tuleb end jõuga taandada vaatlejaks. Ei ole võimalik samal ajal istuda kaardimängulauas ja sama episoodi ka filmida. Tuleb ennast justkui välja zoomida kogu sellest värgist, et näha kogu asja värske pilguga, muidu hakkad tegelasi alateadlikult õigustama ja võid olulised sündmused maha magada. Ja suur paradoks on selles, et väga head filmi saad teha vaid siis, kui oled inimestele lähedal, ringis sees. Selle kahe oleku vahel tuleb leida ideaalne tasakaal.

Kui lähedale võib dokumentalist minna inimesele, kui sügavale tema ellu?
Öeldakse nii, et samas olukorras, kus üks dokumentalist paneb kaamera kinni, hakkab teine alles filmima. Mina algaja doku­mentalistina olen endale ilmselt rohkem piitsa andnud kui hea inimene minu sees lubaks. Aga see on nii keeruline värk. Väga palju dokieetika küsimusi on mind sel perioodil kiusanud.
Kõige tähtsam on see, et praegu on mul hea ja kerge olla. Minu jaoks olulised inimesed on tunnistanud, et mäng käib küll kogu aeg piiri peal, aga samas tunnustanud filmimisel tehtud valikuid. Peategelased on pärast viit aastat veel lähedasemad kui varem. Neil on olnud väga raske kõik need filmiaastad üle elada, aga minu jaoks on nad ülendatud ja ilusad ja targad inimesed. Suhtun neisse suure austusega, et nad olid nõus end turule tooma, et teistel, kes tulevad oma eluga hiljem, oleks see suureks abiks. Inimeseks olemise huvitaval teel.

Missugune oli teie suhe Uude Maailma enne filmimist ja missugune on nüüd?
Linnaosasse suhtun uudishimu ja kaasaelamisega. Mina ise olen Kalamaja poiss ja elan oma põhilise elu siin. Uues Maailmas käin sõpradel külas. Ja ehk ka tänu Uuele Maailmale on ka teistes Tallinna linnaosades läinud elu mõnusamalt pöörasemaks. Uue Maailma tuules on Kalamajas hakanud tekkima lahedaid nurgapoode, on pagariäri ja maailma kõige ägedam kodukõrts.

Kuidas on filmiga seotud aeg teie enda elu ja vaateid mõjutanud või muutnud?
Minu jaoks on kogu see pikk periood olnud nagu zen-praktika. Kui vaatled teisi inimesi, vaatled elu, hakkad paratamatult jälgima ka iseennast ja oma siseilma.
Tänu filmitegemisele on mind hakanud külastama väikesed “valgustushetked”. Ma olen hakanud vaatama enda elu ka kui üht filmi, mingitel hetkedel nagu kõrvaltvaatajana. Sellist kogemust mul enne filmitegemist ei olnud. Võivad olla täiesti igapäevased situatsioonid, korraga ma tõmban end sellest pildist või eluhetkest välja ja vaatan ka iseennast kõrvalt.
See annab mingi teise vaate elule. Hakkad rohkem taipama. Ei võta seda olemist siin maailmas enam nii iseenesestmõistetavana. Näiteks mingid hetked, kus ma elus vihastan või rõõmustan. Vaatlejana väga huvitav ennast tundma õppida. Miks ma reageerin ja kuidas see väljendub, mida see toob kaasa minu ümbritsevatele, sellesse suuremasse pilti?

Millega võiks “Uus Maailm” köita inimest väljastpoolt Uut Maailma – kuuldavasti oli film publikumenukas Jihlava dokumentaalfilmifestivalil Tšehhimaal?
See oli väga ilus elamus, kui laupäeva hommikul ühel festivalil kauges Tšehhimaa linnas oli kell kümme hommikul pisike saal puupüsti inimesi täis. Istuti treppidel ja otse ekraani all.
See, mis meid siin maailmas ühendab, ongi inimeseks olemine. Meie kannatused on samad, meie rõõmud on samad ja nii on olnud vist juba viimased paar tuhat aastat. Üle kogu maailma. Tuleme vaatama, kuidas see inimeseks kasvamine eesti moodi käib. Ja saame rahulikult juua ühe Tšehhi õlle, popsutada piipu ja nentida, et inimesed on igal pool ühesugused. Uue Maailma rahva puhul on ka täheldatud sellist erilist elujanu ja teraapilist mõju vaatajale. Lihtsalt puhas vaimustus, et sellised inimesed on maailmas olemas.

Kas Uuest Maailmast kerkinud teemasid võetakse kõneks ka teie raadiosaatesarjas “Ööülikool”?
Ma arvan, et ma ajan igal pool ühte ja sama asja. Mind on terve elu saatnud lause, mis on veekindla vildikaga kirjutatud ühe Tartu linna kangialuse seinale. “Tahan saada heax.” Nii lihtne see ongi. Otsin edasi. Nii “Ööülikoolis” kui filmis.
Grünfeldt, I. (2011). Intervjuu: Jaan Tootsen ja tema "Uus Maailm". Virumaa Teataja, 26. nov.

Film lõpeb tähendusliku kuupäevaga – tiitriga, mis ütleb, et Uue Maailma seltsimaja suleti 11. septembril. Mis edasi? Äkki on põhjust vändata järg?
Täiesti kindlasti. Elu Uues Maailmas läheb mürinaga edasi. See, et seltsimaja kinni pandi, ei tähenda midagi, mingid jõujooned ja kokkusaamised mängitakse ilmselt ümber. Aga film «Uus Maailm 20 aastat hiljem...»? Kõlab hästi! Siis, kui praeguste peategelaste lapsed on ise noored maailmamuutjad.
Olen korra isegi mõelnud, et kogu see värk on hoopis 20-aastase võtteperioodiga film ühest uue maailma lapsest ja praegune film moodustab sellest vaid ühe eelloo, kus on näha tema vanemate pöörane noorus.
Tuumalu, T. (2011) Jaan Tootsen: "Uus maailm 20 aastat hiljem..."? Kõlab hästi! [ intervjuu Jaan Tootseniga] Postimees, 6. okt.

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: Ometi suudab «Uus Maailm» üllatada, vaataja ekraani külge köita ka pooleteiseks tunniks. Põhjus pole mitte ainult selles, et filmi tegelased on inimesed, kelle peas keerlevad lennukamad ideed, kui konkreetsetesse oludesse ära mahub, aga kes ei kaota siiski lootust ja indu neid ühel heal päeval realiseerida, nagu Tõnu Kaljuste, kes otsis Priit Valkna filmis «Vastutuulesaal» – kokkusattumusena samuti viis aastat filmitud – toetust mõttele ehitada Naissaarele ooperimaja.
Huvitavaks teeb «Uue Maailma» hoopis see, et need tegelased pole kaugeltki täiuslikud, raudse sihikindlusega ühele eesmärgile keskendunud inimesed, keda kätleb president ja austab riigikogu esinaine – ka neid purevad argipäeviti nõrkushetked, sisemised kõhklused ja sageli ei leita Uue Maailma asja ajamisel üksmeelt. Ka ei kiida mitte kõik linnaosa elanikud seltsi tegevust heaks.
Tootsen näitab ilmekalt, kuidas idealism võib kokku põrgata reaalsusega, kuidas lahkutakse ja tullakse tagasi. Aga viis aastat on piisavalt pikk aeg ka selleks, et näha ära purunenud suhted. Nii paistab filmist välja ka koosolemise võlu ja valu. Seda kõike ei ole mitte alati mugav ekraanilt vaadata.
Veel üks huvitav, poleemiline aspekt tuleb siit välja. Tootsen ei eksponeeri «Uue Maailma» teises pooles kuigivõrd – tahtsi või tahtmatult – seltsi sisulist pingutust linnaosa üldisema asja edendamisel – peale festivali muidugi –, vaid kogu aur läheb võitlusele väikese seltsimaja eest, mis kipub näppude vahelt libisema.
Tekib õigustatud küsimus, kas see väike kommuun, kes selles pesitseb, ei tee seda rohkem enda kui linnaosa elanike üldisema hüvangu pärast. Kelle huve siis ikkagi esindatakse, kust läheb piir? Ka sellest kõneleb «Uus Maailm».
Millal tuleb järg?“
Tuumalu, T. (2011). Film näitab uue maailma sünni võlu ja valu. Postimees, 6. okt.


Olev Remsu: Ausalt öelda tekkis mul selle filmi vaatamisel mõningaid küsimusi, seejuures üsna elementaarseid. Esmalt, millest üldse käib jutt?

Linateos on välja kuulutatud kui dokumentaalfilm linnaosaseltsist, kummati näeme Uue Maailma Seltsi tegevust teisel tagaplaanil: pärast esimest tagaplaani ja pärast esiplaani. Need on episoodid linnaosapäevadest, kenakesti lõbusad ja kaunid oma loomulikkuses ja karnevalilikkuses. Ja hästi filmitud, professionaalselt monteeritud! President Toomas Ilvese külaskäik aga näiteks siia ei kuulu. Minu meelest liigitub see esimesse tagaplaani, millest edaspidi.

Ja edasi. Mis liigist on film? Reklaamis on juttu dokumentaalfilmist, ometi ei saa teost pidada mitte sugugi puhtaks dokumentaaliks. Alustame liigi määratlemisest. Dokumentaalfilm peegeldagu tõde, olgu ilma lavastuslike episooditeta (nii palju kui võimalik, sest tegelikult on ju iga intervjuugi lavastus), loogu vaatajas kohaloleku tunne.

Kohaloleku tunde film kahtlemata loob, ja teeb seda pealegi üpris võimsalt. See on hea. Ainult et kuhu see film vaataja sõidutab? Kas tõesti reaalselt eksisteerivasse Tallinna linnaossa, ajaloolise nimega Uus Maailm? Või hoopis mingisse uude maailma, mis on autori loodud? Ilmselgelt reaalse interjööri eksponeerimine tundub lausa paviljonivõttena.

Film koosneb ju valdavalt lavastuslikest episoodidest, kohati tundub, et isegi tekst on inimestele ette kirjutatud. Mis see siis on? Kas dokumentaalfilmi sugemetaga amatöörnäitlejatega mängufilm? Vaataja annab filmile alati suure usalduskrediidi.

Vaataja usub ja usaldab seda, mida talle filmis öeldakse, rohkem kui ühegi teise kunstiliigi puhul. Ja seda usaldust ei tohi kurjasti kasutada. Selle levinud nähtuse eest hoitas juba Juri Lotman. Aga „Uues Maailmas” on seda tehtud.

Mulle näiteks meeldib boheemlus. Aga ma ei taha, et keegi pannakse boheemlusest lugu pidama (või boheemide eluga tutvuma) mingite kunstkrutskite abil. Niimoodi see aga „Uues Maailmas” paistab. Küllap enamus ei salli bürokraatiat, kuid filmis on paljastatud bürokraatia masinavärgi vahele jäämine lavastuslikult! No ja mis siis, võidakse küsida.

Vahe on suur. Dokumentaalfilmi puhul peaks sõnum olema tõene, lavastuse-väljamõeldise korral on see tõepärane, erinevus on tinglikkuses. Ja kui vaataja avastab, et teda on petetud, siis võib ta koguni hakata veel rohkem põlgama boheemlasi, võib hakata austama bürokraate.

„Uues Maailmas”on episoode, mis on kohe nagu mõne mängufilmi tsitaadid: ärasõit Uue Maailma seltsimajast autohaagisel pianiinot mängides, korraliku kabineti parkettpõranda pühkimine pärast seda, kui boheemilontrused on sealt lahkunud … On teisigi, kirjutamisel ei tule kõik meelde.

Esimene tagaplaan on kommuun. Jääb mulje, et filmis aetakse segi kommuun ja selts ning pakutakse kommuuni seltsi pähe. Sest kõik, mis on seotud seltsimajaga, seal elamisega, selle remontimisega, on ju kommuuni ja mitte seltsi toimetamised.“ /---/

Loe edasi:
Lavastatud Uus Maailm - Sirp
Remsu, O. (2012). Lavastatud Uus Maailm. Sirp, 16. märts.

Veiko Märka: Paari aasta eest läksin kord Uue Maailma seltsimajast (elasin selle lähedal 2004–2008) mööda. Selle õuel oli jälle mingi üritus, vist laat. Mul oli kõht kole tühi, raha ei olnud. Seltsi juhid kinkisid mulle praemunaga võileiva. Kõht sai täis, tuju heaks.
Seepärast on minu arvustus kõike muud kui neutraalne. Õnneks jäädvustas Jaan Tootsen ise oma tegelasi seda objektiivsemalt (ilmselt jäi praemunaleib õigel ajal saamata). Või nagu produtsent väitis: “Ta on muutunud peaaegu mööbliks oma kaameraga.”

Täispikas dokfilmis on kaks konfliktset poolt – idealistid eesotsas Uue Maailma seltsi aktivistidega ja materialistid, kelle kirevatesse ridadesse kuuluvad nii politsei, linnaametnikud, seltsile üürile antud maja omanik kui osa naabritest. Mõlema strateegiat ja taktikat jälgitakse autori sümpaatiatest vihjet andmata. Ainult ametnike suures plaanis juhmid näod satuvad rõhutatult sageli kaadrisse. Kõige imepärasem leid on kahe tähtsa kabinetis istuva linnaametniku, mehe ja naise, peade ja ilmete sünkroonis liikumine, mis meenutab leemureid või mõnda muud liiki armsaid, kuid mitte eriti tarku olevusi.

Filmi-Erko olemuse iseloomustamiseks sobib kõige paremini Hasso Krulli lemmiktegelane trikster (trickster), keda ta ka vembuvanaks nimetab. “Trikster on kummaline kuju, keda alatasa kihutab takka nälg, vastupandamatu rännukihk ja suguiha, kuid kes ühtlasi on kõige vanem olend ja mäletab asjade algust. [–] Ta võib teha inimeste elu hõlpsamaks ja täiuslikumaks, aga võib välja mõelda ka takistusi, et inimesed ei läheks laisaks.” (“Loomise mõnu ja kiri”, lk 30–31). No täpselt Erko. “Uue maailma” triksteri pööraseim tegu on ootamatu põgenemine Austraaliasse. Et tegevus ka seejärel tema ümber keerlema jääb, rõhutab keskset asendit eriti.

Veel leidub peategelasel prototüüp eesti kirjanduse tuntuima vembuvana, “Kevade” Joosep Tootsi kujul. Ka viimasel oli Uue Maailmaga tihe vaimne side, mis koguni Kentuki Lõvi pilkenime esile kutsus. Ühised jooned on ka põlgus paberimajanduse ja füüsilise töö vastu. Nagu Tootsi, nii ka filmi-Erko selga nuheldakse mõned patud ebaõiglaselt. Pole ometi võimalik, et ta üksi kõik Avatud Eesti fondilt saadud 420 000 krooni õlle peale kulutas. Ometi jääb filmist just selline mulje. Igatahes on Valk filmis nii eredalt ja võimsalt välja joonistatud, et tema otsus mitte esilinastusele ilmuda tundub täiesti loogiline – mida siia enam lisada.“
Märka, V. (2011). Joosep Toots tegutseb jälle. Eesti Ekspress, 14. okt.


Tõnis Kahu: „Aga olud on iseasi, sest see film räägib samavõrra normaalsusest kui vastuhakust ja see on teadagi midagi päris salakavalat. Normaalsus on hea, kui ta on vaenlane, selgetes piirides ja kaugele nähtav – miski, mis seotud aja ja koha külge, võimusüsteemid, rahapuudus, naabrite kius... Kuid film räägib paari suhtedraamat riivates sellestki, et normaalsus on midagi, mida peategelased ka ise siin otsivad – otsivad sellist, mis oleks parem ja puhtam ja laseks olla ka siis, kui on selge, et Suur Lubadus, millega alustati, ennast päriselt välja ei vea.
Režissöör Tootseni panus on pakkuda juurde oma just toda teistsugust normaalsust, alternatiivset, kuid samas lohutavat ja lepitavatki. Tema film on tugev selles, mida ta laseb põhilise taga ja varjus aimata – kevadisi lõhnu, moosi ja pannkookide maitset, ka higi ja liisunud õlle lehka kui vaja ning talvekülma kogu tuimust, mille vastu puud ahjus kuigivõrd ei aita. Ühest vägevast võitlusest rääkiva filmi jaoks oleks see kaugelt liiga sentimentaalne. Aga teisalt – see pole nagunii võitlus, mida võita või kaotada. See on selline võitlus, millega tuleb lihtsalt elada, ja Jaan Tootsen on näidanud, kuidas.“
Kahu, T. (2011). See pole võitlus, mida võita või kaotada. Eesti Ekspress, 14. oktoober.


Aasta Film 2011

Eesti Filmiajakirjanike Ühing (EFÜ) kuulutas 5. jaanuaril 2012 kinos Sõprus pidulikult välja Aasta Filmi, milleks filmiajakirjanikud valisid Jaan Tootseni dokumentaalfilmi «Uus Maailm» ühe vabakonna ja selle tuumikhingede empaatilise ja mitmehäälse kujutamise eest.

Jaan Tootsenit pärjati rahalise preemia ning Neitsi Maali pronkskujuga.

Tootseni võidufilmi kõrval konkureerisid Neitsi Maalile mängufilmid "Kirjad Inglile" ja "Idioot" ning veel kaks dokumentaalfilmi - "Et meeldiks kõigile" ja "Kuku. Mina jään ellu". Et viiest nominendist lausa kolm on dokumentaalfilmid, ei ole sugugi tavapärane olukord, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Kaks nominentmängufilmi olid väga teatraalsed ja suurepärased, aga et me eelistasime dokumentaalfilmi, näitab, et on vajadus mingi loomulikkuse ja tõesti siiruse järgi. Ja see "Uus maailm" on alternatiivse elustiili otsimine. Ilmselt seda idealismi on vaja," sõnas EFÜ esimees Jaan Ruus. /---/

ERR uudis, 05.01.2012, http://uudised.err.ee/?06242737  (9.10.2013).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm