Griša (1996)

Grigori Kromanov

Grigori Kromanovi (8.03.1926 Tallinn - 18.07.1984 Lahe küla, Lääne-Virumaa) filmilooming pole rohkearvuline, ent rahva poolt armastatud. Mitmetest tema režissöörikäe all valminud filmidest - "Viimne reliikvia" 1969, "Briljandid proletariaadi diktatuurile" 1975, ""Hukkunud Alpinisti" hotell" 1979 - said publikumagnetid, et mitte öelda kultusfilmid, mida filmisõbrad siiani mäletavad.

Põhjalikumalt Grigori Kromanovist kui isiksusest, lavastajast ja mõtlejast loe:
Lavastaja Grigori Kromanov: mälestused, artiklid, kirjad, päevikud (1995). [Koost. Irena Veisaitė-Kromanova, tõlkinud Silvi Vissak jt]. Tallinn: Eesti Raamat, 560 lk.
Kangur, P. (2010). Griša oli haavatav mees [intervjuu Irena Veisaitė-Kromanovaga]. Kroonika, 27. nov. 
Felt, R.(1995). Meenutusi Grigori Kromanovist, filmi- ja telerežissöörist. Rmt: Lavastaja Grigori Kromanov: mälestused, artiklid, kirjad, päevikud. Tallinn: Eesti Raamat, lk. 142-151.
Elmanovitš, T. (1987). Grigori Kromanovi filmid. Looming, nr 7, lk. 947-958. 

Arvamusi filmist

Toomas Raudam: „Kromanov oli pidevalt kahe asja vahel. Need kaks asja olid kaks kultuuri. Üks, millesse ta vere läbi oli sündinud, teine, milles ta elas. Vene ja eesti, eesti ja vene. Seda asjaolu on filmis ikka ja jälle rõhutatud. Põhimõtteliselt on kunstnik kodumaatu. Tal pole passi. /…/

«Grisha» elu, mille Sillart talle annab, koosneb kahest osast, elusast ja elutust. Elus osa (intervjuud, mälestused) on ebaühtlasem, kuid samas ka kõnekam. Kõik ei allu, ei peagi alluma kontseptsioonile. Elutust (filmidest) on võetud maksimum. See illustreerib, tõestab ja kinnitab seda, mida inimesed Kromanovist arvavad. Nii muutub film tsitaatide ja tsitaatide tsitaatide raskesti lahti harutatavaks põiminguks, mida reaalsusega kokku viia raske sellele, kes Grishat isiklikult ei tundnud.

Tsitaat on sama mis metafoor. Filmis tuleb see eriti hästi ilmsiks. Enamus metafoore olid pingelised, neid nähes mõtlesid Grishast. Mõni metafoor aga oli liiga mugav. «Põgene, vaba laps» reliikvia-filmist kuulus viimaste kilda, sellega võinuks põhjendada mida või keda tahes.

Niipalju kui inimesi, niipalju ka vaatenurki. Kromanov polnud kuigi produktiivne, kuid tema loomingust võinuks välja sõeluda ka teistsuguse «Grisha». Ometi jäi tunne, et Sillarti nägemus polnud pelgalt tema oma, vaid ka meie.“
Raudam, T. (1996). Inimene oli ise Grigori Kromanov. Postimees, 11. nov, lk 17.

Tõnu Ehasalu: „Muidugi võiks ju küsida, milleks meile täna enam need videolindile võetud meenutused, kui mahukas raamat, millest suurema osa moodustavad samuti mälestuskillud, just hiljaaegu ilmunud. Nagu ka seda, kas Grigori Kromanovi (1926-1984) eluajal portreteerimata jätmist on üldse sel viisil, tagantjärele ning näitamata sedagi osakest temast, mis juhuslikult dok-kaadritena jäädvustatud, korvata. Aga ärgem nii siiski küsigem, pigem tuleks rõõmustada selle üle, et meil lisaks Irena Veisaite koostatud raamatule (mis kaugeltki igaühele, kes sellest huvituda võiks, päris taskukohane olla ei pruugi) on võtta ka üks portreevisand Jüri Sillarti värskelt valminud töö näol.

Liidet «visand» ei kasuta ma siin sugugi halvustavas tähenduses. Nn kõnelevate peade summast, kui puudutada just filmi verbaalset poolt, jääb igal juhul väheseks andmaks terviklikku pilti sedavõrd vastuolulisest, püsimatust, tundlikust jne loovisiksusest, nagu Kromanov kaheldamatult oli.

Ka täiendav visuaalne info, st jutustavate lõikude vahele monteeritud iseloomulikud kaadrid linateostest ei saa tegijapoolse parimagi tahtmise korral hajutada muljet fragmentaarsusest. Ent need, kellele on tuttav üksnes lavastajanimi Kromanov ning kes toda nime vahest millegi muu kui «Viimse reliikviaga» seostada ei oska, peaksid tollesama visandi põhjal endale mingi ülevaatliku pildi suutma kokku panna küll. Nõnda ei maksaks äsjaöeldut ka erilise etteheitena võtta.

Juba nii paljude Grigori Kromanovi kunagiste kolleegide rääkima meelitamine on saavutus, kusjuures keegi küsitletuist ei aja päris formaalset juttu. Ehkki - mõni dissonants oleks kindlasti ilmestanud toda hardalt aukartlikku tonaalsust, mis nüüd ülemäära domineerima kippus.

Seda enam, et mehel pidi ju ometi olema ka vaenlasi, ta ei saanud igaühe jaoks olla ühtmoodi «meie Grisha», vaid pidi kahtlemata kellegi jaoks, kui mitte läbivalt, siis ajuti ikka olema ka näiteks «kuradi Kromanov». Sarnased seigad jätab aga Sillart delikaatselt üksnes aimatavaiks.

Rohkem kahju on sellest, et filmis ei valgustata Grigori Kromanovi välja niivõrd kahe kultuuri ühendaja, vahendaja ja rikastajana, pigem luuakse temast tahestahtmata mulje kui kahe kultuuri vahele jäänud vangist, kelle süda kuulub ometi selgelt ainult ühele neist. Sellist muljet toestab eelkõige muusikaline taust ning mõned korduvkaadrid «Briljantidest» - «vene hing», kes tunneb end siinsetes oludes paratamatult kodutuna.

Teisalt «eemale, ära siit»-meeleolude rõhutamine (valgel hobusel kappav Agnes «Viimsest reliikviast»), mille all Kromanov ise eeldatavalt ei kannatanud (nii väites toetun jälle Veisaite raamatule), aga mis niiviisi serveerituna üksnes tema enda isikuga seostub.

Ning kolmandaks, «Hukkunud alpinisti» tulnukate esitlemise kaudu vihjatakse meile liigagi otseselt, et ega rezhissöör Kromanovgi päris siitilmast polnud. On küll mõistetav, millele vaataja tähelepanu tegelikult juhtida taheti, ent aktsent mõjub siin siiski kontrollimatult tugevana, parimal juhul võib seda tõlgendada kui osutamist mõnele kõrvalseisja, sealhulgas kolleegi jaoks veidrale kapriisile, mis jääb aga neile, kes pole üleni meie kinomaailma sukeldunud, deshifreerimatuks. Seega - Sillart ei pööra oma vaadeldavas töös piisavalt tähelepanu Kromanovi erinevatele tahkudele. Näiteks ei selgu kuigivõrd, millises suhtes olid temas nood mitmed omaksvõetud rollid: filmi-, tele- ja teatrirezhissöör, pedagoog, näitleja jmt; ehkki ka siit võib aimata, et kõige tugevam tõmme oli just filmi suunas.

Filmi Grigori Kromanovil teatavasti nö täie rauaga teha ei lastud, seda peamiselt ideoloogilistel põhjustel. Juba «Meie Arturiga» (1968) kaotas ta keelajate-käskijate silmis usaldusväärsuse, muutus neile oma kompromissituses ebamugavaks. Hiljem anti talle võimalus kaotatud mainet parandada, ent nõustudes küll enda kinnitamisega algselt «Tallinnfilmis» üksnes plaanitäitena mõeldud filmi «Briljandid proletariaadi diktatuurile» rezhissööriks, suutis ta tööd lõpetades kõikvõimalikke tshinovnikuid veelgi enam pahandada, kuna inimlikustas neidki persoone, keda tulnuks kehtivate ettekirjutuste kohaselt näidata lausnegatiivses valguses, puudutas liiga julgelt jälitustegevusega seonduvat teemat jne.

Samas kutsuti teda pidevalt õppejõuks lavakunstikateedrisse, kus ta aga ilmselt nii oma kärsitu loomuse tõttu kui ka tervislikel põhjustel kunagi korraga pikemalt ei püsinud. Paradoksaalsel kombel ei takistatud (või ikkagi takistati?) niisuguse kahtlase meelsusega isikut meie kasvavat nõukogulikku noorsugu kujundamast. Kui keegi tema tööd lavakatega mõnevõrra häiris, siis vahest kõrgelt kantslist jutlustada armastav Panso, kes võis Kromanovile tunduda liiga lärmakas ainutõe vallata tahtja ning kelle märkused said tihtipeale, nagu hiljem nii mõnedki toonaseist tudengeist meenutanud, ülemäära teravalt sõnastatud. Sõnastus sõnastuseks, kas Kromanovi näol polnud mitte tegemist natuuriga, kes ülikergelt, paljude kaaslaste meelest üksnes tähtsusetute pisiasjade peale solvus ning märkusi kolleegidelt (kui need polnud just samavõrd peidetud nagu tema enda märkused näitlejaile) eriti üldse ei talunud?

Kalju Komissarovilt näiteks pärineb sessamas raamatus avaldatud mälestuskild, kus kõneldakse «Kolme õe» katkendi läbimängust, mida juhendas Kromanov, ühes 3. lennu erialatunnis: Panso istus keset Toomkooli saali, Kromanov ukse all nurgas, Pansost tagapool,kõrval. /-/ Varsti jäi Panso tukkuma. /-/ Kui lõpetasime, tõusis Panso ja pidas meile tunnise loengu Tshehhovi mängimise traditsioonidest, ajaloost jne. Siis tegi ta meile kõigile märkusi. /-/ Ja siis oli Grisha õnnetu. Väga ilmekas seik, ehkki liiga otseselt ei tohi Kromanovi nn külalisestaatust lavakoolis sääraste, vahest siiski haruharva ette tulnud juhtumitega seostada.

Ometi näib praegu, nagu oleksid mingid instantsid, iseäranis 70ndatel aastatel, tegelnud aktiivselt Grigori Kromanovi eesti kultuurist eemale, perifeeriasse tõrjumisega. Kogu selle positiivse uuendusprogrammi ja kõigi nende õilsate eesmärkide juures, mis Kromanov endaga uuele töökohale kaasa võttis, ei saa päriselt lahti tundest, nagu olnuks tema kinnitamine Vene Draamateatri peanäitejuhi kohale (1981) teataval määral ka sundpagendus või - vabatahtlik taandumine. Sest on vaevalt usutav, et üha halveneva tervisega rezhissöör oma jõuvarusid hinnata ei osanud ning lootis seal tõemeeli läbimurde teostada, lämmatada kõikvõimalikud trupisisesed vastuolud, hävitada intriigid ja luua niisugusele pühitsemata pinnasele kohaliku rahvuskultuuri oaas.

Ent, nagu nüüd ka Sillarti filmis kõnelnutelt kuuleme, olevat teatri näitlejad julma otsekohesusega teatanud, et neil ei lähe tarvis haiget peanäitejuhti. Kindlasti tajus Kromanov seda suurema löögina kui oma potentsiaalse programmi vaidlustamist (mis ju nagunii vähemalt varjatud vastuseisu kohtas).

Teatris jõudis Kromanov teha ainult kuus lavastust, neist kaks lavakate diplomietendused ning üks (Galini «Retro» Vene teatris) teise mehe poolelijäänud töö katuse alla viimine. Umbes samapalju on aastail 1959-1962 valminud telelavastusi (pole kuuldavasti säilinud) ja filme. Kuna viimaste enamiku tase küünib tõepoolest üle eesti keskmise, on üpris kurb, et Kromanovil ei õnnestunud maha saada tippfilmiga endale lähedasel teemal. Ilmselt ei olnud tal ühegi oma töö tulemusega seoses põhjust rahuloluks sel määral nagu Kaljo Kiisal pärast «Hullumeelsust».

Aga siiski - just filmis, kõigi nende väljastpoolt pealesurutud takistuste kiuste, suutis ta ehk kõige enam oma loomingulisi taotlusi realiseerida. Ning eesti filmi suhteliselt hõredal maastikul jäävad mitmed Grigori Kromanovi tallatud rajad igatahes alles.

Meie kultuurimälus püsib Kromanov ennekõike filmirezhissööri ja pedagoogina. Ent esimene assotsiatsioon - ja sinna ei saa midagi parata - tema nime kuuldes on paljudele ikkagi «Viimne reliikvia». Miks ei võiks selleks olla hoopis ««Hukkunud alpinisti» hotell»? Seepärast, et tolle tööga seoses meenub esmajärjekorras Sven Grünbergi, Mikk Mikiveri ja Sulev Luige nimi.“

Ehasalu, T. (1996). Tõrjutud ja rehabiliteeritud Kromanov. Postimees, 15. nov, lk 15.