Avaleht » Filmiliigid

Mälestused

Vaat siis saad aru, et teeme ikka õiget asja!

Katkeid intervjuust Janno Põldma ja Heiki Ernitsaga

Kristiina Davidjants: Kuidas sündis „Lotte idee”? 

Janno Põldma: See on pikk sündmuste jada. Ma kirjutasin kunagi nukuteatrile ühe näidendi  „Koerapulm” ja palusin, et Heiki oleks selle kunstnik. Lavastuses toimus tegevus küll kodutute koerte varjupaigas, aga juba selles lavastuses olid tuttavad tegelased sees. Edasi saime tõuke teha seriaal „Tom ja Fluffy”, mille tegevusplats oligi juba Leiutajateküla, kuigi me tollal seda kohta veel Leiutajatekülaks ei nimetanud. 

Heiki Ernits: Kuna aga Tom ja Fluffy said lõpuks kokku, lõpetades niimoodi loo, siis oli vaja välja mõelda mingi uus tegelane. Otsustasime, et me enam nii vana peategelast välja ei mõtle – teeks mõne niisuguse väiksema, koolieeliku näiteks.        

J P.: Siis mõtlesime ja leidsimegi, et ta peaks olema koer – ning esimene mõte oli muidugi poisskoer. Samas – mis iseloomuomadused tal on? Julge, vapper, mõned veel ja ongi kõik. Aga kui ta oleks tüdruk, siis säiliks kõik need samad asjad ja ta saaks olla ühtlasi õrn ning hoolitsev.  Nii saame lõppkokkuvõttes palju huvitavama, rikkalikuma karakteri.

Kes karakterid välja mõtleb? 

H. E.: Me koos mõtleme vastavalt loole, et kes seal olema peaksid, ja siis mina joonistan nad üles. 
J. P.: See on, jah, nii, et Heiki ikka joonistab neid. 
H. E.: Kui kellelgi on mingisugune hea idee, siis ma ikka kuulan. Näiteks uues filmis on kolmekõrvalised jänesed, sest Jannol oli juba enne idee, et kuujänesed võiksid olla kolme kõrvaga. Ma olin küll vastu, et mis pagana kolme kõrvaga, see on nii imelik. Praegu aga olen ma väga rahul, et säärased ebamaised jänesed. 

Aga kas animakarakteritel on vahest ka reaalsed prototüübid?

H. E.: On, näiteks selles filmis on meil kohe mitu prototüüpi, vähemalt füüsise järgi küll. Näiteks on meil siga Voldemari, kelle tarbeks filmisime ja pildistasime Tarvo Kralli. Õnneks suutsime Tarvo Krallile pihta saada enne seda, kui ta kõhnenema hakkas. 

J. P.: Või kui tegelaskujul on näiteks ebastandardne liikumine, siis kasutame näitlejat. Üritame valida näitleja, kes on sarnane Heiki joonistatud pildiga. Näiteks panime Priit Võigemasti veidi kohmakalt jooksma, filmisime teda ja siis näitasime joonistajale, kellele muidu olnuks väga raske seletada, et „tee niimoodi”.         

Kuidas häälte proovimine osadesse käib?       

J. P.: Sisetunde järgi. Meil pole mitte kunagi kahte kandidaati rolli peale. Kui oled asja sees, hakkad ette kujutama, kuidas see tüüp on joonistatud ja liigub, ning siis saabki kõik aina selgemaks ja selgemaks. Ühe näite ma võin tuua: meil on lehm Benita ja minul oli millegipärast kohe selge, et see peaks Merle Palmiste olema. Me ei ole kunagi varem Merlega koostööd teinud, aga mulle tundus just tema naiselik hääl õige. Veidi emalik, küllaltki varjundirikas. Ja läkski täitsa kümnesse sinna rolli.

Intervjuu terviktekst:
Vaat siis saad aru, et teeme ikka õiget asja! - Sirp
Davidjants, K. (2011). Vaat siis saad aru, et teeme ikka õiget asja! Sirp, 26. aug, lk 21.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm