Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmi saamisloost

“Leiutajateküla Lotte” tegemiseks kulus kolm ja pool aastat ning kaasa tegi üle 220 inimese Lätist, Eestist ja Ukrainast. Filmi džuudo-teema lisamise mõte tuli Eesti parimalt džuudomaadlejalt Indrek Pertelsonilt.
Feldmanis, A. (2006). "Leiutajateküla Lotte" on oodatult armas ja soe. Eesti Päevaleht, 24. aug, lk 14.

Filmi režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits teadsid algusest peale, et Lotte rolli tuleb meelitada Evelin Pang . «Ei tekkinud mingit kahtlustki,» meenutab Põldma. «Eeldasime, et Lotte peab laulma. Ja Evelini häälel on koerust sees.» Noor näitlejatar ei vajanud pikemat mõtlemist. «Hõiskasin kohe: «HURRAA!»» Hingesugulust Lottega, mida lavastajad tähele panid, tunneb Evelin ka ise: «Olen koer tüdruk.» Koera pole tal muuseas siiani olnud. «Aga kunagi kindlasti.» Evelin meenutab naerdes, kuidas dubleerimispäeva lõpuks olid tal silmad hoopis rohkem väsinud kui suu. «Sain aru, et olin lugenud tervet teksti Lotte näoga, silmad suured!»

Filmis kõlab kaks ingliskeelset laulu Brainstormi solisti Renars Kaupersi sulest ja esituses. Lätlasest üritati küll eestlast vormida, aga asjatult. «Ütlesin kohe, et sellest head nahka ei tule!» nendib Ernits. Ometi proovisid režissöörid terve päeva Riias Kaupersit eesti keeles laulma drillida. «Renars võttis kõike väga tõsiselt ja üritas viimse hetkeni,» meenutab Põldma. Kuid läti keeles puuduvad õ, ä ja ö. Kui Kaupers proovis neid puhtalt hääldada, läks laulust emotsioon kaotsi.

Tegijad ütlevad, et Lotte pole pelgalt tegelaskuju, vaid omamoodi filosoofia kehastus. «Võtsime algusest peale põhimõtteks, et teeme vägivallavaba filmi,» räägib Põldma. «Siin puudub negatiivne tegelane, hea ja paha igavene võitlus, kus paha algul kõmmib head ja pärast kõmmib hea teda kaks korda kõvemini vastu.» Lotte humoorikas maailmas sebivad väikesed tegelased, kel on omad veidrused, kuid kes ei taha üksteisele halba. «See on ideaalmaastik,» ütleb Ernits. «Elu võikski selline olla. Järsku sirgub Lotte filmide vaatajatest mingi eriline tõug?»

Loe lisaks:
Leiutajateküla Lotte» tegi Evelin Pangest koeraplika - Õhtule
Tael, T. (2006). "Leiutajateküla Lotte" tegi Evelin Pangest koeraplika. SL Õhtuleht, 24. aug, lk 17.

"Leiutajateküla Lotte" sai toetust Euroopa filmifondilt

Eesti Joonisfilm on esimene Eesti filmitootmisettevõte, mis oma projekti Eurimages’i toetuse taotlemiseks saatis. Kokku taotles Eurimages’i seekordses voorus toetust 20 rahvusvahelist kaastootmisprojekti, sealhulgas neli täispikka animafilmi.
“Leiutajateküla Lotte” tootjate hulka kuulub peale Eesti Joonisfilmi ja Läti stuudio Rija Films ka Eesti Televisioon. Filmiprojekti eelarve on 1,805 miljonit eurot (28,2 miljonit krooni). Varem on film saanud arendustoetust ka Euroopa Liidu suurimalt audiovisuaaltööstust toetavalt programmilt MEDIA Plus (40 000 eurot, 626 000 krooni). Eesti poolelt toetavad projekti Eesti Filmi Sihtasutus, EV Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Eesti Filmi Sihtasutuse peadirektor Martin Aadamsoo, mis on Eurimages’i toetuse saamise juures kõige tähtsam?
Kõige olulisemad on kaks asja: esiteks eesti tegijad on tasemel – lähevad ja kohe saavad. Sloveenia näiteks ootas kolm aastat. Teiseks tuleb rõhutada rahvusvahelise koostöö tähtsust. Hea tulemus kinnitab, et Eesti astus Eurimages’iga liitudes õige sammu. /---/ “Lottet” esitles ja kaitses Ilmar Raag.

Projekti produtsent Riina Sildos, kuidas õnnestus kohe esimesel katsel toetus kätte saada?
Sel korral konkureeris 6 animafilmi, sõelale jäi neli täispikka, mis kõik väga tugevad. Harilikult on esitatu hulgas vaid üks-kaks animafilmiprojekti. Toetuse saamine oli tegelikult suur üllatus, sest konkurents oli tõesti tugev. Aga eks Lottel on ka palju tugevaid külgi. Originaalsed ja värvikad tegelaskujud, hästi jälgitav süžee.

lmar Raag, milles peitus Lotte tugevus konkurentidega võrreldes?
Ilmselt oli kolm peamist põhjust: Eesti animatsioon, ehk siis kohalike jaoks pigem “Balti anima”, on juba omamoodi märk. Sellel on hea kuulsus ja sellele tasub panustada. Teiseks on Eurimages seni heldelt toetanud just anima- ja lastefilmiprojekte. Kolmandaks, mida unustada ei tohi, on projekti enda tugevus. Teisisõnu, lõppvooru põhimõtteliselt viletsad projektid ei jõudnudki. Lotte ei uisutanud niisiis mitte pelgalt traditsiooni ja žanri turjal, vaid oli tugev filmiprojekt ka omaette.
Tõnson, M. (2004). "Leiutajateküla Lotte" sai toetust Euroopa filmifondilt [Eurimages'i fondi toetus, küsimustele vastavad EFSA peadirektor Martin Aadamsoo, projekti produtsent Riina Sildos ja Eesti Televisiooni juht Ilmar Raag]. Eesti Päevaleht, 28. veebr, lk 11.

Tegelastest

Andrus Kivirähk tutvustab filmi tegelasi:

Lotte - Tahaks ju ometi harjutada vettehüppeid ja ehitada liivast losse ja otsida mereröövlite aaret ja katsetada kõhurääkimist ja õppida selgeks varvastega vilistamine. Ning teha veel palju muudki! Lotte ainus mure on see, et päevad on liiga lühikesed. Ei saa veel õieti mängima hakatagi, kui juba aetakse magama! Lotte meelest on magamine kõige tobedam asi, mille täiskasvanud on välja mõelnud, puhas aja raiskamine.

Bruno ja Paula - Bruno on Lotte kõige suurem sõber. Nad möllaksid ja müraksid hea meelega päevad läbi koos, aga ei saa, sest Brunol on iga päev muusikatund. Ta harjutab lõõtsa mängimist. Brunost peab saama pillimees, sest tema ema Paula tahab nii. Bruno emale meeldib kangesti muusika, aga sporti ei salli ta silmaotsaski. Seda sellepärast, et Bruno isa oli kuulus vasaraheitja, aga ühel võistlusel juhtus temaga õnnetus. Ta keerutas vasarale sisse nii suure hoo, et lendas koos vasaraga minema ja pole siiamaani tagasi tulnud. Sellepärast ei lubata Brunol sporti teha, aga kui ema ei näe, siis jookseb ja ujub Bruno ikkagi. Sest kuidas saab üks laps ilma jooksmiseta? Mitte kuidagi ei saa.

Oskar - Lotte isa Oskar on küla kõige kuulsam leiutaja. Oma kasulike masinate eest on ta võitnud palju auhindu. Oskari töötuba on leiutisi paksult täis. Muu hulgas leidub seal näiteks seljasügamismasin ning selline pissipott, mis tuleb sinu juurde kui vilistada.

Klaus - Klaus on vana rännukoer. Omal ajal rändas ta läbi kõik metsad ja kõrbed. Nüüd lebab Klaus enamasti oma mugavas kohvris, vats laisalt taeva poole, ja mängib suupilli. Kui kõht tühjaks läheb, keedab ta lõkke kohal suppi ja pajatab koerakirpudele oma kummalistest reisiseiklustest.

Albert - Alberti kõige suurem häda on see, et ta on hirmus häbelik. Ja sellepärast pole tal ka sõpru, sest Albert ei julge teiste lastega rääkida, ainult piilub neid põõsast. Sel viisil endale sõpru muidugi ei leia ja Albert peab üksi mängima. Tema lemmikmänguasi on harilik roheline kurk. Albert mängib, et kurk on kuulus kangelane, kes päästab hädasolijaid kuristikest ja uppuvatelt laevadelt. Kurk on kohutavalt vapper ega karda midagi ja tal on jube palju sõpru. Albert tahaks ise ka hea meelega olla selline vahva sell nagu kurk, sest ihuüksi mängida on ju hirmus kurb.

Adalbert - Alberti isal Adalberdil on üksainus suur soov — saada kuulsaks. Ta tahab hirmsasti võita esimest auhinda leiutajate võistlusel, kuid paraku ei hakka Adalberdi masinad kunagi tööle. Aga Adalbert ei anna alla! Ta on päris kindel, et ükskord võidab ta esimese auhinna niikuinii ja siis ilmuvad kõikdes ajalehetedes tema pildid.

Jaak - Jaak on kärbes, kes töötab külas äratuskellana. Igal hommikul lendab ta ühe akna tagant teise teha, kisab, kolistab ja puhub pasunat. Mitte keegi ei suuda sellist jubedat lärmi kuuldes edasi magada ning kõik külaelanikud hüppavad jalamaid voodist välja ja lähevad tööle.

Susumu - Susumu on mesilane. Tema pole üldse Leiutajatekülast pärit, vaid purjetas siia kaugelt Jaapanist. Susumu on aednik. Oma kodumaal hoolitses ta kirsiõite eest, kuid oskab suurepäraselt ka peete ja porgandeid kasvatada. Peale selle oskab Susumu veel ühte imelist ja iidset kunsti. Selle nimi on juudo.

John ja James - John ja James on mutid. Nemad tegelikult Leiutajatekülas ei elagi, nemad elavad küla all. Maa all. Seal on neil suured ja uhked toad, täis vanu maale ning kõrgeid raamaturiiuleid. John ja James pole mingist Leiutajatekülast isegi kuulnud. Kui nad kuulevad oma pea kohal samme, siis arvavad nad, et neid hääli teevad kummitused. Aga see ei sega neid. John ja James teavad, et igas korralikus mutilossis kummitab ning joovad rahulikult teed edasi.

Kivirähk, A. (2006). Leiutajateküla Lotte ja teised. Täheke, nr 8, 24. aug.

Joonisfilmi kirjeldus:

Lotte - Lotte on filmis kõikide ettevõtmiste hing ja mootor. Abivalmis, optimistlik ja julge, selge liidritüüp. Lotte on koeratüdruk, kellel on mitmeid poistele omaseid iseloomujooni. Samas võib Lotte olla naiselikult õrn ja koketeeriv.
HÄÄL: Energiline, reibas ja lapselik.
Osatäitja: Evelin Võigemast

Bruno - Erinevalt Lottest ei ole Bruno liider vaid n.n kaasamineja. Bruno on leebe, vaoshoitud ja truu sõber.
HÄÄL: Romantiline kõrge poisihääl.
Osatäitja: Andero Ermel

Albert - Jänesepoeg Albert on kinnine ja endasse sulgunud. Alberti isa Adalberti pidevad läbikukkumised panevad Alberti teistest lastest eemale hoidma. Samas on Alberti suurim soov leida endale sõpru.
HÄÄL: Sissepoole pööratud, veidi madalam, kui Brunol.
Osatäitja: Argo Aadli

Oskar - Lotte isa Oskar on tõsine leiutajatüüp. Oskari maailm on eelkõige tema leiutised. Samas on ta valmis isalikeks õrnusteks.
HÄÄL: Tõsine, natuke pahuravõitu.
Osatäitja: Lembit Ulfsak

Adalbert - Jänes Adalberti kannustab juba lapsepõlvest vastupandamatu soov saada kuulsaks. Kärsitu loomu tõtte ei mõtle Adalbert kunagi ühtegi oma ettevõtmist korralikult lõpuni, sealt tulevad ka pidevad ebaõnnestumised. Adalbert on paadunud optimist, tagasilöögid ei heiduta teda.
HÄÄL: Atraktiivne, ulatub kõrgest madalani.
Osatäitja: Peeter Oja

Klaus - Endine maailmarändur, vana koer Klaus veedab pensionipäevi oma vanas reisikohvris pikutades ja suupilli mängides. Klausi meelistegevuseks on arvukate reisilugude pajatamine.
HÄÄL: Vana, sõbralik ja veidi kärisev. Kõneleb mingis tuntud murrakus.
Osatäitja: Margus Tabor

Jaak - Kärbes Jaak on enda rolli ületähtsustav lobamokk.
HÄÄL: Atraktiivne, koomiline, kasutab rohkeid parasiitsõnu ja kentsakaid väljendeid.
Osatäitja: Mait Malmsten

Susumu - Mesilane Susumu on võõramaalane. Ta on sattunud teise kultuuri ja õpib seda tundma. Sageli muutub see tegevus koomiliseks.
HÄÄL: Kõneleb kerge aktsendiga, rõhutatult. Hääl on groteskne, kusagil mehe- ja naishääle vahepeal.
Osatäitja: Elina Reinold

Allikas: Eesti Joonisfilm

Filmist meedias

Andris Feldmanis: „“Leiutajateküla Lottes” on vaatamata selge hea ja halva vastanduse ning plahvatuste puudumisele tõelist seiklust, mida eesti lastefilmides napib. Tegemist on tõelise leiutajatekülaga, kus kõik kiiksud ja seiklused on päris ega jäta kohta fantaasia- ja pärismaailma eristusele, mida mängufilmid tihti kasutavad, võttes vaatajalt võimaluse piirideta kujutlusrajale rändama minna. /---/

Kuigi filmi põhinarratiiv keerleb Lotte ümber, seovad selle tervikuks külaelanike lood ja nende kummalised leiutised. Nii jääbki filmist meelde eelkõige rõõmus ja soe grupipilt Leiutajateküla elanikest.

Lisaks võib muidugi leida ühiskonnakriitilisi noote, nagu näiteks kerge pila külaelanike karjavaimu pihta, ning postmodernistlikke vihjed filmiklassikale. Kokkuvõttes on need kõik Leiutajateküla tiheda ja vaimukate detailide rohke maailma osaks. Suurepärane on ka pildikvaliteet, seda eriti 3D-taustade osas. Üks kord vaatamisest selle kõige hoomamiseks kindlasti ei piisagi.“
Feldmanis, A. (2006). "Leiutajateküla Lotte" on oodatult armas ja soe. Eesti Päevaleht, 24. aug, lk 14.

Jan Kaus: „Oi, Lotte-filmidel on palju voorusi. Alustagem või muusikast. Maestro Sven Grünberg on taas saundträkki imelisi meloodiaid ja helikeelt lisamas. Tõsi, praeguse seisuga jääb Põldma/Ernitsa-multikasarja absoluutseks tipuks Grünbergi «Lepatriinude jõulude» pea hümnilaadne tunnusmuusika.

Justkui Põldma/Ernitsa pliiatsi alt karanud mutukana närides: «Leiutajateküla Lotte» puhul ei jõudnud päris kohale küll see, miks paar laulu olid inglise keeles. Brainstorm küll, aga miks mitte mõni eesti bänd?

Või siis pildikeel. Lisaks puhastele ja sügavatele värvidele võib ka kümnenda vaatamise juures leida kaadri nurgast mõne toreda viite, detaili või seose (kas keegi nägi näiteks Stalini vuntsidega jänese paraadpilti nõukaliku aula seinal?). Lotte-filmide kaadrid kujutavad endast visuaalseid küllusesarvi – sealt pudeneb palju, maitstes nägemismeelele hästi.

Kuid põhiliseks jääb minu jaoks miski muu. Ma ei pea ennast ei ulme- ega lastekirjanduse asjatundjaks – millegipärast eraldatakse tihti ulme- ja lastekirjandust ilukirjanduse «suurest» kogumist. Lähtun lihtlabasest seisukohast, et nii hea ulme- kui ka lasteraamat väljuvad iseenesest kõikidest neile seatud piiridest, kõnetades nii inimesi teiselpool nende esteetilisi või sotsiaalseid piiritlusi.“
Kaus, J. (2006). Vikerkaarevärvides pillerkaari sees. Postimees: Kultuur Extra, 26. aug, lk 1.

Margus Haav: „Visuaalne pool on suurepärane, eriti just kaadrid unenägude ja unistuste vallast. Hea muusika Sven Grünbergilt, kes ilmselt ei suudaks halba muusikat teha isegi siis, kui väga püüaks. Tema tõeliselt haarava ja hüpnootiliselt mõjuva panuseta poleks film kindlasti see, mis ta nüüd on. /---/

Huvitav fakt on see, et euroraha taodeldes põrgati eurokoridorides tihti kummalisele küsimusele, et kus see konflikt siis filmis on? Tõepoolest, konflikti pole. Ernitsa omalaadse käekirjaga loomad on soojad ja sõbralikud ning stsenarist Kivirähk on neile loonud hubase maailma. Tegemist on mõnes mõttes ebatraditsioonilise lastefilmiga. Multiplikatsioonis on üldiselt klassikaks saanud vastandada sellised looduslikud vaenlased nagu kass ja hiir või siis hunt ja jänes. Lotte on küll koer ja tema parim sõber kass, ent looduslikust toiduahelast on filmis absoluutselt kõrvale mindud.

Kogu filmi sõbralik, positiivne ja lummav atmosfäär meenutab natuke teletupsude ideaalmaastikku, ent selles pole hüpernaiivsust.“
Haav, M. (2006). Koerapreili seikleb ideaalmaastikul. Sakala, 6. sept, lk 5.

Annika Koppel: „Kuulsa briti Nick Parki animafilmi “Wallace ja Gromit” jagub nii kriitikute hulgas kui laiades massides fänne hordide kaupa, kes oigavad mõnust kultustegelaste uusi seiklusi nähes. Ja siin on tegemist üksnes ühe hajameelse leiutajaga, kes armastab juustu, ning tema koeraga, kellele pole kõnevõimet antud. Ehkki Nick Park mitte ei joonista, vaid voolib oma tegelased plastiliinist, on paralleelid “Lottega” ometi ilmselged. Koeratüdruk Lotte elab ju suisa leiutajatekülas ning tema isa on küla parim leiutaja Oskar. Mõlemad filmid kubisevad veidratest leiutistest – küllap pakub nende väljamõtlemine animaatoritele mõnusat ajugümnastikat. Kas polnud Lotte ärkamine ja hommikusöögilauda jõudmine võrreldav Wallace’i omaga? Ja need teed rüüpavad inglise härrasmeestest mutid James ja John, kes muidu veidi laialivalguvale Lotte loole rütmi ja raami annavad – kas nende miimika ei meenutanud Nick Parki nukkude kordumatut plastikat? Tegelastena lisavad nad erksavärvilisele ja täiesti vägivallatule leiutajatekülale sügavust, andes sellele maa-aluse mõõtme.

Ometi on “Wallace ja Gromiti” ning “Lotte” sarnasus pigem väline. “Lotte” kuulub siiski oma pildi- ja värvikultuurilt klantsivasse peavoolu vaatamata sellele, mida EPL peab hakitud tegevusliinideks ja autorid nimetavad “ebatraditsiooniliseks jutustamisviisiks”.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Lotte üle kõige - Sirp
Koppel, A. (2006). Lotte üle kõige. Sirp, 8. sept, lk 16.

Hindrek Riikoja: „«Leiutajateküla Lottet» ümbritsenud meediakära eeldas võimsat vaatemängu ja enneolematut taset, millesarnast pole siinpool lahte varem nähtud. Paraku osutub film ise suhteliselt keskpäraseks. «Lepatriinude jõulud» ja «Lotte reis lõunamaale», autoreiks samad mehed, Heiki Ernits ja Janno Põldma, on palju paremad.

Lepatriinusid olen vaadanud vähemalt kümmekond korda ja mõned korrad kannatab veel kindlasti ära. Viimast Lotte-filmi seevastu teist korda vist vaadata ei viitsiks, liialt hüplik on selle tegevuskäik ja etteaimatav sisu. Judo teema mõjub just sellisena: kui meestel jupp filmi valmis oli, tuli nende juurde Indrek Pertelson ja ütles, et tehke judost ka midagi. Mõeldud-tehtud. Paraku ei viitsitud eriti mõtelda sellele, et teemavahetus ka sujuv välja kukuks.

Hüplikke üleminekuid on filmis teisigi. Pisut häirima hakkab ka Andrus Kivirähki tekst, mis on täpselt nagu iga teinegi tema sulest pärit kirjatöö. Pidevalt on tunne, et olen seda varem kuskilt juba kuulnud. Ei värskust, ei üllatusmomenti.

Au tuleb anda aga näitlejaile, kes joonistatud loomadele oma hääle ja hinge annavad. Kui neist nooremad ongi pisut rabedavõitu, siis Peeter Oja, Aarne Üksküla või Lembit Ulfsaki häält on lausa lust kuulata.

Kõik see ei tähenda siiski seda, nagu ei oleks Põldma ja Ernitsa töö midagi väärt. Ajal, kui suurt osa lastele tehtavaid filme on väga raske lastefilmideks nimetada, on seesugused asjad ainult tänuväärsed. Paraku ei saa kõik olla alati ideaalne, vahel satub sekka ka kehvemat kaupa. Loodame, et järgmised «Lotted» on taas paremad.“
Riikoja, H. (2006). Nutune "Lotte". Postimees: Kultuur Extra, 16. sept, lk 3.

Jaak Urmet: „Kuigi filmi põhinarratiiv keerleb Lotte ümber, seovad selle tervikuks külaelanike lood ja nende kummalised leiutised. Nii jääbki filmist meelde eelkõige rõõmus ja soe grupipilt Leiutajateküla elanikest.

Lisaks võib muidugi leida ühiskonnakriitilisi noote, nagu näiteks kerge pila külaelanike karjavaimu pihta, ning postmodernistlikke vihjed filmiklassikale. Kokkuvõttes on need kõik Leiutajateküla tiheda ja vaimukate detailide rohke maailma osaks. Suurepärane on ka pildikvaliteet, seda eriti 3D-taustade osas. Üks kord vaatamisest selle kõige hoomamiseks kindlasti ei piisagi.“
Urmet, J. (2006). Heiki Ernits: ega joonisfilmid ole mingi igapäevatoit. Eesti Päevaleht, 19. aug, lk 14-15.

Pekka Erelt: „Lotte lood pole vanainimeselikult õpetavad - hea laps ei tee seda või toda. Sellist headust lapsed ei taha, hea olla tähendab neile hoopis muud. "Leiutajatekülas on nii, et igal lapsel on kohustus päeva jooksul vähemalt üks kord jonnida. Lastele see meeldib väga ja nad ootavad kannatamatult, millal jonnimise kellaaeg kätte jõuab. Kõigepealt treenivad lapsed röökimisega oma häälepaelu. Seejärel vehivad usinasti käte ja jalgadega - ja musklid muudkui kasvavad. Ja lõpuks lippavad nad suure tamme alla, kus reisikohvris mõnusasti pikutav rännukoer Klaus neid juba ootab. Korralikult jonninud lapsed istuvad ümber Klausi kohvri ja kuulavad tema arvukaid uskumatuid rännulugusid.
On ju ilmselge, et niisugused lapsed on kogu aeg head." /---/

Kõik arvavad teadvat, mida laps tahab. Tegelikult mõistavad seda vaid üksikud. Selles peitubki Lotte edu saladus.

Tiia Tulviste,  Tartu ülikooli psühholoogiaprofessor: „Ameerika laste hulgas aastakümneid populaarsena püsinud "Sesame Streeti" hakati 1960ndail tegema otseselt laste- ja kognitiivpsühholoogide vahetu ja pideva abiga. Lähtuti asjaolust, et selleks, et lapsele filmis midagi õpetada, tuleb tema tähelepanu köita. Iga filmilõigu puhul prooviti läbi, kas ja kuivõrd see lapse pilku haarab ja miks.

Selgusid mitmed asjad, mis võivad aidata seletada ka Lotte-filmi menu. Kuigi arvatakse, et lapsi köidavad eriti valgus- ja heliefektid, selgus, et lapse huvi püsimiseks on tarvis, et ta toimuvast aru saaks. Lotte filmis räägitakse selgelt, lühilausetega, pause tehes.

Sõbraliku ja reipa Lotte ettevõtmised sisendavad lapsele üldinimlikke väärtusi, õpetavad vahet tegema hea (sõprus, ausus) ja halva vahel. Lotte-film ergutab lapsi energiliselt elama, sporti tegema, süvendab saavutusvajaduse kasvu.“
Erelt, P. (2009). Miks lapsed Lottet nii pööraselt armastavad [J. Põldma ja H. Ernits lahkavad Lotte ja tema sõprade erilisust, kommentaar Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessorilt Tiia Tulvistelt]? Eesti Ekspress, 8. okt, lk A10-A11.

Valter Uusberg: „Filme üle vaadates avastasin mõned vastused küsimustele: millega autorid asendavad vägivallapõnevuse või mida köitvat nad panevad lapsi, kes nagu teada, oma filmid lausa räbalaks vaatavad, mitmeid ja mitmeid kordi pealt nägema? Vastused: lähisuhete tavatu siirus, lapse osalemine pere- ja kogukonna tavalises ja tavatus argipäevas, uudishimu ning leiutamine kui ümbritseva avastamise sisu ja vorm. Ja kõik see toimub kummaliselt tuttavas, kuid siiski kordumatus miljöös.

Lähisuhete tavatu siirus

Lähisuhted ei ole vaid kambasuhted, mida lastele ja noortele mõeldud keskpärased meediatooted eelistavad. See, mida laps „Leiutajateküla“ vaadates korduvalt näeb, on autorite seatud lõks – ta ei näe mitte porgandihäälseid ninnu-nännu- või blää-bläähäälseid hip-hop-suhteid, vaid Leiutajate küla täisealiste maailma kirevaid karaktereid ja nende suhteid, mille sisuks on õigus oma ruumile, ajale, huvidele. Ja mis kõige olulisem – ridamisi näiteid kriitiliste olukordade rahumeelsest lahendamisest, kus on selgelt tajutav ehtsast armastusest toituv mõistmine ja andeksand. /---/

Laps pere- ja kogukonna argipäevas

Lottel on üks omavanun sõber Bruno ja kolm täisealist sõpra - isa Oskar, rännumees onu Klaus ja külast kõike teadev kärbes Jaak. Lottet tõmbab nende poole. See võiks olla ideaalne proportsioon ka tegelikus elus. Lottel on suurte sõpradega huvitavamgi kui kartliku Brunoga. Kärbes Jaak on lastemaailmas tavatu kuju – esindab puhtakujulist teadmist, aegade sidet, aimu, et enne sind oli maailm ka olemas, et suured olid kunagi väiksed, et sinugi kujunemist jälgitakse - oled oodatud, sinuga juba arvestatakse. Tänavu jaanuarist uue filmi „Lotte ja kuukivi saladus“ meeskonda tööle asudes ja juba sadu kordi Lotte kuju läbi joonistades olen ikka ja jälle imetlenud, kui palju positiivset energiat on Heiki Ernitsal tüübi loomisel õnnestunud sellesse olendisse laadida. Lotte põhijooned – tagamõtteta, omakasuta abivalmidus, avatud olek ja uudishimulikkus nagu lastel päriselt. Lapsed tunnevad selle kohe ära. Niisugune ise olla või sellist sõpra tahaks küll.“
Uusberg, V. (2008). Lotte isa kukil ["Leiutajateküla Lotte"]. Nädaline, 23. sept, lk 7.

Filmi edust kodu- ja välismaal

Eestikeelne lastefilm tõi kinokülastuste rekordi

«Nimedele marmortahvlil» sai 2002. aastal kokku 15 611 vaatajat.
«Jan Uuspõld läheb Tartusse» tõi 2007.a. avanädalavahetusel kinno 12 516 vaatajat,
«Leiutajateküla Lotte» tõi kinno 10 301 vaatajat avanädalavahetusel 2006. aastal.

Eesti kinolevi TOP-10 2006. aastal
1. «Jääaeg 2: suur sula» (USA) – 129 614 vaatajat
2. «Kariibi mere piraadid: surnud mehe aardekirst» (USA) – 104 765
3. «Borat» (USA) – 68 133
4. «Da Vinci kood» (USA) – 62 095
5. «Leiutajateküla Lotte» (Eesti) – 56 041
6. «Jahihooaeg» (USA) – 52 458
7. «007: Casino Royale» (USA) – 49 715
8. «Garfield 2» (USA) – 45 895
9. «Ruudi» (Eesti) – 42 379
10. «Autod» (USA) – 37 008
Tuumalu, T. (2007). Eestikeelne lastefilm tõi kinokülastuste rekordi. Postimees : AK : arvamus, kultuur, 13. jaan, lk 13, ill.

Ajaleht "Postimees" nimetas aasta teoks 2006. aastal – animafilmi «Leiutajateküla Lotte» tegijad.
Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond Ene ja Tõnis Kase sihtkapitali preemia 2006. aasta parimale filmile.

Edukalt läks filmil ka Berlinale turul. Neile riikidele, kus «Lotte» peagi kinolevisse jõuab –- Saksamaa, Beneluxi riigid, Soome, Rootsi, Norra, ŠŠveits, Austria, Prantsusmaa ja Lõuna-Korea –, lisandusid India, Poola ja Ukraina, läbirääkimised jätkuvad Venemaa, Uus-Meremaa ja Austraaliaga. Seega on «Leiutajateküla Lotte» ostnud riike juba 15.
Lotte alustab Saksamaa kinolevis (2007). Postimees, 21. veebr, lk 16.

Lotte kui bränd ja reklaaminägu
Suurematest ettevõtetest on näiteks Baltika (Mosaic), Premia, EMT, Kalev, Kadarbiku ja Veski Mati valinud Lotte oma lastetoodete reklaaminäoks.
Kruuse, K. (2012). Lotte kasvab Eesti oma Mikihiire mõõtu. Tartu Postimees, 16. mai, lk 4.
Miks Lotte ruulib? - Arter - Postimees.ee, http://www.postimees.ee/55129/miks-lotte-ruulib (20.05.2014).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm