Lugu hobusest Palladium (2006)

Filmist meedias

„Ago Ruus on suutnud hobuseloo filmis Madis Jürgeni abiga ühe tunni jooksul tõepoolest peaaegu kõik väga tähtsad asjad ära öelda. Ilmselt on ka need kultuuri-peded ja filmikiibitsejad, kelle meelest enamasti raha valesti jagatakse, seekord nõus, et Eesti Filmi Sihtasutus ja kultuurkapital andsid oma ühisraha õige asja alla. Ei pea olema hobuhuviline ega spordisõber, et mõista, kui oluline on Profilmi toodetud dokumentaalfilmi “Lugu hobusest Palladium” sisu. Seda enam, et vorm on tal ka absoluutselt kobe saanud, kohati lausa fenomenaalne.

Küll on õnn, et see unikaalne töö saadi valmis enne Palladiumi enese šokeerivat lõppu. Nagu ka ratsamonumendi hobu Laidoneri alla. Kusjuures sellest on palju, uhkelt ja õnnelikult räägitud, et hobune modelleeriti Palladiumi järgi.

Palladiumi teati ja mäletatakse kõikjal Euroopas. Maailmas pole kuigi palju hobuseid, kellel on omanimeline karikasari. Ja kui sportlikud võimed ja saavutused on aja jooksul kahanevad, uute tulijate poolt ületatavad, siis Palladiumi teened Eesti ratsaspordi ees on ikkagi ületamatud. /---/

Ruus on “Hobuse loo” kokkupanemiseks ära teinud tohutu taustatöö. Palladiumi filmisse on haaratud trakeeni tõu kui niisuguse tutvustus ja Palladiumi isiklik päritolu on avatud lausa vapustavalt: mindi “vennasvabariiki” kohale ja näidati nii boksi, kus mära 17 aastat tagasi oma imelapsega maha sai, kui Palladiumi kasvatajaid. Super!

Äärmiselt kihvt on ses filmis Palladiumi kui isiksuse ja ühtlasi hobuste üldpsühholoogia avamine Madis Jürgeni kirjutatud hobuse-monoloogides, mille Palladiumile omistatuna Raivo E. Tamm ette loeb. Samas võtmes sooritas Madis Jürgen Eesti Ekspressis Palladiumi järelehüüde teiste hobuste suude läbi ja see töötab vägevasti.

Võib-olla oleks pidanud võtma kaks tekstilugejat. Ühe, kes kannab näitlejameisterlikult ette musta täku enese jutustamisi, ja teise, kes lihtsalt diktorina lugenuks ülejäänud tekstid. Raivo E. häälelise hobusemängimise juures hakkas naljakalt toimima Eesti totaalne väiksus.

Tamme olekusse ja häälde kätketud huumor oli praegusel juhul Jürgeni tekstiga aga suurepärases alatoonilises kooskõlas, nii et kena keik.

Võib-olla oli filmis pisut liiga palju ratsaspordi ja aretustöö korüfee Raido Kollomi isikukultust. Selle alla pandud ruumi võinuks jagada Gunnar Klettenbergi kui hobu-spordi-isiksuse avamiseks. Ja tegelikult oli puudu Oliver Kruudagi.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Tunnine monument hobusele Palladium - Pärnu Postimees
Tunnine monument hobusele Palladium (2006). Pärnu Postimees, 6. sept.

Rein Tootma: „Muidugi on linde-loomi-liblikaid ennegi ekraanil “rääkima pandud”, seda rohkem küll mängu- ja animafilmides, dokfilmides üsna harva. Kui aga seda on tehtud, kas see on siis enam dokumentaalfilm, film kui dokument? Ei saa ju olla! Sest see on mäng, kunstlik võte ja kunstiline dimensioon. Ning sellist filmi peaks ka kuidagi teistviisi määratlema. Kui sellist asja on aga ikkagi dokumentaalfilmiks nimetatud, siis tuleb vaatajal kohustuslikus korras uskuda, et loomad tõepoolest inimhääli räägivad. Ning kui hobune dokumentaalfilmis räägib ehk siis autoriteksti esitab, siis peab see ka hobuse enda tehtud film olema. /---/

Film ongi peaasjalikult informatiivne. Peale ilusa pildi ja muusika (milles kasutatud meloodiat laulust “Das Ostpreussen Lied”) lisab filmile mõningast esteetilis-kunstilist mõõdet see, et Palladium endast ise jutustab, milleks on ta välja valinud ja laenanud hääle sama häirimatu loomu ja rahuliku olemisega näitlejalt Raivo E. Tammelt. Ja miks ei võiks üks loom endast ise pajatada!? Kui mõnel mehel (Madis Jürgenil) on julgust hobuse eest mõelda, siis miks ei või hobune mõne mehe tööd ära teha!? Põllul teeb ta ju mitme mehe töö ära, asi see siis eesti filmikunstis teha!“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Hobune tegi endast filmi — Sirp
Tootma, R. (2006). Hobune tegi endast filmi. Sirp, 15. dets, lk 14.

Hukkus Eesti ratsaspordi visiitkaart täkk Palladium

Säravaim täht Eesti ratsahobuste hulgas, täkk Palladium uinus ööl vastu reedet igavesele unele. Sõrgatsiluu murdnud Palladium tuli magama panna, sest sellise vigastusega oleks ülejäänud elu olnud talle metsik piin.

«Tõenäoliselt ei saagi keegi kunagi teada, mis täpselt juhtus. Ta toodi jalutusaiast oma boksi ja tunni aja pärast avastasid tallitöötajad, et hobune on end vigastanud,» rääkis veterinaar Kalmer Kalmus. 17-aastasel trakeeni tõugu Palladiumil tuvastati sõrgatsiluu murd. «Inimesele üle kandes tähendaks see varbaluu murdu,» selgitas veterinaar. «Teoreetiliselt oleks võimalik hobune sellise vigastuse puhul ellu jätta, kuid see oleks loomale olnud metsik piin.»

Arstid Soomest ja Hollandist

Kohale lendasid ka arstid Soomest ja Hollandist. Palladium toimetati Tartusse, kus talle tehti põhjalikud uuringud. Vastu tuli võtta raske otsus: kõige parem on Palladium magama panna. «Selline vigastus tähendanuks vähemalt aastat kipsis, pärast seda tulnuks teha uus operatsioon,» märkis Kalmus. «Ta oleks jäänud alatiseks läbi valu lonkama.» Eesti Ratsaspordi Liidu peasekretär Siim Nõmmoja palus sellel raskel hetkel oma lähedase sõbra ja kaassportlase kaotanud Gunnar Klettenbergi ning tema perekonda mitte tülitada. «Leiname üht tublimat hobusportlast ning avaldame kaastunnet perekond Klettenbergidele ja Palladiumi omanikele perekond Kruudale,» ütles Nõmmoja. Kalmuse sõnul juhtub hobustega paraku aeg-ajalt selliseid asju: «Palladium oli temperamentne täkk, kunagi ei tea ette, teinekord võivad hobused vigastada end ka vabalt koplis joostes.» Eesti koondislane Gunnar Klettenberg saavutas koos Palladiumiga palju võite, nende hulgas ka mulluse Alexela Rahvuste Karika individuaalse grand prix. Eesti ratsaspordi visiitkaardi Palladiumi lahkumine on ala austajatele eelkõige suur emotsionaalne kaotus. «Ta oli oma karjääri lõpusirgel, tõenäoliselt oli ta tegemas oma viimast hooaega enne pensionile jäämist,» rääkis Nõmmoja.

Suure hingega hobune

Palladium oli ka hinnatud sugutäkk, kelle juures käidi paaritamas Soomest, Lätist ja Leedust. Tema järeltulijate hulgas on palju tugevaid võistlushobuseid. Tuntuim neist on Opella, kellega võistleb Konstantin Prohhorov. Viimases usutluses Postimehele naljatas Klettenberg, et «naistejaht» ei mõjunud ratsule sportlikust seisukohast just kõige paremini. «Tema mõtted liiguvad siis hoopis teistel radadel,» olid Klettenbergi sõnad.

«Vaatamata oma väiksele kasvule, pole mul olnud suurema hingega võistlushobust. Tundub, et Palladium on kõige rohkem endaga rahul, kui ta viibib võistlustel, eriti aga siis, kui ta on ka auhinnasaajate hulgas,» iseloomustas Klettenberg lahkunut oma koduleheküljel.

Luts, P. (2006). Hukkus Eesti ratsaspordi visiitkaart täkk Palladium. Postimees, 22. juuli, lk 15.

Vaata ka:
Palladium - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia