Aja meistrid (2008)

Mait Laas filmi saamisloost

Kristiina Davidjants: Kuidas tuli nukufilmirežissööril pähe idee teha dokumentaalfilm kahest vanemast kolleegist Elbert Tuganovist ja Heino Parsist?

Mait Laas: Idee oli õhus juba pikka aega. Leidsin end heas mõttes sund-situatsioonist – meie kultuurilooline minevik on täis auke ning kiht õhuke, nii et seda saab ja peab rahus uurima.

Nii saigi ette võetud kahe mehe elu- ja loometee vaatlus. Elbert Tuganov ja Heino Pars on ikkagi ajaloolises perspektiivis meie animafilmi kõige olulisemad tegijad, kes panid professionaalse nukufilmi traditsioonile aluse. Väga palju nende poolt väljatöötatud meetodeid on ikka veel töös, ja igas Eesti nukufilmis kasutusel.

Keegi polnud enne ei Tuganovit ega Parsi jäädvustada üritanud. Elbert Tuganovilt ilmus vähemalt 1998. aastal tema autobiograafia “Jalutuskäik läbi sajandi”, Heino Parsilt pole sedagi. See olukord tingis minu filmis ka teemale lähenemise, ehk hiljem vaatab keegi neid mehi mõne teise nurga alt.

Kui kaua filmi tegid?
Mõtte panin paberile 2005. aasta suvel. Olin just lõpetanud lühifilmi “Generatsioon” ja tänu sellele hakkasin mõtlema põlvkondadevahelistele suhetele. Sealt see kahe mehe portree visandamine algas.

Millised portreed sulle filmi tehes visandusid?
Tuganov ja Pars täiendasid teineteist, nad moodustasid hästi töötava paari. Kui filmist jääb äkki mulje, et see on liiga positivistlik, siis see tonaalsus tulebki kahest peategelasest. Mõlemad olid ühtlasi ka suured isiksused, kes mahtusid oma suurusele vaatamata (või just tänu sellele) lahedalt ühte tuppa ära.

Andekate inimestena leidsid nad endale niši, kus end teostada. Sel puhul osutus selleks nukufilm. Pars oligi rohkem teatri-inimene, aga Tuganov oleks võinud tegeleda ükskõik millega. Juhtus nii, et mõlemad valisid nukufilmi ning lõppkokkuvõttes mõjutasid oma loominguga tuhandeid inimesi.

Kuidas asjaosalised ise portreteerimise ideesse ja valmivasse filmi suhtusid?
Mõlemad olid filmis osalemisega nõus. Pars muidugi leidis talle omase tagasihoidlikkusega, et tema pole number üks ja peaks rohkem pühenduma Tuganovile, kuid mõlemad režissöörid olid väga vahetud ja koostööaltid – on ju “Aja meistrid” mulle dokumentaalfilmi debüüdiks. Kumbki pole filmi näinud ja Tuganovil kahjuks jäigi film nägemata.

Kas sa ise tunned oma töös neilt kahelt Nukufilmi stuudio pioneerilt saadud mõjutusi?
Mõjutustest pole meist pääsenud keegi, muidu oleksime nagu klappidega hobused. Konkreetset näidet tuua on raske, kõik me sünteesime midagi olemasolevast. Isiklik tutvus algas nii Tuganovi kui ka Parsiga millalgi 1990. aastate keskel. Nukufilmiga on nii, et kes kordki sinna on sattunud, jääb selle homogeense perekonna liikmeks, ja nii Tuganov kui ka Pars olid Nukufilmi koosviibimistel ikka aktiivsed kaasamõtlejad ja -rääkijad.

Ehk nimetad ka mõne Tuganovi või Parsi tehtud lemmikfilmi.
Heino Parsi loomingus on kindlasti maailmaklassika “Nael”. “Operaator Kõpsist” ei saa üle ega ümber. Parsi loomingu puhul tuleb kindlasti rääkida inimlikkusest. Ta on osanud seda isegi tollastesse nii-öelda didaktilistesse filmidesse panna.

Ja Tuganov... Tuganovi filmid on muu hulgas väga esteetilised. Ajastu konteksti mitte teades ei oska me ehk seda aspekti vääriliselt hinnata.
Davidjants, K. (2008). Mait Laas: Tuganov ja Pars täiendasid üksteist. Eesti Päevaleht, 20. veebr, lk 14.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Vabariigi aastapäeva eel esilinastus meie noorema põlvkonna animafilmiässa Mait Laasi esimene dokumentaalfilm „Aja meistrid”, kuid Eesti riigi olemusega pole sellel filmil otsest pistmist. Vaatluse alla võetakse meie kahe suure nukuvanamehe Elbert Tuganovi ja Heino Parsi elu ja looming. Just nemad tegid 30 aasta jooksul kahe peale üle 70 nukufilmi, rajasid stuudio ja sillutasid teed koolkonnale. Ja nüüd on eesti nukufilmi kolmanda laine (on ka neljas laine!) täht Laas teinud hoopis dokumentaalfilmi, küllalt kihilise linateose, mille uuenduslikku sünteetikat võiksid kadestada meie kümned tänased traditsioonilised filmidokumentalistid. Ent Laasi uuendus pole mingi mõõdutundetult näkku kargav barokikontsert, pigem otsisklevalt ja uljalt mänglev linateose viisi kummardus nii vanameistritele, OÜ Nukufilmi stuudiole kui animafilmi fenomenile üldse.

Eelkõige on „Aja meistrid” kaksikportreefilm, kus sõna saavad vaheldumisi oma elu ja loomelugu avavad Tuganov ja Pars. Ent selle pealiiniga kerges nihkes jookseb häirimatult põimudes veel mitu kõrvalrida. Film ei seestu rääkivate peade subjektiivseks jututoaks, vaid annab ühtaegu panoraamse ajajärkude hinguse ja samas detailse sissevaate, mis juhtus, kes tegid, kuidas midagi oli. Suur ja väike toetavad ja täiendavad teineteist harva nähtava harmooniaga.

Lisaks kihtide ja liinide sünteetikale on „Aja meistrid” ka intensiivne, totaalsusele lähenev dokumentaal. Vaatajat kaasa haarav linateos lubab Laasi vaimuhigi, kõhklusi, katsetusi ja hoolikat serveerimist vaid aimata. Selgemini paistab silma põhjalik väljakaevamine ja arhiivileidude sobiv vahelepistmine. Parajasti käsitlusalust ajajärku ja olusid markeeritakse lööva illustratiivsusega nüanssideni välja. Näiteks on üles otsitud Parsi väljasõidukeeldu põhjendavad KGB spravka’d ja taskuraha teeninud gümnasistist Tuganovi osalusel 1930. aastate lõpu Berliinis tehtud stuudio Döring-Film animareklaamfilmid. Või näidatakse, kuidas punalipp sinimustvalge kõrvale vardasse roomab. Just „Aja meistrite” esimeses veerandis lastakse hulganisti lõike kroonikafilmidest (Eesti Filmiarhiiv, Eesti Riigiarhiiv, Tallinnfilmi arhiiv, Eesti Rahvusraamatukogu arhiiv, Saksa Riigiarhiiv, Lenfilmi arhiiv) koos ajastuomase heli- ja sõnataustaga. Vilksavad Hjalmar Mäe ja Litzman, hiljem Arnold Rüütel laevastiku ohvitseride maja neostalinistliku filmifestivali pidurüüs. Korduvalt ja pikemini lastakse Harju tänava varemeid ja märtsipommitamises imekombel terveks jäänud stuudiomaja. Dokumentaalfilmilikku asjaajamisse on sujuvalt monteeritud ka näitlikke lõike mängufilmidest (higine Komissarov marsib filmis „Inimesed sõdurisinelis”, „Jahid merel”, „Vanake Hottabõtš”), mis loob taustateadlikus vaatajas lustivat meeleolu minemaks kaasa režii muheda mänguga.

„Aja meistrite” massiivis võiks ju eristada kolme komponenti: intervjuuga meenutavad peategelased, ajajärku markeerivad kroonikakaadrid, lõigud suurmeistrite nukufilmidest. Aga lisaks sellele on dokumentaalfilmi liigis säravalt debüteerinud Mait Laas teinud oma filmis algupärast animatsiooni: voolinud Tuganovi ja Parsi nukkudeks ja nukunikerdamist omakorda dokumenteerinud ja maitsekalt serveerinud. Lisaks üldistava sümbolina punasel taustal vaevu nähtav suur süda, mis muutub filmi lõpus õhupallina ja tõstab nukkudeks animeeritud peategelased üles. Aga ka irooniat ja kriitikat, näiteks Nõukogude filmibürokraatia ja -tsensuuri hierarhiat kastidena astendav kleepsanimatsioon.

Kõigest sellest kiirgub truudust ja pühendumist nukufilmi fenomenile ja seda loonud meistritele. Mulle on ammu selge, et Mait Laas on kogu aeg südamega oma filmide kallal olnud. Alguses avangardistliku isepäisusega segaselt katsetades, aga aastate minnes aina selgemini. Ja nüüd on üllatus käes, olen mõneti nõutu: mainekal Oberhauseni lühifilmide festivalil 2001. aastal suure auhinna võitnud impulsiivne „Nirvaana” ja kaua tehtud kaunis võimas „Aja meistrid” – kumb on eesti filmiajaloos mõjukam? Kas neid eriliigilisi annab üldse kuidagi võrrelda? Ah, eks aeg anna arutust.“
Teder, T. (2008). Film kui väärikas sõjaelevant. Sirp, 7. märts, lk 11.

Eesti nukufilmi klassikud said DVD-le

Tiit Tuumalu: "Juba on siit ja sealt kostnud arvamusi, et see DVD, mis on pühendatud Eesti nukufilmi rajajatele Elbert Tuganovile ja Heino Parsile, võiks olla üks olulisemaid saavutusi meie mulluses kõhnukeses filmiaastas. Miks ka mitte. «Aja meistrid» on ilus ja väärikas kummardus, nii sisult kui vormilt, kaalukam ja võib oletada, et ka ajaproovile vastupidavam kui näiteks enamik 2009. aasta mängufilme. Plaadil on tugev telg, Mait Laasi dokumentaalfilm «Aja meistrid» – teenitult 2008. aasta parim eesti linateos, nagu filmiajakirjanike ühing seda Neitsi Maali nimelise auhinnaga ka väljendas. /---/ 

Iseäranis huvitav võiks olla «Aja meistreid» vaadata neil, kes nägid mõni aeg tagasi ka ETV ekraanilt jooksnud leedu dokki «Putukatreener» – ja mitte ainult pea sama valmimisaja ja analoogilise mängulise lähenemise poolest peategelasele, maailma nukufilmi pioneerile, poola päritolu Wladislaw Starewiczile."
/---/

DVD-kogumik sisaldab:
Mait Laasi dokumentaalfilm «Aja meistrid»
Elbert Tuganovi nuku­filmid «Hiirejaht» ja «Park»
Heino Parsi nukufilmid «Operaator Kõps seeneriigis» ja «Nael»
Koostajad «Eesti film 100» ja Nukufilm 2009

"Kogumik jätab tervikuna väga hea mulje, on eeskujulik saatebuklett, ja napid, ent täpsed tekstid selle sees.

Täpi paneb i-le aga suurepärane kujundus, autoriks Kristjan Mändmaa. Karbiümbrise ühelt poolt vaatab vastu Tuganov, teiselt poolt Pars, näod on seest tühjaks lõigatud, tühjuse asemel kummagi filminukud. Kes filme ja autoreid seostada ei oska, ei saa esiotsa arugi, kumb on kumb. Tuleb sügavamale kaevuda, lahendus peitub karbi sees.

Nüüd jääb üle oodata veel eraldi autorikogumikke – on ju Tuganovi filmidest restaureeritud ka  «Peetrikese unenägu», «Põhjakonn», «Ott kosmoses» ja «Inspiratsioon»."
Täpsemalt:
Tuumalu, T. (2010). Väärikas kummardus aja meistritele. Postimees, 7. jaan, lk 15.

Vaata lisaks:

Elbert Tuganov, http://www.efis.ee/et/inimesed/id/3520

Heino Pars, http://www.efis.ee/et/inimesed/id/8472