Avaleht » Filmiliigid

Põrgu (1983)

Animafilm Kestus: 17:03

Mälestused

Režissöör Rein Raamat filmi valmimisest

«Tallinnfilmis» valmis ligi kaheaastase töö tulemusena Rein Raamatu joonisfilm «Põrgu».  Filmi aluseks on Eduard Viiralti kolm gravüüri: «Põrgu», «Kabaree» ja «Jutlustaja». Filmi valmimiskäigust rääkis lavastaja Rein Raamat.

Kuidas ja millal tekkis filmi idee?
Mõte Viiralti gravüüride põhjal filmi teha tärkas um­bes neli aastat tagasi. Tean neid gravüüre juba noorukieast, nad on olnud minu jaoks huvitavad ja sugestiivsed. Algselt tahtsin filmi teha  Viiralti «Kaardimängijate» alusel, hiljem lisandusid sellele «Põrgu», «Kabaree» ja «Jutlustaja»  ning veel hiljem, kui struktuur oli paigas, tundus, et «Kaardimängijad» jäid üleliigseks. Algul olid nood gravüürid nagu suletud, alles pikapeale hakkasid nad rääkima. Tööd olid mul kodus mitu kuud seinal, püüdsin nendega kontakti saada: aegamööda miski nagu kuhjus, kuni äkki, ühel hetkel oli nagu plahvatuslikult kujunenud kogupilt ning kõik oli selge: filmi konstruktsioon, mõte, visuaalne külg, liikumine. Muidugi järgnes sellele veel pikk evolutsiooniprotsess, mille ajal stsenaarium dramaturgiliselt täpsustus.

Olete kaunis täpselt järginud Viiralti kujude ja kujundite  maailma, kuid on ka rõhkude ümberasetusi: Viiralti jutlustaja on fanaatik, teie oma aga tark ja kurb vaatleja, ka hoiataja, kes mõistmatuses jälgib ohu palge ees hullumeelselt pidutsevat, groteskset inimhulka.
Mul oli vaja vastaspoolust, juba dramaturgiliselt. Filmis on jutlustaja inimene, kellesse algul põlglikult suhtutakse, kuid kes lõpuks osutub inimestele vajalikuks.

Oluliseks kujundiks teie filmis on lind, kes aeg-ajalt läbi kaadri lendab ning põrgumöllus pesal oma mune kaitseb.
Lind on Viiralti gravüüril olemas, ka linnupesa poegadega. Tahtsime Viiralti gravüüride kujundeid ning kujusid anda liikumises, arengus, dünaamikas: algul on linnupesa munadega, hiljem kooruvad neist pojad; algul näeme vaid puutüve, hiljem ilmuvad sealt grotesksed maskid jne. Kõiki asju ei tahtnud avada kohe, vaid aegamööda. Pinged kasvasid pikkamööda. Mai Levinil kui konsultandil vaatamisel vastuväiteid ei olnud.

Kas on varasemast teada selliseid kunstiteoste elustamisi joonisfilmis?
Möödunud suvel nägin Kanadas multifilmifestivalil (mu enda film oli siis pooleli) üht juugendstiili teoste elustamiskatset multifilmis, kuid tulemus oli küllalt kahvatu.

Missuguste raskustega puutusite kokku filmitegemisel?
Film oli töömahukas. Raske ja vähetasuva töö tõttu lahkusid umbes pooled meie multiplikaatoritest. Kuulutasime konkursi, sajast inimesest valisime kolmkümmend. Need ilma erihariduseta noored inimesed tuli õpetada joonistama meile vajalikul tasemel. Nad nägid väga palju vaeva, kuid tegid asja ära. Siiski, ainult oma multiplikaatoritega ei oleks me suutnud seda tööd teha: saime Moskvast abiks kogenud multiplikaatoreid, tä­nu neile sai töö teoks. Et filmis kavandatud liikumine oli küllalt keeruline - tantsudest kankaan ja tango -, siis filmisime 90 protsenti materjalist paviljonis näitlejate ja tantsijatega ette. Ning kuigi näitlejatega filmitud kujude karakterjoonis võib-olla täpselt ei kattu Viiralti karakteritega, oli filmimine siiski vajalik, andis elulisuse. Filmitud aines tuli joonistatuna viia Viiralti tüüpidesse, see nõudis t o h u t u t tööd. Pealegi tuli kolm gravüüri viia ühtsesse stiili, kusjuures mõnele kujule, kellest gravüüril oli näha vaid pea, tuli luua ka keha, kostüüm. See kõik oli eeltöö, kuid 80 protsendi ulatuses tulid need eelkujud ümber teha, viiraltlikeks muuta. Sealjuures pidime siiski midagi lihtsustama, muidu poleks töö võimalik olnud. Liikuvad figuurid on antud lihtsustusastmega, foonielemendid aga detailsemalt läbi töötatud. Meile tundus, et vastuolu ei tekkinud.

Kes filmi tegid?
Selle filmi puhul on muusika oluline. Koostöö Lepo Sumeraga sujus, helilooja tabas täpselt ära filmi dramaturgilised vajadused. Kunstnik-lavastajatest andis Valter Uusberg mahud, pani massid paigale. Heiki Ernits töötas need kujud detailselt läbi. Kunstnik Vambola Mets joonistas välja figuurid ning nende rakursid, Sirje Eelma, kes meil küll lühikest aega kunstnikuks oli, joonistas ümber massistseene, Ene Mänd joonistas foone. «Põrgu» puhul, erinevalt ehk teistest filmidest, oli operaator täielik kaaslooja. Operaator Janno Põldma tunnetas täiesti täpselt filmi vajadusi, tegi oma tööd loominguliselt. Saime ka uue võtteaparatuuri — uue multipingi, selle kohal vabalt liikuva, n.-ö. lendleva kaame­raga, mis võimaldas filmida, fookustada pildivälja iga punkt.
Ning kui meil silmapiir filmi tehes selge oli, siis seetõttu, et meeskond oli nii  ü k s m e e l n e  kui ei kunagi varem. Ka stuudio direktor, loomingulise koondise juhataja, toimetuskolleegium, tsehhi juhtkond aitasid meid nii, nagu seda varem pole juhtunud.
Mis on valmis, teoksil, kavas? [Rein Raamat räägib joonisfilmi „Põrgu“ valmimisest] (1983). Sirp ja Vasar, 8. apr, lk 11.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm