Avaleht » Filmiliigid

Põrgu (1983)

Animafilm Kestus: 17:03

Huviinfo

Filmi saamisloost

Režissöör Rein Raamat: "Võin öelda, et selle filmi tegemiseks oli vaja väga pikka aega mõtlemiseks, et problee­mid paika panna. Hõlpsam oleks olnud luua Viiraltist lähtumata puhtalt originaal­teos. Siis tulnuks vaid leida isikupärane vorm. Aga mulle tundub niimoodi: need kolm gravüüri, mis ma võtsin filmi lähtealuseks, neist igaüks on omaette mõtteline tervik, neis on oma jõuväli.

«Kabarees» on inimesed allutatud ühtsele meeleolule, lõbujanule, üht­sele kirele, elamisnaudingule. Kõik — noorest kuni vanani — on haaratud sellest meele­olust, mida juhib muusika. Täiesti konkreetne muusika. «Põrgus» on olukord teine, seal on inimeste kannatused, pisarad, ilmneb teistsugune jõud, mis toimib neile ini­mestele. Kui räägime «Jut­lustajast», siis näeme, et Jut­lustajal on inimestele midagi väga tähtsat öelda. Inimesed suhtuvad temasse aga erine­valt: kes protestiga, kes kuu­lab andunult. 

Minul tekkis nende graafiliste lehtede juu­res soov eemaldada kõigi nende gravüüride vahepiirid, sest inimesele ei saa toimida ainult üks jõud, vaid ühiskonnas mõjuvad inimesele korra­ga mitmed jõud: ühelt poolt surve, teiselt poolt mingisugused tõed, mida tahetakse sel­geks teha, ent samas on ka inimeste soov tunda üksteisest rõõmu. Et me teame, millisel ajal, missugustes oludes Viiralt need gravüürid lõi, siis me ka tunneme neid jõudusid, mis tollal inimesele toimisid. Viiralt tegi neist kolm erine­vat teost. Et kaotasin oma filmis piirid gravüüride vahelt, siis nüüd näiteks see mõjujõud, mida tahab edasi anda «Jut­lustaja», jõuab ka «Kabaree» tantsijateni ja ühtaegu on olemas ka tantsijate suhe sõ­numisse, mida Jutlustaja tahab öelda. Jõud, mis on «Põr­gus», kandub samuti «Kabaree» tantsijateni ja nii näeme, kuidas nad käituvad nendes oludes. «Põrgu» jõud kandu­vad omakorda üle Jutlustajat ümbritsevatele inimestele. See tähendab, et tekkis ühtne maailmapilt, kus inimestele toimivad erinevad jõud. Ja ma tahtsingi näha, kuidas ini­mesed niisuguses sfääris käi­tuvad. See film on eelkõige seotud 1930. aastate ja järg­neva ajaga. Ent mingid ilmin­gud assotsieeruvad sellest ka tänapäevaga. Niisugune oli minu lähenemine."
Kalda, E. (1984). Paar sõna laureaadi Rein Raamatuga. Sirp ja Vasar, 25. mai, lk 7.

Rein Raamat hakkaski filmima midagi mängufilmitaolist — võtetele kut­suti üle kahekümne näitleja, nende hulgas ka Tallinna ka­baree elukutselised tantsijad. Neil võtetel mängiti läbi ja fikseeriti filmilindile Viiralti gravüüride iseloomulikud lii­kumised, poosid ja situatsioo­nid. See andis lavastajatele Heiki Ernitsale Valter Uusbergile  rikkalikku materjali filmi võtmestseenide ja põhitegelaste loomisel. Alles siis, kui sel kombel olid modelleeritud tulevase filmi põhiepisoodid, sai režissöör asuda vahetule multiplitseerimisele. Üle kol­mekümne noore kunstniku, kes olid spetsiaalselt selleks stuu­diosse tööle kutsutud, püüdsid Viiralti graafilisi lehti filmi­tud elavate modellidega  kõrvu­tades võimalikult täpselt ja väljendusrikkalt edasi anda gravüüride tegelaskujude poose ja  liikumisi. /---/
Assenin, S. (1983). Klassikast tänapäeva [joonisfilmist "Põrgu"]. Sirp ja Vasar, 12. aug, lk 11.

Vaata ka:

Anima tsoon: Rein Raamat │ERR │Digihoidla, http://arhiiv.err.ee/vaata/47195

Fakte filmi valmimisest

Valmis stsenaarium joonisfilmile "Cancan". 22.01.1980
Valmis kirjanduslik stsenaarium "Mängurid": 20.02.1981
Alul oli stsenaariumi aluseks võetud 4 Eduard Viiralti gravüüri - "Kaardimängijad" 1934, "Kabaree" 1931, "Põrgu" 1930-1932, "Jutlustaja" 1932.
Veebruarist 1981 saab kavandatava joonisfilmi nimeks "Põrgu".
"Põrgu" filmistsenaariumi valmimine: 01.10. - 30.11.1981
Valmis režiistsenaarium: 02.01.1982

Kuna joonisfilmi "Põrgu" tootmine oli eksperimentaalse iseloomuga ning kujunes oodatust-arvestatust märksa keerukamaks, nõudes stuudio multiplikaatoritelt ning ümberjoonistajatelt kõrgemat kvalifikatsiooni, siis korraldati Tallinnfilmis kvalifikatsiooni tõstmise kursused. Väljaõpe toimus Sojuzmultfilmi spetsialistide juhendamisel septembrist 1982 aprillini 1983. Pedagoogid olid: R. Raamat, V. Võšegorodsev, A. Petrov, V. Kolešnikova, T. Prohorova ja N. Kiritšenko. Lisaks õpetamisele lülitusid Moskva multiplikaatorid ka ise filmitöösse.
Uute multiplikaatorite leidmiseks ja väljaõpetamiseks korraldati konkurss, mille tulemusena lülitus filmi tootmisse veel 18 uut inimest, kellele langes põhikoormus ümberjoonistamisel, faasi ja kontuuri tegemisel ning ka värvimisel.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2185: Joonisfilmi "Põrgu" stsenaarium, toimetuskolleegiumi otsused, aktid.

Filmi ettevalmistusperiood: 16.01. - 14.03.1982
Võtteperiood: 15.03.1982 - 25.02.1983
Montaaž: 26.02. - 25.03.1983
Filmi üleandmine - 25. märts 1983
Filmi maksumus - 89 965 rubla

Linastusluba nr MB-05014 väljastati filmile 20.04.1983. aastal: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.

Linastusluba nr 1305383 väljastati filmile 10.05.1983. aastal: Filmi võib demonstreerida NSV Liidu kinovõrgus tähtajata igasugusele auditooriumile, välja arvatud alla 16-aastased lapsed.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2186: Joonisfilmi "Põrgu" eelarve, kalkulatsioon.

Info peale lõputiitreid:

Film taastati programmi Eesti Film 100 raames
Pildi digitaalne taastamine: Nukufilm OÜ / Tõnu Talivee
Heli: Film Audio OÜ / Ants Andreas
Taastamist toetasid:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmi Sihtasutus
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
© Tallinnfilm 1983/2010

Filmi arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus

30. märts 1983

Kiik: See on üks Rein Raamatu tugevamaid filme, mida võib julgelt asetada nõukogude multiplikatsioonikunsti silmapaistvate tööde hulka. Liikumine on meisterlik, režissöörilahendus täpne ja läbimõeldud, muusika mõjuv ja toetab hästi filmi dramaturgilist lahendust.

Tuganov: Film on tugev, kuid tekst on minu arvates liigne, sest filmi mõte on niigi selge. K. Kiisa kuju on asjatult filmi toodud ning kas lõpus on vaja näidata Viiralti töid? Meie teame, kes oli Viiralt, ja seetõttu tunduvad graafilised lehed finaalis ülearustena.

Müür: Viiralti töid on ilmtingimata tarvis näidata. Ei maksa arvata, et meilgi kõik teavad Viiraltit, üleliidulisest kinopublikust rääkimata. Olen nõus kõige heaga, mis filmi kohta on öeldud. Ühes kahtlen ma siiski - kas oli vaja filmi tuua linnupesa kujundit, mis pole ei Viiralti ega ka selle filmi laadis.

Neuland: Tegemist on erakordselt huvitava ja mõtlemapaneva filmiga. Rahul pole finaaliga, kus ebavajalikuna tundub nii tekst kui ka graafilised lehed. Mõtteliselt oleks nad finaalis vajalikud, kuid teostuselt langevad ülejäänud tervikust välja.

Sillart: Niisugust filmi pole ma varem näinud. Autorite nägemus on huvitav ja isikupärane. Lõpp jääb veidi õhku rippuma.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2185 Joonisfilmi "Põrgu" stsenaarium, toimetuskolleegiumi otsused, aktid.

Rein Raamat oma filmidest

Katkeid intervjuudest

Teid tsensuur ei kiusanud?
Nimme mulle küll keegi vastu ei töötanud. Mul ei olnud ka kunagi nii, et käsi oleks kogu aeg taskus rusikas olnud. Minu filmid lähenesid asjadele üldfilosoofiliselt, püüdsin neis mõtestada üldisemaid protsesse. See oli palju huvitavam. Kemplemist pole ma kunagi armastanud.

Parim film on teil kumb, «Suur Tõll» või «Põrgu»?
«Põrgu» on südamelähedasem. Arvatakse, et «Suur Tõll» on võimsam. Ma ei ole selle vastu. Üks on võimsam, teine on kirglikum, ütleme nii. /---/
«Põrguga» oli rohkem probleeme, see pandi mitu korda seisma. Uuriti ikka, et kelle pihta see kõik käib. Siis sai seletatud, et Wiiralt tegi need gravüürid, millel film põhineb, 1930ndate algul, vahetult enne seda, kui Hitler võimule tuli.
«Põrgu» pole üksnes hoiatus totalitarismi eest, see sobitub üldisemalt ka tänasesse konteksti...
Tuumalu, T. (2006). Rein Raamat tiris eestlased joonisfilmi juurde. Postimees, 20. märts, lk 16.

Kuidas suutsite 1980. aastate alguse tsensuurioludes oma filme Moskvas läbi suruda?
«Põrgu» tegemise kavatsust osaliselt toetati, kuid arvati, et see on liiga raske ülesanne ning polevat ka multifilmile omane teema. Kuid lubati siiski režiistsenaariumisse. Kui olin mõnda aega multiplikaatoritega töötanud, tuli Moskvast teade, et filmitegemine tuleb katkestada. Ega keegi põhjust ei ütle, ja nii seisatati film. Olin aga määratud noortefilmi festivali žüriisse Minskis, kus olid ka Kinokomitee juhtivad töötajad. Kolm tundi rääkisin peatoimetaja Bogomoloviga filmi kontseptsioonist, pärast festivali lõppu läksin Kinokomitee esimehe asetäitja Pavljonoki juurde ja too andis loa filmi jätkamiseks.

Teie filme on rohkesti auhinnatud rahvusvahelistel festivalidel. Missugust tunnustust peate kõige väärtuslikumaks?
Mulle tegi suurt rõõmu Annecy festivali eriauhind. Tundus, et «Põrgu» on maha maetud. Ega see, et film valmis sai ning talle ka üleliidulise festivali esimene auhind anti, ei tähendanud veel rahvusvahelisele festivalile saatmist. Filmi ei näidatud praktiliselt kellelegi. Sõitsin Leipzigi festivalile ja tahtsin filmi kaasa võtta ning isegi seda ei lubatud mul teha.
/---/

Missugusest ainesest ja milliste jõudude tõukel on sündinud teie filmid? Suhe vaatajaga, kellele on teie filmid suunatud?
Kõikides filmides, mis ma olen loonud, olen pika mõtiskluse tulemusena püüdnud saavutada täpse mõttemudeli. Need on lähtunud elust, eluprobleemidest, aga otsustamine, milliste vahenditega seda väljendada, on võtnud alati aega, sest mõte peab olema täpne, harmooniline, üldistav ning kujundlik, ega tohi olla otsesõnu või fotograafilise kujutisena välja öeldud. See kõik nõuab ääretult kaua aega, maksimaalset pinget, võtab kogu energia, jõu ja oskused. Ja mitte üksi minult, vaid ka kaasloojatelt.

Teie filmid eeldavad täiskasvanud ja kaasamõtlevat vaatajat?
Ma ei oska öelda. Kui film on vormilt ja sisult komplitseeritud, siis näib loomulik, et seda peaks mitu korda vaatama ning rahulikult selle üle mõtisklema.
Omal ajal otsustas kõlblustsensuur, et «Põrgut» ei tohi alla kuueteistaastased vaadata - tärniga animafilm.
Muidugi on kummaline, et seda tehti. Paistab, et meie filmide tuleviku üle otsustajad on targad inimesed ja teavad, mida nad teevad. Mulle tuli neil päevil teade Annecy festivalilt, nimelt paluti «Põrgut» ja «Linna», kuna tänavu on neil kavas eriprogramm «Erootilised filmid».
Teinemaa, S. ja Ruus, R. (1991). Vastab Rein Raamat. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 5-14.


Oma joonisfilme, näiteks “Põrgut” ette valmistades tegid elavate näitlejatega pooside ja liikumise proove, kuid otseselt piksillatsioonitehnikani ei jõudnud.
Kuna “Põrgu” on üles ehitatud tantsude peale, siis seda oleks olnud lausa võimatu lahendada ilma näitlejaid appi võtmata. Kunstnike Heiki Ernitsa ja Valter Uusbergi kaadrijooniste ja Lepo Sumera muusika järgi filmiski Arvo Iho Inge Põdra poolt seatud tantsud. Umbes kaheksakümmend protsenti saigi hiljem abifilmi järgi animeeritud. Kahju, et see materjal on kuhugi kadunud.
Teder, T. (2001). Filmilooja sisemus avaldub kinolinal. Sirp, 23. märts, lk 17.

Väljavõtteid ajakirjandusest

Sergei Assenin: „E. Viiralt on loonud need gra­vüürid Pariisi-aastail, need on tolle suurepärase kunstniku loometipp, kogu ta loomingu süntees. Hämmastav vaatlus­võime ja sotsiaalne nägemus koos ereda fantaasiaga ning plastilise vormi tõeliselt virtuoosse valdamisega aitasid kunstnikul luua erilise, tabava­te detailide ja täpsete karakte­ritega groteskse stiili, mis on kordumatu, rõhutatult  ekspres­siivne ja intellektuaalne.
Režissöör on osanud neis graafilistes  lehtedes näha ja hinnata süžee dünaamikat, mõtteühtsust ja Viiraltile iseloomulike korduvate, tänapäeva filmikunstile interpretatsioonivõimalusi andvate mo­tiivide dramaturgiliselt täpset arenemist. /---/

Jäädes truuks Viiralti tööde stiilile ja vaimule, on Rein Raamat multiplikatsioonivahenditega säilitanud ja koguni tugevdanud kunstniku sotsiaal-satiirilisi motiive, tuues esile ning rõhutades tõde kuulutava jutlustaja teemat. /---/

Arvan, et Rein Raamatu ai­nulaadne novaatorlik, julge film lahendab mitmed tähtsad ülesanded. Ta näitab joonisfil­mi uusi kunstilisi võimalusi ja seda, kui viljakalt saab kasu­tada rahvuskultuuri klassikali­si traditsioone.“
Assenin, S. (1983). Klassikast tänapäeva. Sirp ja Vasar, 12. aug, lk 11.

Hans Luik: „“Põrgust“ mõtiskledes eraldan kunstitervikust ühe osa — konkreetse tegevusliini — ja vaatlen seda ühiskondlikpoliitilise reaalsuse taustal. /---/
Kui poliitikahuvilise pilguga vaadata, on kõige kohutavam filmis see, kui kergelt ja enesestmõistetavalt kõrtsilised sülitavad kulgevale idüllile ja kuldaja tangole ning kuidas neid peibutab vaikne salastiihia, «magus elu», suuremad söömad, moodsamad vaated ja muu seesugune ning mitmenimeline.
Tundub, et nõnda iseloomustab Rein Raamatu film ka inimkonna hetkeseisu, kelle rühkimine kaose poole võtab üha fataalsema kuju.  
Milline on viimane emotsioon, kui kinosaalis valgus süttib?
Inimestest on kahju.“
Luik, H. (1984). Põrgu neis enestes. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 75.

Jaak Olep: „Raske on leida teist kunstnikku, kelle loomingut rahvas niivõrd austaks ja hindaks. Kuid sellelt pinnalt ongi tulnud esimesed vastuväited filmi kohta. Paljud Viiralti kunsti tõsised austajad, kes on filmi näinud, on avaldanud nördimust kunstniku piltide lahtimonteerimise ja «kargama panemise» pärast. /---/

Olen seda meelt, et küpsed kunstiteosed — aga Viiralti Põrgu», «Kabaree» ja «Jutlustaja» on seda — on nii sisuliselt kui ka vormiliselt paigas. Nad ei vaja ei suuremat formaati, täiendavaid detaile ega mingeid rõhumuutusi. Meil peaks olema kunstniku vastu niipalju usaldust, et arvata: ta on kõik need probleemid juba ise põhjalikult läbi mõelnud. Või tunnetanud. Veelgi vähem vajab küps maal või graafiline leht liikumapanemist. /---/

Filmis keset tantsu ja joomaelu põlevi silmi ja noomivalt-keelavalt kätega vehkiv jutlustaja on kaotanud sootuks Viiralti antud sisu ja sarnaneb rohkem päästearmeelasest entusiastiga.  /---/

Uut mõtet, uut vaimu filmis paraku ei näe. Saavutamata Viiralti joont ja vaimsust, ollakse ometi niivõrd kiivalt meistris kinni, et mingit teiselaadilist kvaliteeti paraku ei sünni. Kõik Viiralti kujud, monstrumid, atribuudid, isegi detailid on olemas, töö ise on teostatud hästi ja korrektselt, lavastuse rütm täpselt paigas, aga midagi olulist on puudu. See on kontseptsioon, põhimõte, miks sellist filmi üldse teha. Ei saa ju pidada normaalseks, et diktoritekst filmi lõpul peab aitama seletada seda, mis filmis endas ei kajastu. Tegu on nagu hoonega, mida on täpselt projekti kohaselt hoole ja armastusega ehitatud, ent mille projekt ise on mõttetu.“
Olep, J. (1984). Rein Raamat ja Viiralt. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 69-73.

Mihhail Jampolski (Moskva): „Inimese sümboolne degradeerimine tantsu läbi /---/ ongi peamiseks motiveeringuks sellele grandioossele metamorfoosile, mille Raamat oma filmi lõpus välja arendab.
/---/

«Põrgus» pole jälgegi sellest eepilisest kosmilisusest, mis on «Suure Tõllu» muutumiste aluseks. Siin toimuvad teist tüüpi, degradatsioonilised metamorfoosid, mis mitte ei kasvata, vaid justkui lõhuvad olemust. Näib sümboolne, et esialgu kasvavad vilepilli alt läbi lava hirmsad mehaanilised inimesed-sõjamasinad ja okste asemel kasvavad neist välja kahuritorud. Puu on siin degradeeritud veel madalamale, ta tähistab hävingut toova metalli surnud stiihiat. /---/

Viisis, kuidas Raamat neid metamorfoose arendab, on üks iseärasus, mis sisaldub juba Viiralti gravüürides. Degradeerimist, inimväärikuse alandamist kujutatakse kui taltsutamatut kasvamist kõrgusesse. /---/

Puu on «Põrgu» metamorfoosi dramaatiline finaal, kuid ta on ühtlasi ka elupuu, mis sünnitab kunsti. Sügavalt sümboolne on see, et Raamatu «Põrgu» nägemus lõpeb väikelaste figuuridega, kes karglevad lõbusalt ringi igavese elupurskkaevu juures. Metamorfoose, mis «Suures Tõllus» ja «Põrgus» on tähenduse poolest näiliselt vastandlikud, pole tegelikult kummagi filmi keerulisest allegoorilisest maailmast võimalik isoleerida. Mõlema filmi laad on selline, et nad tungivad oma kujuteldavate okstega üle «teksti» piiride, liites kujutatava sureva ja taas tärkava elu lõputusse ringi. Selles seisneb Raamatu mõlema filmi sügav optimism; nende seos ja tähendus.“
Jampolski, M. (1984). Rein Raamatu metamorfoosid. Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 65-69.

Boriss Bernštein: „Kuid filmi «Põrgu» võib vaadata ka kui n-ö esmast teost, isegi siis, kui see on gravüüridest inspireeritud ja nende kaudu vahendatud. Siis tuleb aga filmi vaadata eelkõige teiste multifilmide seas, võrrelda teda esmalt nendega, aga mitte Viiralti gravüüridega. Et ma pole asjatundja, ei hakka ma ette kuulutama, kuid võib juhtuda, et Raamatu töö osutub selles plaanis igati julgeks ja novaatorlikuks. /---/
Paha pole see, et režissöör transformeeris Viiraltit, vaid see, et tal ei jätkunud söakust otsustavaks ja tõeliseks autori transformeerimiseks. Nii peatus ta poolel teel. Siit filmi vasturääkiv kaksipidisus: enam pole Viiralt, aga veel ei ole Raamat.

Iseäranis aga — film on kokku pandud Viiralti detailidest ja sõlmedest, mis siis, et veidi lihtsustatult. Kuivõrd kõik need on sümboolsed konstruktsioonid, siis kannavad nad oma tähendusi endaga ühes. Ent tähendused gravüüri kontekstis ja tähendused filmi kontekstis ei lange alati kokku ja mõte hakkab kahvatuma või keerab esile ootamatu külje.“ /---/
Bernštein, B. (1984). "Põrgu"-filmi tõlgendamisest. Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 70-75.

Inge Unt: „Lihtne oleks ju arvata, et Rein Raamat kasutas Viiralti geniaalsuse lihtsalt ära. Tegelikult tegi ta aga umbes sama, mida teeb hea režissöör kirjandusteosega. Raamatu filmis ei ole asi just eeskätt selles, et pildid on pandud nende sisu loogikast lähtudes liikuma. Näiteks vastava kuulsa maali puhul oleks Rembrandti ja Saskia järgmine liigutus veinikarika tühjendamine. Vaevalt et sellisest ja analoogilistest stseenidest mingit erilist filmikunsti tuleneks. Viiralti ideede rikkus oli siin see pind, millele Raamat o m a ideede ja fantaasia rikkuse rajab.“
Filmiankeet [ringküsitlusele vastavad kineastid, kriitikud ja teadlased](1986). Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 67.

Filmile tagasivaatavalt

Valter Uusberg: „Filmi alguses käib Raamat välja viljakuse—viljatuse telje, mis filmi edenedes kattub aktuaalsemate ja ajastulisemate kihtidega, jäädes allhoovusena ometi püsima. Raamat on Wiiralti inimfiguuridest kubisevalt gravüürilt „Kabaree”(1931) avastanud viiuldaja poognalt pisikese linnu ja sidunud selle kabaree keskel kõrguva paljurinnalise naise hiidskulptuuri peas oleva pesaga. Wiiralti pildil on pojad pesas juba koorunud, Raamatu filmi algkaadrites veel koorumata. Poegi hauduva linnu ja kunstnik-viiuldaja on Raamat paigutanud ümbritseva suhtes samasse dramaturgilisse positsiooni. Ka nende programmid on sarnased — anda järglasi. Lind peab pojad välja hauduma ja suureks kasvatama, viiuldaja looma väärtuselise ja intiimse tausta inimeste viljakatele lähisuhetele. Kõik olendid on kujutatud Wiiralti resigneerunud stiilis ja paigutatud ühtsesse suurde ruumi — kabareesse. Kabaree on avaliku ruumi ja teadvuse metafoor. Kõik me osaleme selles, väljapoole jäämine pole võimalik. Raamat on Wiiralti viited üles noppinud ja suureks paisutanud. Tema järeldused viljakuse—viljatuse teljel on moralistlikud — avalik ruum on viljatu, kuna ei anna väärtuselisi järglasi. Milleni see viib, näitab juba film.“
Uusberg, V. (2011). Kõige eest, mis on minus head, võlgnen ma tänu Raamatule! Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 84-91.

Šveitsi filmikriitik Bruno Edera: "Film, mida ma eelistan, on "Põrgu", sest seal on tohutult liikumist. Väga suur tähtsus on helil, animatsioon on perfektne. Võttes nüüd Viiralti gravüürid — mulle meeldib nende hullumeelne rütm. Võitlus hea ja kurja vahel. Võitlus saatanliku ja mitte saatanliku muusika vahel. Jutlustaja tuleb oma arvamustega ja sekkub. See on eriti meeldiv.“
Varblane, R. (2001). Tõlgendajast looja ja loojast tõlgendaja. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 58-61, ill.

Aleksei M. Orlov: "Tolles ammuses (1979), kuid vaevalt et vananenud Raamatu filmis on kujutatud kuradit kõikvõimsa jõuna. Lõpuks kaob ta kuratliku irvega maa sisse: maa on tema kodu, tema liha. Kurjust ei saa hävitada, sest see on headuse mõõt - mõned uuri­jad peavad seda väidet eesti mütoloogiale iseloomulikuks. Antud juhul on oluline eestlase maailmatunnetuse erilise plasti­lisuse ilmnemine: nähtusi ei võeta äär­muslikult (vrd. venelastega - kõik või mit­te midagi), vaid äärmuste üleminekutena üksteiseks, nende suhtelisuses.
See on kulgemise tee, mida tunnistati Vana-Hiinas. “Suures Tõllus” olid Hea ja Kuri personifitseeritult vastandatud, “Põrgus” on aga Raamat esitanud suure hulga kulgejaid-tegelasi.
“Ka kõige positiivsemas inimeses on negatiivseid jooni. Neid ei pruugi kohe märgata, aga tähelepanelikul vaatlemisel ilmnevad need järk-järgult. See on paratamatu dualism - põrgu jätab oma jälje,” selgitab R. Raamat."
Orlov, A. (1997). Eesti animatsioon ja eesti anima [raamatust "Animatograafia ja selle anima” (Moskva, 1995)  tõlk. Aili Künstler]. Sirp ja Vasar, 12. dets, lk 16.

Tarmo Teder: „Peale oma peateose  „Põrgu”, milles režissöör animeeris dünaamilisse liikumisse Eduard Wiiralti kolm kuulsat  gravüüri („Kabaree”, „Jutlustaja”, „Põrgu”) ja tabas teravalt külma sõja aegse maailma tuumahüsteeriat, lõi Rein Raamat veel ühiskonna fassaadi ja pahupoolt kujutava „Kerjuse” (1985) ja erootilis-ekspressiivse „Linna” (1988) flaami kunstniku Frans Masereeli samanimelise graafilise seeria ainetel ja „Põrgu” meetodil. Nende teostega oli Rein Raamatu loominguliselt tähtsaim etapp lõppenud. /---/

Võib väita, et Rein Raamat on oma filmiloomingus tähtsaks pidanud dramaturgiat, karakterite arendamist, loogikat, audiovisuaalse jutustuse selgust, Raamatu filmid on eepilised ja arusaadavad. Ta on püüdnud oma filmides esile tuua eestlase alalhoidlikku ja visa iseloomu, kohati lausa traagilises vormis. Raamat on ise öelnud, et see on ta sisemus, mis kinolinal välja tuleb, et kui ta tahab mingit tunnet  väljendada, siis ikka nii, et see vaatajale pärale jõuab.“
Teder, T. (2011). Luust, lihast ja pildist piibel sai pärjatud [riigi kultuuripreemia pälvinud filmirežissöör Rein Raamatust]. Sirp, 25. veebr, lk 6.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm