Avaleht » Filmiliigid

Hukkunud Alpinisti hotell (1979)

Arkadi ja Boriss Strugatski samanimelise ulmeromaani ainetel

Mängufilmid | Detektiivfilm | Põnevusfilm | Ulmefilm Kestus: 79:40

Mälestused

Raimund Felt

Filmi direktori Raimund Felti mäletamist mööda järgnes sisevõtetele Tallinna Dünamo tennisehallis ekspeditsioon Alma-Atasse, mis kestis 2,5 kuud. Ala-Tau kõrgmäestikus filmimise ajal elas loominguline grupp Medeo spordikompleksis. “Võttekoht asus 2300 m kõrgusel mägedes. Osa episoode (finaal) filmiti aga 2800 m kõrgusel. /---/ Kogu filmigrupp oli kogenud arstide pideva kontrolli all, erilist tähelepanu osutati aga Grišale. Avaldan siinkohal tänu doktoritele Saima Tammele, Inga Freibergile ja Raul Mardile, kes leidsid aega ja tahtmist abistada filmigruppi. Suurepärane loodus, puhas ja parajalt talutav mäestikuõhk, elamine Medeo spordikompleksis (1670 m) leevendasid hõredast õhust tingitud koormust filmimiskohtadel.”
Felt, R.(1995). Meenutusi Grigori Kromanovist, filmi- ja telerežissöörist. Rmt: Lavastaja Grigori Kromanov. [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk 150.

Jüri Sillart

Rääkides filmitöö raskustest loodusjõudude meelevallas, meenutab filmi operaator, et pärast lumetuisku käis buldooser järgmisel päeval tee läbi ja siis sai alles ülejärgmisel päeval filmida. “Kõike seda (filmimiseks vajalikku) kola pidime ise tassima. Võhm läks selle peale, et jõuda punktist A punkti B. Olime vööst saati nagu jahu sees.”
ETV saade "Kaadris", 6. jaan 2012.

Priit Vaher

Dekoratsioonikunstnik Priit Vaher meenutab: “Filmitegemine oli üks suur jokutamine iseenesest, üks suur ilma ootamine. Vanasti istuti päevade kaupa platsi peal ja oodati, millal päike tuleb põõsa tagant välja.” Kadrioru tennisehalli ehitatud hotelli dekoratsioon, sh ka lumine siseõu oli oma aja kõige suurem sisedekoratsioon, mis ehitatud Eestis.
ETV saade "Kaadris", 6. jaan 2012.

Sven Grünberg

Filmiarhiivis on säilinud lepingud helilooja Arvo Pärdiga (3. 12.1978), kes esialgu pidi linateosele muusika looma (FA 5233).  “Kuna aga Pärt viimasel hetkel loobus, siis jäi kogu film minu kanda,” meenutab helilooja Sven Grünberg. "Muusikat, mida Moskvas elektronstuudios salvestama hakkasin, kirjutasin alles rongis. Varem polnud lihtsalt füüsiliselt aega. Pretsedenditu oli ka see, et filmimuusika leping minuga tehti alles siis, kui film oli juba ekraanidel, sest filmi direktor ei leidnud mitte mingit võimalust minuga kohtuda, kuna kõik tähtajad olid nii kaugelt ületatud.“

Rahvusvahelisel fantastikafilmide festivalil Triestes 1980. aastal  võitis Grünberg muusika eest preemia, mida ei ole talle senini ametlikult kätte antud. “Moskvas filmi vastuvõtul ütles vastutav ametnik aga, et kõik on muidu tore, aga Pink Floyd tuleb ära koristada!”
Grünberg, S. (2009). Rongis sündinud muusika. Postimees, 14. nov.

"See on viimane film, mida teete! Ma ei lase teid enam kunagi filmi ligi!" röökis režissöör Grigori Kromanov noorele Sven Grünbergile filmi "Hukkunud Alpinisti hotell" tegemise aegu.

Kromanovile ei meeldinud orelimuusika, mille Grünberg "Hukkunud Alpinisti hotelli" ühe stseeni tarvis kirjutas. Grünberg aga keeldus Jüri Järveti koduoreli mängimise stseenile süntesaatorimuusikat kirjutamast. "See oli täielik jama! Seal on näha, et see on vanaaegne pill, ja Kromanov nõudis, et me peame sinna sündi panema. Ma lihtsalt ei täitnud tema käsku," meenutab Grünberg. Asi olekski tulnud ära muuta, kui mitte Arvo Pärdile poleks tollal 22aastase Grünbergi lahendus meeldinud.

Saatuse tahtel jäi vaidluse tekitanud "Hukkunud Alpinisti hotell" aga hoopis Kromanovi viimaseks filmiks. Sven Grünbergist on seevastu saanud kõige rohkem filmimuusikat kirjutanud eestlane.

Kruusmägi, A. (2012). "Kromanov röökis: "Grünberg, ma ei lase teid enam kunagi filmi ligi!"" [Kuidas sündisid Eesti tuntuimad filmihitid: meenutavad S. Grünberg („Hukkunud Alpinisti hotell“), A. Maasik („Nipernaadi“), R. Pettai („Vanad ja kobedad“), M. Põldre („Need vanad armastuskirjad“), H. Tamme („Nukitsamees“), P. Tooma („Viimne reliikvia“)]. Õhtuleht, 22. okt, lk 12-13.

Tõnu Virve

Filmikunstnik Tõnu Virvele oli see teiseks filmiks ja töö selle juures tema sõnul puhas rõõm: “Filmis liikus ikka raha nii laialt, võis fantaasial vabalt voolata lasta. Kui oli raha juurde vaja, võis küsida, anti.”
Ala, J. (2009). Tõnu Virve salasõnum suletud maailmast [intervjuu]. Postimees, 14.nov.

Hotelli räästas rippuvad jääpurikad said spetsiaalselt filmi jaoks valmis puhutud  ja tellitud tehasest “Tarbeklaas”.
ETV saade "Kaadris", 6. jaan 2012.


 


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm