Hitler & Stalin 1939 (1989)

Vastukajad ajakirjanduses

Olav Neulandi (režissöör) ja Aigar Vahemetsa (stsenarist) film „Hitler ja Stalin“ on mitmes mõttes tähelepanuväärne saavutus, lausa fenomen […] õhus hõljuva ootuse tabamine, kvaliteet, mida peab nõudma igalt publitsistlikult teoselt. Muidugi: kirjutisi Hitleri ja Stalini saatanlikust paktist on meil ilmunud hulganisti. Ent asi on selles, et tekst on vähem mõjuvam pildist, veel vähem mõjuvam  liikuvast pildist.
Kahekümnendail aastail avastati, et varasemaid kroonikalõike ümber ja kokku monteerides on võimalik luua täiesti uus teos, millel on originaaltaieses tunnused. Ent kõige põnevam on siiski öeldud: diktaatorite propagandatalitus võib lasta füürerist ja peasekretärist filmida „positiivseid“ lõike, aga nende hinnangulisus on monteerimise käigus muudetav. Niisiis montaažfilmi režissöör ei tööta võttepaikades, tema tuhnib arhiivides, et leida teosele algmaterjal, mida hakata „kokku mängima“.
Neulandi ja Vahemetsa leiud maailma mitmetest filmoteekidest on vapustavad, nende tööl on väärtust ajalooteadusega jaoks.
Remsu, O. (1989). Hitler & Stalin. Eesti Ekspress, 6. okt, lk 6.

Meil oli algul kavatsus teha film ainult Moltovi-Ribbentropi paktist, aga kui me silmade eest hakkas läbi jooksma see kohutav terrori rida, kui hakkas selguma nende kahe totaalse süsteemi täielik sarnasus, siis me ei saanud piirduda ainult selle pakti näitamisega, otseste sündmustega. Ei saanud näidata, nagu esmalt plaanisime, seda pakti sõlmimist ja Eesti-Nõukogude läbirääkimisi. Kui nende materjalidega tutvumise käigus hakkas meie jaoks avanema see kuristik – algul me ei kujutanud ette selle kuristiku sügavust! – millesse maailm on sattunud 1939. aastal, siis leidsime, et esimese filmina tuleb teha selline üldistav käsitlus.
Raa, M.; Vahemetsa, A. (1989). Massid muudkui marsivad. [Üles kirjutanud P. Pukk]. Noorte Hääl, 23. aug.

Detsembri algul sai väikestuudio „Estofilm“ Moskvast üllatva sõnumi - Goskino on otsustanud dokumentaalfilmi „Hitler ja Stalin“ näitamise Venemaal. Goskino esimees A.Kamšalov pesi oma käed puhtaks ja andis kabinetiintriigi toetudes küsimuse lahendada oma esimesele asetäitjale T.Rjabinskile, kes teatas, et temal pole volitusi võtta endale vastutus ja jättis keelu jõusse.[…]
Selgust toovad kodumaised tagurlased. Nimelt kirjutasid KGB eesti veteranid kollektiivse kaebekirja, milles süüdistatakse filmi autoreid alatus valetamises ja demagoogias, nõukogude võimu progressiivsuse eitamises ja nõutakse „Hitler ja Stalini“ mahavõtmist Eesti ekraanilt.
Hölderin, E. (1989). Hitler & Stalin Venemaal keelatud! Eesti Ekspress, 15. dets, lk 4.

Edasi tegi Olav midagi äraarvamatut. Koos Aigar Vahemetsa ja Kersti Gailaniga tõi ta Moskvast karpide kaupa vana kroonikat. Ütleme häid sõnu läti režissööri Edvīns Šnore „Nõukogude loo” (2008) kohta ning seda õigusega. Neuland-Vahemetsa tegid aga juba 20 aastat tagasi end ohtu seades filmi „Hitler & Stalin 1939” (1989), kus keset plahvatusi, laipu, leegiheitjaid, põlevaid külasid, talvetuules kõikuvaid pooduid öeldakse: „Inimesed, te olete Kristusega ühte nägu!”. 1995. aastal jätkasid Neuland ja Vahemetsa filmiga „Kristuse dilemma. XX sajandi dokumentaalmüsteerium”. Jätkasid kahekõnes Jumalaga, et mõista möödunud sajandi lausmõrvu, et aru saada vabaduse ja kannatuse olemusest.
Nad küsivad: „Issand, miks võtsid sel sajandil nii paljudelt mõistuse? Kas selle sajandi mõõt pole veel täis?” Tänasel päeval on neilt kaasa võtta eneseusk ja julgus. Kersti Gailan meenutab: „Risk oli suur. Nii Olav kui Aigar käisid punasel vaibal ja julgeolekus esimese filmi järel seletusi andmas. Filmi näidati Rootsis, Soomes, Itaalias, Hollandis, Prantsusmaal, koopia lähetati Ameerikasse. Näidati Venemaal, hommikutunnil kommertskanalis. Pärast seda soovitas tundmatu sõber telefonis kiiresti pealinnast (Moskvast) lahkuda. Mida ka tehti. Hiljem kuulsid nad, et auto, mis sarnanes nende omaga, olevat samal teel puruks sõidetud.”
Olav ja Aigar nautisid montaaži. Seda imelist protsessi. Sundimatust ja jumalikku vabadust. Tulemust võiks nimetada kunstiliseks dokumentaalfilmiks.[…] Olav Neulandi ja Aigar Vahemetsa filmid olid kindlasti meie uus sõna arhiivimaterjalidele toetuvate filmide loomisel.
Puks, P. (2009). Eesti dokumentalistika järjepidevus. Sirp, 27. nov.

Filmifestivali kataloogist

Dokumentaalfilm „Hitler & Stalin“ oli küllaltki suur šokk oma tootmise 1989. aastal. Tuletades meelde Euroopale Molotovi-Ribbentropi pakti selle sõlmimise 50-ndal aastapäeval, esindas film uut mõttetrendi, milleks Ida-Euroopa, eriti konservatiivsed grupid, polnud veel valmis.
12. Fajr International Film Festival, 1994.

Dokumentaalfilm "Hitler & Stalin 1939" esilinastus Molotov-Ribbentropi pakti 50ndal aastapäeval, Balti keti toimumise päeval, 23. augustil 1989. aastal Tallinna Linnahallis.