Heinaloom (2001)

Filmi saamisloost

Ligi 40-minutiline linateos võeti enamjaolt üles 2000. aasta augustis Männiku-nimelises kohas Viljandi lähedal – filmi stsenaristi ja režissööri Rao Heidmetsa Tallinna-naabri Andres Vinni idüllilises maakodus. Seal pesitses terve võttegrupp (10-20 inimest), passides harvu vihmavabu hetki, vahendab võttekohta külastanud Eesti Päevalehe ajakirjanik Ilona Martson.

Pearollides esinevad lapsnäitlejad olid 13-aastased Tallinna õpilased – Anu osas Liis Varik Gustav Adolfi gümnaasiumist ja Tõnni osas Andres Siniväli Pelgulinna Gümnaasiumist. „Näitlejaid hakkasime otsima juba maikuus. Käisime kaameraga koolides ja lastelaagrites, kuulutasime lehes. Lappasime läbi hulga pilte. Sellepärast usun, et valik on pakutust parim. /.../ Filmis mängimise kogemust pole kummalgil, julgust ja pealehakkamist aga küll.“ räägib režissöör.

Erinevalt tema eelmisest lastefilmist „Kallis härra Q“ (1998), tuleb sellest komejant, märgib Heidmets. Valmis loodetakse jõuda sama aasta novembriks. Ajakirjaniku küsimuse peale, miks ta filmi peategelaseks on ikka ja jälle tüdruk, vastab Heidmets: „Ega teagi, vahest seetõttu, et mul endal on kaks tütart. Kui mõtlen maailma asjadele lapse pilgu läbi, teen seda ikka tüdrukuna.“
Martson, I. (2000). Heidmets filmib veidrat olendit. Eesti Päevaleht, 12. aug, lk 6. 

Heinaloom on hoopis lind

„Eks sarnaseid lugusid, kus üks vennike tekitab loomanahas segadust, on ikka tehtud,“ räägib filmi idee sünnist Rao Heidmets. „Kui ma aga nägin Kadri Kangilaski näitust heinaloomadest, tuli mõte, et elukas võiks just seesugune olla. Nüüd tuli ta jaanalinnu kujuga, nii et tegelikult on loom hoopis lind!“
Martson, I. (2000). Heidmets filmib veidrat olendit. Eesti Päevaleht, 12. aug, lk 6.  

„Heinaloom“ esilinastus 9. märtsil 2001 Tallinna Kinomajas. Sama aasta aprillikuus toimus selle esilinastus ka Tartus, kinos Illusioon. Pärast seda sai filmi nimitegelast aga uudistada Tartu mänguasjade muuseumi filminukkude galeriis.
Kinomajas esilinastub "Heinaloom" (2001). Postimees, 9. märts.
Püttsepp, J. (2001). Lastefilmi Heinaloom hakkas tartlaseks. Postimees: Tartu Postimees, 4. apr.

Teose retseptsioonist

Filmi kriitika on vastuoluline. Nii näiteks valmistab uudisteos suure pettumuse Margit Adorfile, kes ajakirja Teater. Muusika. Kino 2001. aasta jaanuarinumbris muuhulgas kirjutab: „„Heinaloom“ on hirmus kaadervärk, pusa, mis ei püsi  koos. „Heinaloomas“ puudub hoog, puudub nauditav näitlejatöö, puudub korralik stoori, puudub korralik montaaž. „Heinaloom“ koosnebki justkui ainult liiglihast, suvalistest üksteise otsa lükitud kaadritest, mis mõnes kohas hädapärast üksteisega haakuvad.“
Adorf, M. (2002). "Heinaloom" ehk Kogu täiega ämbris. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 81.

Seevastu Rein Tootmaa hinnang filmile samas ajakirjanubris on heakskiitev. Ta tõstab eriti esile Heidmetsa võimet demonstreerida "Heinaloomas" headust koomilises kuues. "See on tema maailmanägemuslik paradigma, mida ta kunstiks vormib." Ainukese tõsisema puudusena heidab Tootmaa filmile ette 40-minutilist kestust, mida on idüllilise süžeega filmi jaoks natuke palju.

"Heinaloom" ongi "lastefilm, mille peamiseks eesmärgiks on lapsi naerutada. Ning selles mõttes on see film ehtne kaup. /.../ Kaubanduslikku mõõdet rõhutavad ka filmi peaosalisteks valitud meediakangelased - Hannes Võrno ja Peeter Oja."

"Nagu Heidmets ise tunnistab, on film puhas janditamine ehk siis meelelahutusfilm lastele, milles puudub sügavam kontseptsioon. /.../ Hoolimata sellest, et autor filmi teadlikult mingit (sügavmõttelist) sisu pole programmeerinud, on see seal nii või teisti olemas. Oma põhiolemuselt on ju see tegelikult üks headuse ja armastuse lugu, kus Tõnn heinaloomaks moondununa (Andrus Siniväli) lombakale Anule nutikalt külge lööb."

"Heinaloom" postuleerib headuse ja armastuse võitu kurjuse üle. "Tähelepanuväärne on, et kurjuse esindajad Heidmetsa filmides pole teab mis hirmuäratavad ega jõulised, vaid pigem koomilised paharetid. /.../ "Headus on Heidmetsa filmide peamine sõnum. Selle koomilises kuues esitamine väldib igavust, olles sellisena vaatajale vastuvõetavam ja meelepärasem. "Heinaloom" teeb väikeste vaatajate seas oma töö hästi ära, kultiveerides neis kunstijõulise sundimatusega positiivsust."
Tootmaa, R. (2002). Headus koomilises kuues. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 84-85.