Otsingutulemused

1960-70ndad tõid nõukogude Eesti halli ja etableerunud kultuuripilti uue laine andekaid noori poeete ja kirjanikke, maalikunstnikke ja teatriuuendajaid. Käes oli muutuste aeg ja tunda oli vaba mõtte sündi. Evald Hermaküla alustas oma teatriteed noore, vihase geeniusena “Vanemuise” teatris, kus tõi lavale mitu siiani legendaarset lavastust. Ta oli teatriuuenduse peamine eestvedaja. Hermaküla suund oli selge – eemale tekstist ja mõistuspärasusest alateadvuse poole. Täispikk dokumentaalfilm räägib loo autori kasuisast Evald Hermakülast (1941-2000), karismaatilisest näitlejast, lavastajast ja väsimatust teatriuuendajast. Filmis segunevad lavastuslikud ja autori isiklikud mälupildid dokumentaalse arhiivimaterjaliga ning Hermaküla kaasaegsete mõtetega teatrist, elust ja surmast. Film uurib lavastaja ja kunstniku loomepsühholoogiat ja ...

Film portreteerib populaarset heliloojat ja pianisti, Rein Rannapit. Tema panus Eesti muusikasse on hindamatu, kuid seejuures on tegemist väga keerulise ja vastuolulise isiksusega, kes tihtipeale lauljate ja muusikute kannatuse proovile paneb. Arvukates telesaadetes on vaataja kohtunud just sellise Rannapiga, millisena ta ennast parajasti näidata soovib. Tal on suurepärane võime tõmmata ette mask ja esitada intervjuudes hoolikalt läbikomponeeritud teksti. Kui kaamerad filmivad, läheb Rein oma rolli. Ka valmivast dokumentaalist oli tal oma nägemus, mis oli küll vastuolus filmi tegijate omaga. Neid paelus ennekõike maestro persoonina - vaadata maski taha ja näidata päris Rannapit ning aidata mõista, miks ta on kujunenud just ...

Film teatrilavastajast ja elulugude kogujast Merle Karusoost heidab pilgu tema isiklikele lugudele, kajastades läbitud eluetappidel settinud tõekspidamisi ja mäletamise läbivat rolli.

Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kus on kirjas reaalsed sündmused ja isikud Vahingu enda subjektiivses interpretatsioonis. Seal kajastatakse Tartu kultuurielu, armuseiklusi, boheemlikke olenguid ja vaimseid otsinguid. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piirideületamine. Kunsti ja elu vahel Vahing selget piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. Sellist provotseerimist nimetas Vahing Spieliks ehk mänguks. Me näeme loojat, kes on teinud disharmooniast endale inspiratsiooniallika, kes "tunneb armastuses suurimat piina". Hirmu end armastuses kaotada. Inimest, kes tajub armastuse suurt jõudu ja vastab sellele alateadlikult disharmooniga. Vahingu päevaraamatu läbivaks teemaks on elu ohverdamine kunsti nimel. Elu, kus põleb ära olme, ...

Meditatiivne dokumentaalessee portreteerib Balti uue laine dokumentalistide põlvkonda. Režissöörid Audrius Stonys ja Kristīstine Briede on saavutanud hämmastavalt ajastutruu atmosfääri, mis edastab samasugust sooja inimlikku ja lüürilist tunnetust nagu filmi kangelaste teosed möödunud sajandi 60ndatel ja 70ndatel. Eesti autoritest on filmis esindatud Andres Sööt ja Mark Soosaar.

Morten on uudishimulik ja leidlik poiss. Saatuse tahtel on ta sunnitud elama koos kasuvanematega, kes ei näe tema loovas tegevuses muud kui pahatahtlikku huligaanitsemist. Emata Morten ei ole siiski orb. Ta isa on kapten, kes töö tõttu peab suurema osa ajast merel viibima. Morten soovib isa eeskujul samuti kapten olla. Ta ehitab endale mängulaeva, mille mehitab erinevate putukatega. Unenäoline paralleelmaailm kirjeldab Morteni elu groteskses võtmes. Mingil hetkel maailmad segunevad. Nii Morteni päris kui ka fantaasiamaailm ähvardavad kokku kukkuda. Mõlema maailma päästmiseks on vaja julgelt tegutseda. Morten võidab ohud kangelaslikult. Tema kindlameelse tegutsemise taga on põhimõte - kapten ei jäta kunagi ...

"Koma" ei ole mitte ainult kirjavahemärk vaid ka Kalju Komissarovi hüüdnimi, mille lavakunstikateedri 13. lennu tudengid talle panid. Kalju Komissarov (8.03.1946-6.03.2017) on Eesti tuntud ja tunnustatud lavastaja ja teatripedagoog. Võib julgusega väita, et praegu töötab aktiivselt meie teatrilavadel just kõige enam Komissarovi õpilasi. Ta on juhtinud Eesti Noorsooteatrit 1974-1986, Viljandi Ugalat 1989-1991, TMA lavakuntikooli 1986-1995. Ta on üks Viljandi Kultuurikolledźi asutajaid ja lavakunstide osakonna juhataja. Porteefilmis näeme Kalju Komissarovi viimaseid intervjuusid ja teda meenutavad ta õpilased ja kursusekaaslased.

Eestis tegutseva sõjaajalooklubi Front Line liikmed tähtsustavad mälestust Teisest maailmasõjast ning jäljendavad autentselt selles sõjas osalenud sõdurite elu. Suurejooneliselt taaslavastatakse rohkem kui 70 aastat tagasi toimunud lahinguid. Rivistused, laagrielu ja relvade tärin on justkui ettevalmistus tulevaseks sõjaks. SS-Untersturmführer Reimo juhib Waffen-SS 20. diviisi ja seersant Andrei marsib Punaarmee 11. Laskurdiviisi "Valga" eesotsas. Lahingud ajaloo pärast veel kestavad.

Endine Palesiina poliitvang Maher, nüüd elektriinsener al-Bireh’i linnas Ramallaha lähedal on südames moderntantsija. Ta asub teedrajavasse võitlusse ühiskonna, kultuurinormide ja perega, et tuua lavale Palestiina ajaloo esimene kaasaegse tantsu originaallavastus. Selleks peab mees ületama erinevaid probleeme – aeg, rahapuudus, vigastatud tantsija ning traditsioone väärtustava perekonna ja kogukonna konservatiivsus. Filmi tegevus leiab aset ühes maailma konfliktsemas piirkonnas ja Maheri lugu on justkui allegooria vastasseisule ühiskonnas, kus tõelist sõda peetakse uuenduslike unistuste ja konservatiivsete traditsioonide vahel.

Tantsuline dokumentaalfilm rändab kahe aasta vältel rahvusvaheliselt tunnustatud koreograafi Mai Murdmaa loomingulises maailmas. Murdmaa on teejuht käsitlemaks tantsu kui meediumit, mille kaudu luua kunsti. Film visualiseerib koreograafiat, kuid eelkõige mõtestab seda. Murdmaa looming ja eraelu on lahutamatu tervik. Üks ballettmeister, kaks erinevat ühiskonnakorda. Üks looming – sakraalne, müstiline, erootiline, esteetiline, kuid palju keerukaid aspekte teose viimisel publikuni. Eesti balleti grand old lady värskeim lavastus, Carl Orffi kuulus triloogia “Trionfi” valmib Joškar-Olas Mari ooperi- ja balletiteatris.