Otsingutulemused

Kersti Uibo lühifilm on kui ilmavalgust ootava loote või vastsündinud lapse esimene pilt maailmast. Kas tunnetame piire emaüsas või oleme osa lõputust Kõiksusest? Kas rändrahn rannas on maailmatu suur või tibatilluke kui rannakivi? Randuvate lainete kohin ja putuka tiivalöögi värin on lugu juurtest enne seda, kui inimese jalg Balti mere randa puudutas.

Esimest korda läksin Eestist ära ilma tagasituleku mõtteta. Esimest korda muutsin oma elu nii ootamatul põhjusel kui armastus. Esimest korda sain aru, mida tähendab pateetiline tunne igatseda. Selle poeetilise kollaažiga püüan jagada oma mõtteid ja nendega kaasnenud olukordi, mis mind on viimasel ajal saatnud.

Ema ja tütar, kelle suhteid on varjutanud valusad üleelamised, lähevad koos Taimaale kloostrisse. Kas 26 päeva täielikus vaikuses mediteerimist aitab neil minevikuga rahu teha?

Naise kõige suurem rõõm on kinkida elu uuele inimesele. Kõige suurem valu - lapse kaotus - aitab näha elu ilu. See film on elust ja sellest, kui suur ime see on, et me elame.

Minu vanemate, Tiina ja Ülo kodus on elu jooksul alles hoitud kraami rohkem, kui neil endal eluruumi. Kasutuna seisavad riiete kuhilad, vanad ajalehed ning nõud takistavad ligipääsu söögilaua juurde ja voodisse. See on lugu armastusest asjade vastu ja raskusest neist lahti lasta.

Minu vanaema ja vanaisa abiellusid 1959. aastal. 50 aastat hiljem seisavad nad taas altari ees, et kinnitada oma ammu antud vannet. Nüüd nad teavad, millal enda eest seista ja millal on parem vait olla. Millal andestada ja millal lahti lasta. Nad teavad ka seda, et aega on väheks jäänud. See on lugu armastusest ja kaduvusest. Mu lihast ja verest.