Otsingutulemused

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Ühel ööl juhtub Leiutajatekülas midagi ootamatut – kaks salapärast tundmatut hiilivad külla ja otsivad läbi vana rännukoer Klausi kohvri. Klaus ja Lotte asuvad asja uurima. Peagi saab selgeks, et otsitakse taga kolme salapärast kuukivi, mille Klaus oma viimaselt matkalt mägedes leidis. Klaus ja Lotte otsustavad külastada Klausi rännukaaslasi, kelle kätte jäid kaks ülejäänud kivi. Varsti selgub, et leidub veel teisigi, kes ihaldavad endale kolme müstilist kuukivi.

Poiss kolib perega päranduseks saadud puumajja ning saab seal sõbraks tüdrukuga, kes peab nüüd paraku ära kolima. Oma sõpruse päästmiseks ei jää lastel üle muud, kui võtta ette eluohtlik seiklus.

Igal inimesel ja igal keelel on oma elukaar – sünd, elu, võimalik hääbumine. Eesti keele üks lähim sugulaskeel, liivi keel on elava suhtluskeelena otsa saamas. Aastatel 2009-2010 kohtus Tartu Ülikooli emeriitprofessor, keeleteadlane Tiit-Rein Viitso teadaolevalt viimaste inimestega, kelle jaoks liivi keel on olnud emakeel: Viktor Berthold Liepājast, Erna Vanaga Ventspilsist ja Grizelda Kristiņ Toronto lähedalt Kanadast. Helsingis kohtus professor Viitso ka teeneka liivi keele uurija Seppo Suhoneniga. Sellest liivikeelsest filmist kujunes hüvastijätt liivlaste kultuurimälu kandjatega – valmimise hetkeks 2011. a kevadel oli inimestest, keda külastati, elus veel vaid 101-aastane Grizelda Kristiņ.

„Ühe kohus on kuulutada tõde. Teise kohus teda selle eest karistada.“ Aasta 1725, Eestimaa põldudel ulub vali tuul. Sõjast kurnatud maad laastab halastamatu katk ning rahva saatuseks näib vaikselt hääbuda. Päästa võiks vaid ime.

Valimiskampaania ajal läheb ühe Eesti poliitiku kodusel peol kaduma suur summa raha. Loosse on segatud mõned peokülalised, kel on tõsiseid rahaprobleeme ja kes püüavad hakkama saada minevikus tehtud vigadega. Enesekindel poliitik aga ei pöördu kummalisel kombel politsei poole, vaid asub oma õigust nõudma jõuga.

Lühimängufilm naiivsest blondiinist, kes võtab mõtlematult SMS laenu, et omale läpakas osta. Hiljem kohtub tüdruk oma elu armastusega, kes trotsides olukorda on SMS laenu firma tööline. Kas nende armastus kestab?

Kersti Uibo on kinni püüdnud igapäevaelu lihtsa ilu ja voogamise mungakloostris, mis seisab mäel Serbia küla Velika Hoča kohal Kosovos. Režissöör palub vaatajail kõrvale jätta igasugune soov kuulata "lugu" ja selle asemel vaikselt vaadelda. Filmi rahulikkus loob poeetilise ruumi, milles kujutlusvõime saab vabalt liikuda, mediteerides ja peegeldades. Musta riietatud mungad ja kloostriülem Isa Miron elavad oma argitoimetusi tehes ühes rütmis ümbritseva loodusega. Pühakojas kõlavad palved ja laul taastavad harmoonia kõige loodu vahel. Kaamera on liikumatu, maastikud rulluvad lahti, aastaajad vahelduvad ja sõnad annavad ruumi vaikusele.

Suitsupääsukese elu ei ole lihtne. Teel Aafrikast tagasi koju läheb kõik sassi, suuremad linnud on kiuslikud, eelmiste sajandite viirastused jälituslikud, savi on otsas ja laut õhtuti lukus.