Otsingutulemused

Iga loll teab et maailm on lame. Ainult et see ei ole tõsi. Maailm on mull tahkes aines. See on lugu õõnsast maailmast. See on lugu Antipolisest.

Ajaloomuuseumi taga pargis aega veetvad nõukogudeaegsed skulptuurid plaanivad põgenemist ja uusi avantüüre.

Ivan Tšervjakov on militaarset riigikorda teeniv ametnik, kes oma tööülesanded alati laitmatult täita püüab. Ühe tavalise tööpäeva muudab õudusunenäoks aga tühine aevastus, mis maandub otse kõrgema kindrali kuklasse.

Kuldlõikelises ideaalmaailmas, otsekui Th. Moruse päikeselinnas, toimetavad antiikjumalate sarnased olevused – atleedid. Kogu ühiskond koosneb noortest, tervetest ja tugevatest. Isegi nende liikumine on väljapeetult graatsiline, isegi koreograafiline. Siin ei ole kohta vanadele, väetitele ja hälvikutele. See on allegooria utoopiamaailmast, kus raske füüsiline töö on asendunud raske füüsilise treeninguga, mis külgneva lisaväärtusena toodab täiuslikku ilu. Kogu see jõu ja ilu sümbioos produtseerib või interpreteerib pelgalt nn ametlikku meinstriimi. Siin ei ole kohta loovusel või ükskõik millel, millest võiks oodata hälbimist ametlikest standarditest.

Ulgumerel elab üksildane jalutu kalur. Ei tea kust ilmub suure elaja moodi laev. Veidrad käteta tüübid tantsivad laevas reibast tantsu ümber suure rituaalse emakuju. Kaluri ja laeva kohtumine lõpeb tüliga, mees virutab laevakeresse ahingu. Laev upub, enne jõuab suur rituaalne ema sünnitada värdja. Värdjas ja kalur leiavad teineteise, hukkuvad ja taassünnivad koos.