Otsingutulemused

Urmas Alenderit (22. november 1953 – 28. september 1994) võib pidada meie rockmuusika piirikiviks, ajamärgiks ja kultuurisümboliks. Ta sai tuntuks rockansambli Ruja omapärase solisti ja heliloojana. Sõna saavad Urmas Alenderi sõbrad, kolleegid ja pereliikmed, teiste hulgas Rein Rannap, Jaanus Nõgisto, Peeter Volkonski, Ott Arder, Valdo Randpere, Yoko Alender jt, avalikkuse ette jõuavad esmakordselt mitmed unikaalsed kaadrid. Film jutustab Urmas Alenderi loo algusest lõpuni.

Maalikunstnik Valdemar Väli (1909 – 2007) elulooülevaade ja üksikasjalik tutvustus tema rikkalikust portreeloomingust, millega ta on ennast jäädvustanud eesti kunsti ajalukku. Samuti antakse ülevaade maastikest, linnavaadetest ja kompositsioonidest kogu loomingu ulatuses. Valdemar Väli loomingut analüüsivad kunstiteadlased Mai Levin ja Leo Gens.

2001. aasta presidendivalimistel osutus pärast kolme hääletusvooru Riigikogus ja kahte hääletusvooru valimiskogus Eesti Vabariigi presidendiks järgmiseks viieks aastaks valituks endine Eesti NSV Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Jälgitakse presidendivalimiste käiku, kuulatakse poliitikute ja presidendikandidaatide arvamusi ning lahatakse väikese riigi ees ja sees olevaid probleeme.

Erki Kasemets teeb oma kunsti hävingu ääre peal. Ta tõmbab oma ideid väärtusetute asjade hulgast nagu mängukaarte suurest pakist ja heidab need sinna jälle tagasi. Tema loomingusse kuulub isikliku elu dokumenteerimine, polügoonteater, prügikunst ja perfomance’id, masinad, kineetiline kunst, mängud ja mängureeglite väljamõtlemine. Kasemets on keskkonnakunstnik. Tema näitustest ei jää midagi järele, tema kunst on kokku pandud tsivilisatsiooni jääkidest, pärast eksponeerimist galeriis rändavad tema teosed pahatihti prügimäele tagasi. Kasemetsa kunstis on tähtis kontekst: tema kunsti ei saa tarbida, aga saab selles osaleda.

Kroonika- ja dokumentaalfilmide operaator Semjon Školnikov (s 1918), alustas filmimist rindeoperaatorina ja 1948. aastast asus tööle Eestisse Tallinna Kinostuudiosse (hilisem Tallinnfilm). Ta oli 377 kinoringvaate Nõukogude Eesti valmimise juures, režisöörina on ta teinud ka 60 dokumnetaalfilmi. Semjon Školnikovi meenutuste vahele on pikitud rohkelt arhiivikaadreid, mis annavad pildi operaatorist endast kui ka nõukogude ajastust, mida ta filmis.

Peep Puksi dokumentaalfilm koondab kaks lugu: naise ja linna saatuse, Ilo Jaik-Riedbergi ja Pariisi loo. Kultuur on Euroopa ühiskeel. Liikudes prantsuse kultuuriruumis, tajume selle ühendavat jõudu ka eestlaste jaoks. Teejuhiks Pariisis on Ilo Jaik-Riedberg, kes töötab giidina ja tutvustab turistidele linna paljudes erinevates keeltes. Kirjanik Juhan Jaigi tütar Ilo sattus esimest korda Pariisi 1945. aastal sõjapõgenikuna. Jaikide perekond asus elama Rootsi, kuid 1971. aastal sai Pariisist Ilo kodulinn. Ilo viib eestlastest turistid kultuurirännakule Pariisi.

Dokumentaalfilm linna puitarhitektuurist ja selle säilitamise võimalikkusest kaasaegse elukeskkonnana Balti- ja Põhjamaade näitel. Jälgitakse Tallinnas, Kalamajas Väike-Patarei 3 asuva vana puitmaja renoveerimistöid ühe aasta jooksul kuni selle lõpliku taastamiseni, mil sellest on saanud kaasaegne elumaja. Oma arvamusi ja seisukohti sellise puitlinnaosa perspektiivikusest tulevikus jagavad asjatundjad ja tavakodanikud Eestist, Soomest, Rootsist, Lätist jm. Olulise teemana tõuseb esile aastakümneid teisejärguliseks peetud puitarhitektuuri rehabiliteerimine ja renoveerimine.

Jälgitakse kolme sündmust: neljalapselise Eljo salapärast kadumist, vene rahvusest noormehe Jura otsinguid ja kadunuks jäänud ning tavatut meediakära tekitanud Heidi lugu. Kadumaläinute sõbrad ja sugulased kutsuvad appi nii taevaseid kui maiseid jõude: käiakse politseis järelepärimisi tegemas, külastatakse sensitiive. Tervele mõistusele vastuvõtmatu olukord päästab emotsioonid valla, isegi loomu poolest kammitsetud eestlane ei häbene näidata pahameelt ja meeleheidet, slaavi temperamendist rääkimata. Probleemfilm püstitab küsimuse: kuidas on võimalik nii paljude inimeste kadumine riigis, kus pole sõjaseisukorda ja kõik tunnevad kõiki.

Särgava talu asub Vändra vallas Pärnumaal Pärnu jõe ääres. Talu ajalugu ulatub Põhjasõja aegadesse, Särgava suguvõsa on siin elanud juba kaheksa põlve. Särgava talust räägib perepoeg Aado Särgava, sajanditevanuse talu lugu avaneb läbi ajaloodokumentide ja inimeste, kes mäletavad ja teavad midagi sellest kultuurilooliselt tähtsast hoonetekompleksist. Alates 1971. aastast kuulub talu Geoloogia instituudile, kes rajas sinna oma välibaasi.

Omanäolise stiili, vormikeele ja tüpaažidega maalikunstnik Jüri Arrak (1936) on tähistamas oma 60. juubelit. Filmiamatöör Tõnu Aru jälgib Arrakut tema maakodus Läänemaal, Tallinna linnakodus ja ateljees, näituse avamisel ja Tartu Ülikoolis loengut pidamas. Kunstnik avab maalide sünni tagamaid ja räägib oma suguvõsast. Arraku loomingu üle mõtisklevad kunstnikest kolleegid Tõnis Vint, Enn Põldroos, Heinz Valk ja Leonhard Lapin. Filmi lõpetab valik Jüri Arraku maale juubelinäituselt Tallinna Kunstihoones.