Otsingutulemused

Tšiilist pärit, Kivi-Vigalas ja Reolas elav-tegutsev ärimees Henton Figueroa tõestab, et kõik, millest inimene unistab, võib saada tõeks. Tema tegevus hoiab elus maanurga piimatööstust, kasvatab noori mõtlema ettevõtlikult ja tõestab, et ülikalleid saunasid, mis on läbi ja lõhki Eestis tehtud, võib müüa kogu maailmas. Tundub, et ta ei märkagi enda ümber valitsevat umbusku, kibestumist ja võõraviha. Päikselise huumorimeelega sööstab ta järgmistele väljakutsetele vastu, justkui juhiks teda mingi salajane motivaator.

19-aastane Martin Koppel teeb päeval põllul tööd ja üürgab traktorirooli taga Georg Otsa ja Elvis Presley laule. Martin tunneb tihti igatsust hoopis teistsuguse elu järele. Nii tunneb ka Martini töötu ema, kes istub päevad läbi endise kolhoosimaja tillukeses korteris ning vaatab koos koerake Elvisega seebikaid. Ja siis saab Martin telefonikõne tuttava-tuttavalt, kes kutsub poisi Pärnusse muusikaüritust juhtima. Millestki sellisest on ta alati unistanud! Kuid ürituseni jääva nelja päeva jooksul tuleb Martinil läbida tuhandetele eesti maanoortele tuttav takistusriba, mis koosneb lisaks töörügamisele külapoest, vines sõpradest, viinast, õllest ja suveõhtute meeletutest pidudest.

Eestis pole kunagi olnud oma tsirkust. Pole tsirkusetraditsiooni ega ka tsirkusekultuuri. Aga meil on Lauri Viikna. Tema sooviks on luua Eestis ka lõpuks oma tsirkus. Tsirkus Estonia! Paraku ei ole selleks soodsad ei üleüldine meelestatus ega majandusolud. Lisaks majanduslikule kitsikusele kimbutavad Viikna tsirkust ka loomakaitsjad, kellele ei meeldi, kuidas tsirkuses loomi koheldakse. Energilised noored loomaõiguslased sõidavad tuuril sabas ja korraldavad tsirkusetelgi juures pikette, kutsudes üles tsirkust boikoteerima. Nii on ka politseil asja tsirkusetelgi juurde. Füüsilist vastasseisu annab lahenda, aga kuidas tulla toime lepitamatu maailmavaatelise vastasseisuga?

2008. aasta augustis sõitis Ukrainasse Krimmi sisemaale Aleksandrovka keskkooli eesti juurtega lastele eesti keelt õpetama ajalehe Postimees 23-aastane reporter Tiina Rekand. Elama asus ta Krasnodarka küla Eesti seltsi esinaise Rita Kuusk-Kadilkina juurde. Rita on Eestist Järvamaalt 1860. aastatel Krimmi rännanud eestlaste järeltulija. Krimmieestlane – ütleb ta enda kohta. 2008. aastal on Krasnodarkas veel inimesi, kes omavahel kohtudes eesti keelt räägivad. On ka paarkümmend last, kellele meeldib eestikeelseid laule laulda. Neid on lastele õpetanud kõik Eestist tulnud õpetajad, õpetas ka Tiina.

Ammustel aegadel rändasid Arktika avarustel muskusveiste karjad. Külm neid ei häirinud, nad elasid edukalt üle jääaja karmid olud. Kuid umbes kolm tuhat aastat tagasi kadusid nad Euraasiast kliima soojenemise tõttu täielikult. Eelmise sajandi 70ndatel asustati Taimõri poolsaarele 30 Kanadast ja Alaskalt toodud muskusveist. Et teada saada, kuidas see eksperiment õnnestus, esitasid filmitegijad lumistele tasandikele väljakutse ja siirdusid tuiskude ja tormide maale, et otsida seal muskusveiseid ja välja selgitada, kuidas on nende käsi uuel kodumaal käinud.

Põdrakarjuse elu tundub kõrvaltvaatajale pisut üksluine, nagu tundramaastikki. See kulgeb samas rütmis põhjapõdrakarja tegemistega, ühest rännust teiseni. Kahe rännuperioodi vahele jääv aeg kuulub põdrakarjusele endale. See on áigi, karjuse aeg. Režissöör Dainis Klava autorinägemus tänapäeva saamide elust, peategelaseks Põhja-Rootsis elav põdrakarjus Lars Hendrik Labba. Filmirühm jälgis Lars Hendriku ja Lainiovuoma saamikogukonna tegemisi kolme aasta jooksul.

Dokumentaalfilm viie noormehe rattamatkast Mongooliast Nepaali, et proovida järele, kas seiklustel on koht täiskasvanute asjalikus maailmas. Läbitav maastik on äärmiselt mitmekesine ja tingimused karmid. Ratturid puutuvad kokku põnevate kultuuride ja inimestega: Mongoolia rändkarjakasvatajate, budistlike palverändurite, Himaalaja jakikasvatajatega. Rändurid on iseloomult väga erinevad ja see kajastub ka grupisisestes suhetes. Palju enam kui igapäevased raskused mõjutavad matkajaid teated kodust.

1945. aasta jaanuaris tõmbas Stalin kaardi peale joone – uue Vene Föderatsiooni ja Eesti NSV piiri, mis võttis Eestilt osa maad ning poolitas setu rahva ajaloolise kodumaa. 2004. aasta 1. mail sai sellest pliaatsijoonest Euroopa Liidu idapiir. Peeter Brambati film otsib vastuseid küsimustele, kuidas tuleb setu rahvas toime kahe riigi veere pääl. Kas esivanemate hingejõud aitab neil olla ja elada ning jääda rahvaks ka tulevikus? Filmi aluseks on aastatel 2001-2004 Eesti Televisioonile toodetud 15-osalise dokumentaalse saatesarja "Veere pääl" lood, mis on filmitud nii Eestis kui ka Vene Föderatsioonis Petserimaal.

Meremäe valla arendusnõuniku Mihkli talu peremehe Hõrna Aare ettevõtmised Seto ülemsootskana. Filmitud Seto kuningriigi päevadel, paasapühal (Obinitsas populaarne Issanda muutmise püha augustis), talsipühade (jõulud) ja lihavõtte aegu Obinitsas, Antkruvas, Värskas, Võrus, Luhamaal ja Setumaa külades augustis 2000 kuni oktoober 2001.

Musti laglesid on palju, nad hävitavad tihti põllumehe saagi. Saaremaa talupidajad torisevad nende pärast, kuid paraku - lagled on rahvusvahelise looduskaitse all, lasta neid ei tohi. Kus on väljapääs, milles lahendus? Valus probleem on ka väikesaartega, mis tänases Eestis talupidajatele tagastada tahetakse. Kuidas aga käituda, kui saar on looduskaitseobjekt? Või kui saari on valmis üles ostma kodu- või välismaised rahatuusad?