Otsingutulemused

Kunstnik Lauri Sillak aka Laurentsius alustab oma uue näituse maalimist tavatus kohas – tühjas puumajas Tallinna südalinnas. Maja kuulus kunagi Eesti filmi- ja fotokunsti loojale Johannes Parikasele ja tema naisele Lillile. Parikaste nimi oli esimeses Eesti Vabariigis tõeline tooniandja. Sellega seostusid Eesti esimene missivõistlus, riigimeeste prominentsed portreed ja kogu Eestimaa ülespildistamine. Parikaste salapärase elumaja seinad peidavad endas jälgi inimestest, kes omal ajal pildil olid ja kultuurkihtide alt paljastub tollane elu. Ajastu tapeetidele ilmuvad kaasaegsete kaunitaride ja maailmakuulsate pesumodellide portreed, aga maja perenaise Lilli vaim on rahutu. Tal on rääkimata üks lugu.

Kristlikus kultuuris on enesetapp tabu, sõduri enesetapp topelttabu. Kahel korral Afganistanis sõjalisel missioonil käinud Rivot vaevab psüühilise trauma järgne haigus, mis lõpeb suitsiidiga. Neli aastat püüab Rivo tüdruksõber Hanna võidelda mehe meelehaigusega, siis loobub, sõidab Eestist ära Austraaliasse. Pool aastat hiljem astub Rivo rongi ette. Tema viimane sõnum oma tuttavatele on, et andestage. Dino Buzzati „Tatarlaste kõrbes” ootavad nimetus maailmajaos nimetut imperaatorit teenivad nimetud sõjamehed nimetut vaenlast. ESTCOY-võitlejatel Afganistanis oli selgem pilt nii vaenlasest kui oma asukohast. Ometigi on mõned sõjamehed tagasi tulles vaimselt raskelt haavatud. Rivole määrati diagnoosiks – psühhopaat. Kes on tänases maailmas (palga)sõdur? Kuidas ta jõuab „üle surma silla”? ...

Eksperimentaalne kontsertfilm inimestest, kes on impromuusikasse sügavale sisse läinud ja rassivad kvindiringi lõhkudes selle avarustel. Nad usuvad et nende muusika võib olla hinge akustiline kehastus. Miks tahab üks andekas ja hästi pilli valdav muusik eemalduda süsteemist, mis aitas tal muusika juurde jõuda ja seda mõista? Kui unustad kolmkõlasid koos hoidvad traageldused, leiad ennast viiendas või kuuendas harmoonilises paralleelsuses. Tõenäoliselt üksi, aga rahulolevana. Sügavas sõltumatuses. Sellised valikud eeldavad hinnangulisusest ja ka hindajatest loobumist. Eksisteerib ainult totaalne subjektiivsus, mis on korraga õige ja vale. Eemaldumine on lähenemine.

Allani elu on kirev. Talle meeldib sport ja kino, ajalugu ja muusika. Allanil on naljasoont, aga teda paelub ka elu tõsisem külg. Tal on töö ja oma unistused. Allan on 33-aastane ja elab vanematekodus. Päris värvid on tema elust aga puudu, need puuduvad ka tema unenägudest, sest Allan on pime. Lugu säravast noormehest, tema enneolematust empaatiavõimest, terasest pilgust ilmaasjadele ja mõnusalt positiivsest ellusuhtumisest. Allani ema Aiki on pojale suurim sõber ja toetaja.

Kaks üksildast noort inimest – üliusklik vaimude välja-ajaja Agustina ning uje madrus Lucas kohtuvad Rio Gallegoses, Patagoonias. Agustina on esimene naine, kes lõunas Lucasega räägib.... Kohmakalt üritab noormees teda võrgutada. Agustina keeldub. Lucas solvub ja jookseb tohutu Patagoonia kõrbe poole. Agustina järgneb talle...

Meie Päikesesüsteemi väikeplaneedile järjekorranumbriga 11 577, mille avastas 8. veebruaril 1994 Belgia Kuningliku Observatooriumi astronoom Eric W. Elst, andis Rahvusvahelise astronoomialiidu väikeplaneetide keskus nimeks Einasto. Koos teiste Eestiga seotud väikeplaneetidega tiirleb nüüd ümber Päikese ka Einasto, üheks tiiruks kulub 3,84 aastat ehk 1400 päeva. Filmi osad kannavad astroloogilist tähendust, mille aluseks on Gustav Holsti Sümfooniline süit “Planeedid” op 32.

Suurema osa oma ajast veedame siseruumides tehnika rüpes ja vaid suured aknad loovad illusiooni väljas olemisest. Linna tehiskeskkonnas elab mitmeid metsikuid liike, kes, nagu kajakaski, keset helkivat klaasi ja metalli askeldavad. Kajakad elavad linnas samal põhjusel nagu inimesedki – siin on kergem hakkama saada. Kajaka elu linnas väljendab paljuski linlase elu. Lind on loomult oportunist ja hea kohaneja, lindudel on omane koguneda kolooniatesse, et oleks turvalisem. Kajakal on tugev nokk, millega edukalt pakendeid purustada. Me oleme võrdselt osavad nii maal, õhus kui ka vees – tõelised ellujääjad. Autor Joosep Matjus nimetab oma filmi kunstiliseks loodusfilmiks.

Mark Soosaar otsib üles Kihnu inimesed, kelle lapseea tegemised püüti pool sajandit tagasi, 1964. aastal filmilindile. Nüüd kuuekümnendatesse eluaastatesse jõudnud kihnlased vaatavad arvutist toonast filmi. Mustvalged kaadrid aegade tagant toovad esile mälestusi ja meenutusi. Taaskohtumine kunagiste mängu- ja koolikaaslastega on siiras ja soe. Aeg on Kihnus palju muutnud. Suur maailm tungib igasse kodusse, paljud kihnlased on kolinud ära mandrile või ka välismaale. Kas kihnu keelel ja meelel on tulevikku?

17-aastane väikelinna tüdruk Laura ei leia elus asu: ema käib närvidele, omavanused kutid on nõmedad ja kõik meelelahutused tunduvad lapsikud. Ühel päeval tirib energiline sõbranna neiu kaasa rabamatkale, mida korraldab keskealine loodusehunt Joosep. Algus pole paljutõotav: kinnise loomuga tüdrukule ei meeldi kompleksivabalt käituv Joosep, kuid matka edenedes avastab Laura eneselegi ootamatult, et Joosepi karune sarm paneb tal vere kiiremini pulbitsema. Rännak tüürib aga vääramatult lõpu poole ja Laural tuleb otsustada, kas suhe endast vanema mehega on vaid vahepala naiseks kujunemise kurvilisel teel või on tegemist elu esimese päris armastusega.

Põline pärnakas Olaf Esna on kirglik bibliofiil, mees, kes teab oma kodulinnas iga suguvõsa, maja ja tänava ajalugu. Viimased paarkümmend aastat on pensionieas Esnal ühe vana maja keldris antikvariaat. Ta ei ole tavaline kaupmees, kes ostab odavalt ja müüb kallilt. Esna on koguja ja jagaja. Tema keldrist leiab midagi tõsine kollektsionäär ja vanade lehesabajuttude otsija, maailmarändur ja kummitustehuviline. Paljud tulevad lihtsalt nõu küsima. Tühjalt ei lähe siit keegi tagasi. 2011. aastast on Olaf Esnal Valgetähe V klassi teenetemärk – kodukandi elu edendamise eest.