Otsingutulemused

Unises kuurortlinnas seisab pisut räämas maja, mille ümber on vanahärra Aleksander rajanud uhke aia. Aleksandri pojapoeg Karl veedab vanaisa juures suve ning õpib loodust tundma. Koos sügisvihmadega saabub aga külla tütar Marju, kes igatseb maja pärandiks saada, et hea koha peal asuvale krundile külalistemaja püstitada.

Abhaasia eestlased tulid esimest korda Eestisse laulupeole laulma 1947. aastal. Tulid ka 2014. aastal, aga ainult pealtvaatajatena. Sulevi, Salme ja Burna külade eestlased räägivad elust-olust kaugete aegade tagant ja praegustest tegemistest.

Veel 19. sajandi lõpul oli Stroomi mets täiesti puutumata. Puhkajad Stroomi ehk Merimetsa rannast suuremat lugu ei pidanud. Ainukest korralikku teed kasutasid ümberkaudsed loomapidajad karjateena: rannas karjatati ligi sadat lehma. 1930ndate algusaastatel muutus Stroomi rand Pelgulinna hakkajate elanike eestvõttel kauniks puhkealaks: ehitati suurejooneline rannahoone, rajati supelsild. Kuidas kulgeb elu Stroomi rannas ehk Stromkal 80 aastat hiljem? Seisundifilmi keskmes on mitmekülgse Stroomi ranna rahulik elurütm, kütkestav loodus ja värvikad asukad.

Portreefilm helilooja ja muusikapedagoog Ester Mägist liigub mälus ja muusikas. 1922. aastal sündinud helilooja on muusikat kirjutanud ligi kuus aastakümmet, tema traditsioone austav helikeel on ka uuenedes säilitanud isikupärase alalhoidlikkuse. Ester Mägi meenutab oma elu, mõtiskleb muusikast. Kui tervis lubab, on ta oma teoste proovidel ja esitlustel kohal ning annab “helipruukijatele", nagu ta interpreete nimetab, väärtuslikku nõu ja tagasisidet. Ester Mägi olevat väikese koolitüdrukuna õpetajale ütelnud, et tema tahab suurena saada Miina Härmaks. Sai aga hoopis Ester Mägiks.

Põgusad kohtumised kirjanik Arvo Valtoni ja tema kaasteelistega erinevatel ajahetkedel on filmi läbiv teema. Jäädvustatud on Valtoni sünnipäevapidu Kirjanike Majas, tema Märjamaa kodu ja vestlusi Sirje Kiiniga. Valton selgitab oma elu põhimõtteid ja räägib kirjanikutööst. Tiina Vallikivi on kirjaniku abikaasana olnud toetav ja mõistev naine ning suure pere hea haldjas. Kirjutamine on Arvo Valtoni kirg ja vabadus.

Põline pärnakas Olaf Esna on kirglik bibliofiil, mees, kes teab oma kodulinnas iga suguvõsa, maja ja tänava ajalugu. Viimased paarkümmend aastat on pensionieas Esnal ühe vana maja keldris antikvariaat. Ta ei ole tavaline kaupmees, kes ostab odavalt ja müüb kallilt. Esna on koguja ja jagaja. Tema keldrist leiab midagi tõsine kollektsionäär ja vanade lehesabajuttude otsija, maailmarändur ja kummitustehuviline. Paljud tulevad lihtsalt nõu küsima. Tühjalt ei lähe siit keegi tagasi. 2011. aastast on Olaf Esnal Valgetähe V klassi teenetemärk – kodukandi elu edendamise eest.

40 aastat abielus olnud vanapaar on oma elusügiseks üksteisest lahku kasvanud. Naist on tee viinud Jumala ja kosmoseenergia lainetele, mees aga püsib teaduse raudses haardes. Maailmavaated on hakanud sõdima, peenmateeria ja jämemateeria igavene vastuolu on tunginud kahe inimese abiellu. Ometigi elavad Aime ja Anatol lähestikku ja on teineteisele vajalikud. Poeetiline lugu kosmilistest võngetest, lõhkikasvanud kapsastest ja armastuse võimalikkusest.

Kas geeniusel on õigus oma teatrile, küsib Eesti teatri vanim tegevnäitleja Leida Rammo (1924) ja vastab: on küll. Tallinna Linnateatril on oma geenius – lavastaja Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku teatrimaja, suurt lava ega saali. Teater tuleb august välja tõmmata, otsustab Grand Old Lady ja võtab ette enneolematu ristikäigu ametkondade alistamiseks. Tarmukas proua kirjutab kirju, käib linnavalitsuse ametnike jutul, konsulteerib ärilehe peatoimetajaga ja kohtub miljonäriga. Vanadaam teeb kõik, et linnateatri varsti peaaaegu 20 aastat tühjana seisvasse lavaauku uhke teatrimaja ehitataks ja täituks teatrirahva ammune unistus.

Kas raudteeromantikast on tänasesse on jäänud kõigest sõnapaar? On rong sõiduvahendina Eestis jagamas oma eelkäija, hobuse, väljasuremisele määratud saatust? Kohtume filmis mehega, kes ametilt raudteeohutuse spetsialist, kuid hingelt iluotsija. Sündinud ja kasvanud raudteelaste perekonnas, kaotanud traagilise rongiõnnetuse tagajärjel oma lähedase ja pagedes tänagi aeg-ajalt oma vanematelt päritud raudteeputkasse elu üle järele mõtlema, kehastab Ivo kõike seda, millest raudtee-romantikud eelneva pooleteist sajandi jooksul rääkinud on.

Poeetiline dokumentaalfilm lõunamaise temperamendiga kunstnikust Jaan Paavlest (1940 – 2010), kes on olnud skandaalne Eesti poeet ja peformance’i-kunstnik juba aastakümneid. Jaan valmistab ette oma 70. juubeli näitust “Alati on alati”, töötab viimase maali kallal ja unistab isiklikust ateljeest. Kuidas sünnib looming ja millele vastab kunstniku olemus? Peategelase ja tema sõbra Leo arutelude kaudu tõstatuvad elufilosoofilised küsimused. Sattudes mõneti koomilistesse ja ootamatutesse olukordadesse, interpreteerivad nad maailma täiesti teistmoodi, kui seda näeb tavainimene.