Otsingutulemused

Film räägib tugevast, kõigega hakkama saavast eesti naisest, kes on oma elus kogenud nii traditsioonilist pereelu kui ka väga palju muud. Saades kahekümendates eluaastates rahvusvaheliselt edukaks, kuid jäädes seal juures ometigi laiemale kodupublikule skandaalseks “ilgeks naisetrahvaks”, on tegelikult alati tegemist olnud kahe lapse emaga, abielunaisega Inglismaal, Goldsmithi ülikooli õppejõu, EKA professori, LGBT kogukonna liikme ja ühiskonnas nõrgemal positsioonil olevate inimeste eest võitlejaga, kes selle kõige juures tegeleb ka kunstnikukarjääriga.

Meie Päikesesüsteemi väikeplaneedile järjekorranumbriga 11 577, mille avastas 8. veebruaril 1994 Belgia Kuningliku Observatooriumi astronoom Eric W. Elst, andis Rahvusvahelise astronoomialiidu väikeplaneetide keskus nimeks Einasto. Koos teiste Eestiga seotud väikeplaneetidega tiirleb nüüd ümber Päikese ka Einasto, üheks tiiruks kulub 3,84 aastat ehk 1400 päeva. Filmi osad kannavad astroloogilist tähendust, mille aluseks on Gustav Holsti Sümfooniline süit “Planeedid” op 32.

Urbaniseeruva inimese ja looduskeskkonna suhted muutuvad üha probleemsemaks. Võibolla on ülemaailmne keskkonnakriis linnastuva elukeskkonna kriis, meie harjumuste, ootuste ja väärtuste kriis? Film peegeldab harjumuspärase maailma lõppemise aimdust New Yorgi alati pulseerivatel tänavatel; Türgis, iidses Hasankeyfis, mille ajalugu ulatub linnakultuuri algusaega, vanasse Mesopotaamiasse; Kambodža südames laiuva Tonlé Sapi järve kalurikülades ja Freiburgi ultramoodsas ökolinnaosas Lõuna-Saksamaal Vaubanis. Neli maailma paika, neli näidet sellest, kuidas inimene muudab keskkonda ja keskkond mõjutab omakorda inimest ja tema identiteeti.

Aristokraatliku hoiakuga Einar Laigna (1937) on väga mitmeplaaniline mees. Vastavalt sellele, mis tal parajasti teoksil, võib teda tituleerida filosoofiks, kultuuriloolaseks, teoloogiks, sõjaajaloolaseks, sõduriks ja sepaks. Laigna räägib avameelselt ja pikalt endast, oma arengust isiksusena. Tema kõikehõlmavavast monoloogist hoovab eneseusku ja totaalset enesekindlust. Eesti kaitseväe peainspektor Laigna võtab vaheldumisi sõduri, preestri, filosoofi ja võluri, kuninga ja käsitöölise hoiaku, mõtestades maailma ja iseennast.

Kaksteist aastat pärast filmi “Kihnu naine” (1973), teeb Mark Soosaar filmi, mille keskmes on meessoost saare elanikud. Kihnlaste käest on võetud õigus oma elu korraldamisele, tähtsad otsused tehakse mandril, kidub kohalik kultuur ja süvenevad sotsiaalsed probleemid. Mehed võtavad viina, joovad ennast surnuks ja saavad merel hukka. Kaamera fikseerib armutult olukordi, kuhu kontvõõrast kaameraga naljalt tunnistajaks ei kutsuta. Kaadrisse on püütud ehedad inimesed, lood, mida Soosaar jutustab, on värvikad ja sageli kurvad. Autor küsib, kas kihnu kultuuril on lootust ellu jääda?

Ülevaatlik film Eesti delegatsiooni külaskäigust Gruusiasse 1971. aasta juunis. Tutvustatakse Gruusiat, Tbilisit ja teisi linnu. Antakse ülevaade Eesti NSV kultuuripäevade raames toimunud kohtumistest ja külaskäikudest.