Otsingutulemused

Argo Oki dokumentaalfilm vaatleb Eestit aastal 2008, püüab märgata detaile, mis on silmale nii tavapärased ja seetõttu märkamatud. Eesti Vabariigi riiklikel tähtpäevadel, lipupäevadel kõnetatakse kaasaegseid. Räägivad oma ajastu vaimu kandvad suurmehed, operaatori pilk jälgib ka tavalisi inimesi oma igapäevatoimingutes.

Siima Škop (1920) on eesti armastatud raamatuillustraator, kelle kujundatud muinasjuturaamatud H. C. Anderseni „Pöial-Liisi”, J. ja W. Grimmi „Lumivalgeke”, W. Hauffi „Väike Mukk” jpt on võlunud mitmeid põlvkondi. Tema kaunite raamatutega tuleb kodudesse uskumatult üksikasjaline ja tõene muinaslugude atmosfäär. Raamatuid ja pilte täis kodus, mille aknast avaneb vaade Vabadussamba rajamisele Harjumäe nõlval, näitab elurõõmus eakas kunstnik oma loomingut ja perekonnapilte ning jutustab enda elust, mis on kulgenud nagu üks imetabaste juhtumiste jada, rohketest takistustest hoolimata ikka õnne tähe all.

Luuletaja ja akvarellist Kai-Mai Olbri vaatab tagasi oma elule ja loomingule. Olbri lahkab siiralt ja pihtimuslikult oma komplitseeritud ja mitmekülgset loojanatuuri, püüdes seda eeskätt iseendale lahti mõtestada ja vastata ühtlasi ka sagedasele küsimusele: „Kai-Mai Olbri, kes sa oled, kas akvarellist, maalikunstnik, luuletaja või kirjanik, hispanist, etleja või avantürist?“. Abielludes armastatud inimesega, selgineb arusaam vastutustundest, tekib veendumus, et just õnnelik abielu on see, mis annab vabadusele sisu ja mõtte. Vabadusega kaasneb julgus võtta vastu uusi väljakutseid, laiendada oma loomingulist ampluaad.

Evi Tihemets (1932) on olnud pool sajandit eesti graafikute esiridades. Ta on viljelenud väga erinevaid tehnikaid, eelkõige värvilist litograafiat, pehmelakki ja teisi sügavtrükitehnikaid, segatehnikaid. Ta on loonud nii pisigraafikat, portreesid kui ka monumentaalseid suurvorme, illustreerinud raamatuid, võtnud kasutusele siiditrüki. Tema looming üllatab praegugi otsingurõõmu ja ideede värskusega. Evi Tihemetsa töid on eksponeeritud enam kui kolmekümnel isikunäitusel, mis on toonud talle mitmeid kodumaiseid ja rahvusvahelisi preemiaid. Lugu eesti naiskunstnikust, kel seljataga väga stabiilne pikk loominguaeg.

Kas inimene suudab oma ostukirge ohjes hoida? Kas lõpututes reklaami- ja müügikampaaniates suudetakse säilitada kainet mõistust? Leidub ka selliseid, kes elavad õnnelikult ilma liigsete asjadeta. Filmi kolm peategelast on Heateo sihtasutuse juht Artur Taevere, moekunstnik Reet Aus ja kunstnik Peeter Laurits. Kõik kolm annavad tunnistust teistsuguse olemise võimalikkusest. Igaüks neist jõudis õige äratundmiseni ja sisemise tasakaalu leidmiseni erineval moel, kuid õnne- ja rahulolutunnet kiirgab neist kõigist.

Jaan Klõšeiko (1939) on fenomen eesti kultuuris. Lõpetanud ERKI maalikateedri möödunud sajandi kuuekümnendatel, sukeldus ta ajakirjandusse ja temast sai raamatukujundaja. Tema tõeline kirg on aga fotograafia ja ta on järjekindlalt jäädvustanud Eesti kultuurielu sündmusi: tema fotoarhiiv sisaldab kümneid tuhandeid fotonegatiive. Ääretult joviaalne, mõnusa huumorimeelega ja alati kordumatu boheemlik Jaan Klõšeiko viib filmigrupi kaasa jalutuskäigule Tallinna vanalinna tema töö- ja saatusepaikadega seotud majade marsruudil ning kõneleb oma elufilosoofiast. Klõšeikost ja tema loomingust räägivad kunstiajaloolased ja kunstnikud.

Mare Vint (1942) leidis oma ülimalt rafineeritud joonistusstiili juba 1970. aastatel, tema loodusvaated ja pargipildid võluvad vaatajat oma esteetilise kvaliteedi ja kergelt metafüüsiliste meeleoludega. Ta esineb regulaarselt litode, serigraafiate, tuši- ja värvipliiatsijoonistustega nii Eestis kui ka välismaal, tema töid on mitmete kunstimuuseumide kogudes üle maailma. Mare Vint oma näituse “Valitud vaated” (2004) avamise eel, ajal ja järel – joonistamas ja rääkimas oma loomingust.

Nikolai Kormašov teeb ettevalmistusi Nikolai kiriku vanaaegse altari ikooni restaureerimiseks, milleta kunstnik ei kujutaks oma elu ette. Ta kirjeldab ikoonide restaureerimise protsessi ja koos noorema poja Orestiga võetakse ette järjekordse ikooni taastamise keeruline tee. Kormašov, elukutselt puusepp ja plekssepp, on restaureerimiskoolkonna looja Eestis ja suurepärane kunstnik, tagasihoidlikult peab ta maalimist vaid oma harrastuseks. Ikoonidesse ja nende taastamisse suhtub Kormašov aukaurtuse ja lugupidamisega ning leiab, et kunstnik on kohustatud tegema head. Headus – see on harmoonia.

Edukas kunstnik Rein Tammik elab juba 10 aastat Prantsusmaal ja on otsustanud siirduda La Manche'i äärsest provintsilinnast Eu'st maalima kunstimetropoli Pariisi valgusse. Rein elab oma perega 17. sajandi tellismajas, kus tal on kunstnikust naise Nikaga väike galerii "Tammik-Stenberg". Andeka ja tööka maalijana on Tammik suutnud prantsuse ärahellitatud kunstiturul läbi lüüa. Film kasutab Tammikute kolimist nii tegevusliku kui sümboolse raamina – elu ühest etapist teise jõudmisena, et vaadata Eesti ühe edukama ja omanäolisema kunstniku loomingu tagamaadele ning kuulata tema arutlusi edukusest, suhetest rahaga ja paljust muust.

Johannes Võerahansu (1902 -1980) on eesti maaliklassika silmapaistvamaid meistreid. Esimese põhjapaneva kunstihariduse omandas ta 1920ndate alguses legendaarses Ants Laikmaa ateljeekoolis. Võerahansu on esinenud näitustel ja äratanud tähelepanu oma joonistustega, ent teda tõmbas tegelikult ikka maalikunst. Oma abikaasat meenutab kontsertpianist ja kauaaegne klaveripedagoog Erna Saar. Vanadaam kirjeldab oma tutvumise lugu ja vaimset lähedustunnet endast üle kolmekümne aasta vanema muusikalembese kunstnikuga. See on kahe väljapaistva kunstniku lugu koos veedetud paarikümnest aastast.